Pildil on rõõmsameelne Walesis (UK) tegutsev imaam Ali Hammuda, kes õpetab muu hulgas ka seda, et islami usk lubab pidada naisi seksiorjadena.
Ajaloolane Üllar Petersoni kommentaar Ali Hammuda õpetustele
See imaam räägib asjast nii nagu need islamis on. Talle ei saa mitte midagi ette heita, sest seksiorjade pidamine on sätestatud islami õiguses prohvet Muhamedi enda eeskujuga. Iga šariaadil põhinev islamiriik on toiminud sellise põhimõtte järgi, et seksiorjad on sõdalaste õigus, nagu teeb seda praegu ka ISIS. Täpselt samamoodi toimiks ka šariaadil põhinev Saudi-Araabia, kuna aga nende sõjavõimekus hetkel on väga väikene, ei saa nad jagu isegi Jeemeni šiitlikest houthidest, seega me nende sellistest seksiorjadest ka midagi ei kuule.
Naiste seksiorjadeks tegemine oli islami algusaegadel üldine tava ja nii tegi seda ka prohvet Muhamed. Pärast tema Mediinas võimuletulekut 622. a. juhtis ta kuni oma surmani 632. a. isiklikult vähemalt 23-sõjakäiku juutide, paganate ja kristlaste vastu. Kokku saadeti tema poolt teele selliseid sõjakäike uskmatute vastu u. 70 (selle kohta on islami allikates detailsed kirjeldused olemas).
Tüüpiline selline ettevõtmine oli näiteks islami esimene suurem ja võidukas Badri lahing Meka paganate vastu 624. a., mille puhtakspesemisega (enda mainekujunduse eesmärgil) tänapäeva islami ajaloolased suurt vaeva näevad, kuid mis keskaegsete islami allikate sõnul oli kõige ehtsam röövretk. Muhamedi elu tähtsamaid allikaid al-Tabari Ajalugu räägib selle sõjakäigu motiividest nii: “Ja sõitis see [kaubakaravan] mööda rannikuäärset teed. Ning kui kuulis nende kohta Allahi Saