Tavaline pühendunud moslem saab aru, et tema religioon käsib seda, mis hea, ilus ja halastav ning keelab kõik kurja, inetu ja õela.
Ehk siis, kui ta näeb inimese pea maha raiumist, kividega surnuks loopimist, naiste müümist orjaturgudel, et neid ISIS-e võitlejatele kasutamiseks jagada, inimese tapmist puhtalt selle pärast, et ta praktiseerib erinevat religiooni või mõtestab islamit erinevalt, jne jne, siis ta otsib tuge jumalalt ära neetud Saatana eest ja kuulutab mingi kaasasündinud veendumusega, et “seda islam ei ole käskinud!”
Peamine väljakutse heasoovliku moslemi jaoks, kes on tige, et selliseid metsiklusi saadetakse korda jumala ja usu nimel, on see, et need, kes seda kõike korda saadavad kinnitavad sama suure veendumusega, et “islam on seda kõike käskinud!”. Tõestused selleks leitakse koraanist , Shahih – al Bukari-st ja Moslemite Shahih´ist (oluliseimad sunniitide haditite kogumid) ning teistest shahih´ina (algtõena) määratud raamatutest. Nõnda kinnitatakse oma teguviiside legitiimsust olles sedasi juriidilises vastavuses oma meetoditega, mis interpreteerivad koraani. See on nende jaoks lahutamatu islami traditsioonide osa koos oma pühaduse auraga.
Seetõttu me näeme ka kaasaegselt haritud moslemeid alateadlikult sellele kõigele ennast allutamas. Nad küll ei ole organiseerunud salafistlikesse liikumistesse, kust on ka ISIS ja selle sõsarorganisatsioonid pärit , kuid siiski toetamas nende mõtteviisi. Seetõttu eksisteeribki tänapäeval “islamistlik mõtteviis”, mis läbi imaamide jutluste ning poliitiliste islamigruppide loengute inimeste arusaamist mõjutab. Kaasaegses islamiõpetuses nimetataksegi seda islamistlikuks meelelaadiks. See on kuiva kordamise mentaliteet, traditsioon ja pime nõusolek, mis on moslemite üle juba peaaegu kümme sajandit valitsenud.
Antud artiklis ei ole piisavalt ruumi, et kirjeldada kõiki ajaloolisi asjaolusid, mis on takistanud islamimaailma ratsionaalset arengut. Üheks selliseks võib nimetada moslemist loodusteadustele toetuva filosoofi Ibn Rushd´i (1126-1198) põlu alla sattumist ning salafistliku mõttelaadi tõusu. Oluline on, et selle ajaloolise fakti, tagajärjel alluvad tänapäeva moslemid mõttelaadile, mida iseloomustavad järgmised asjaolud:
• Jaemüügikeeld ajaloolises võtmes koraani tekste käsitlevatele materjalidele;
• Täielik allutatus teatud kindlatele koraani tõlgendustele, prohveti hadith´ite narratiividele, sīra´le (Muhamedi elulugu) ning islami ajaloole üleüldiselt;
• Nende tõlgenduste ja narratiivide täpsuses ja usaldusväärsuses kahtlemine ning arutelud neil teemadel on täielikult hukka mõistetud kuni selleni, et need ise on saanud võrdseks koraani pühadusega või isegi ületavad seda!
• Kindel veendumus, et moslemi lojaalsust oma religioonile ning islami õpetustele ei saa saavutada muul moel, kui et pimesi imiteerides nende inimeste tegusid, kes elasid rohkem, kui 14 sajandit tagasi. Neid nimetatakse vooruslike eelkäijate kaaslasteks ignoreerides samal ajal täielikult sündmuste ajaloolisi keerdkäike.
Kirjeldatud islamistide retoorika juures on kõige ohtlikum just see mineviku fetiš, kus mudel sellest, mis on hea ja elujõuline asub minevikus mitte tulevikus.
Seda mõttemalli kirjeldades on õige nimetus “islamistlik mentaliteet” mitte “ islami mentaliteet”, kus esimese termini mõttemall on ideoloogiline eelistus, mis seob ennast religiooniga kuid ei tohiks ametlikult kuidagi islamit esindada. Viimane termin näitab, et siiski paratamatult on olemas side islami kui religiooni ja selle suletud mentaliteedi vahel.
Minu silmis aga pole asi selles, kuna on olemas ka ratsionaalsed moslemid, kes mõistavad islamit kui halastuse, õigluse ja sallivuse sõnumit. See on inspireeritud islami eesmärgist ja eetikast. Tõeline islam peab võitlema terrorismiga ning tagurlikkusega ning ei tohi selles kõiges osaleda ega ülistada nagu ISIS seda teeb.
Selle kõige põhjal võib järeldada, et ISIS ja selle sõsarorganisatsioonid on traditsioonilise mõtteviisi produkt. See on moslemite maade üle pikalt valitsenud ja rõhunud välistades igasuguse muu valgustatud mõistuspärase ja humaanse mudeli. Kõige olulisem eeldus ISIS-e üle võidu saavutamiseks ongi valgustatus ja ratsionaalsus islamis. Lihtsalt kulmude kergitamisest ISIS-se tegemiste suunas ei piisa. Tuleb tugevalt kritiseerida seda traditsioonilist mõtteviisi, mida nad kummardavad ning selgitada alternatiivset ideoloogiat, mis viib rahu, vabaduse ning tolerantsuse poole. See ei saa aga lihtne ülesanne olema kuna traditsioonilised ideed on sügavalt juurdunud haridussüsteemi ning poliitilistesse ja sotsiaalsetesse institutsioonidesse. Sellel kõigel on masside hulgas suur emotsionaalne väärtus.
Islam ei käse terrorit ning tagurlust, mida me näeme ja mida selle nimel ellu viiakse kuid selle tõestamine on suur väljakutse. ISIS-st on võimalik intellektuaalselt ja moraalselt lüüa ning kaotada selle legitiimsus moslemite hulgas ainult toetudes väga tugevale loogikale. Seda on võimalik saavutada juurutades uut mõtteviisi, mis ei häbeneks järgnevaid raskeid küsimusi:
– Kas koraani tekstid käsivad võidelda uskumatute ning teiste raamaturahvastega (kristlased ja juudid) ning, mille alusel õigustatakse orjade pidamist ja kas see peaks kuuluma osasse ajaloost või peaks tänast ajastut eirama ning kandma selle kombe üle ka tänapäeva?
– Kas moslemid peavad uskuma, et kõik, mis on öeldud Shahih – al Bukari-s ongi tegelikud prohvet Muhamedi sõnad või on raamat, mis on kirja pandud kakssada aastat peale prohveti surma pelgalt inimeste taotlus nagu kogu tänapäevane seadusandlus ja biograafiad, mis kirjeldavad tollast kulturoloogilist ning sotsiaalset keskkonda? Või kuulub see mõte täieliku kriitika alla minnes vastuollu nii terve mõistuse kui ka kohati koraani teksti endaga?
– Kas kaasaegsed moslemid peaksid jäljendama kõike, mida prohveti kaaskondsed poliitikas, majanduses ja sotsiaalses võtmes korda saatsid 1400 aastat tagasi? Või on nende kohus säilitada usk islami vaimsesse ja eetilisse sisusse?
Kunagiste islami järgijate juriidilised väitlused ei ole siduvad moslemitele läbi sajandite. Oma ajas olid nad lihtsalt inimesed, kes mõistsid islamit vastavalt faktidele, mis vastasid tolle aja ajaloolistele tingimustele. Nii sotsiaalses, poliitilises kui majanduslikus plaanis tegutseti nende teadmiste tasemel, mis sellel ajal kehtisid. Ka islam seoti siis nende teadmiste ja kogemustega, mis olid olemas sellel ajastul ning sobisid just nimelt neile, aga mitte meile tänapäeval. Kas me siis ei saaks mitte väita, et neil oli oma islam ja meil oma?
Selliste küsimuste vastuste süstemaatiline vältimine on just peamine põhjus miks islamile omistatakse kõike seda õudust, mida me näeme kirjeldatavat.
Islam ei näinud ette terrorismi, viha või vaenulikkust vabaduse ja progressi suhtes. Sellise uue mõtteviisiga, kus moslemid suudaksid näha seoseid religiooni ja oma maa ajaloo vahel ning, kus uus filosoofiline religioossus suunab uskliku moslemi pideva islami universaalse tähenduse ja väärtuste otsingutele. See kõik käib pigem läbi islami vaimse ja eetilise sisu lahtimõtestamise, kui et kloonides ajaloolisi fenomene koos oma ebaoluliste detailidega.
Filosoofia ja ratsionaalsuse lüüa saamine oli moslemite kultuuriajaloo kõige suurem katastroof. Moslemite ühiskondade taastamine pole võimalik ilma, et rehabiliteeritaks taas filosoofiline ja ratsionaalne tasand. See omakorda pole võimalik ilma julge valgustamiseta, et metoodiliselt vastanduda intellektuaalsele ja kultuurilisele ummikseisule, millega heasoovlikud moslemid täna silmitsi seisavad.
Selle ummiku lahendamisel eeltoodud keeruliste küsimuste vältimine tähendaks küll seda, et ISIS võidetakse sõjaliselt kuid see oht jääb ja tõuseb kindlasti hiljem uuesti!
Rasha Awad – almuslih.org
ISLAM.EE
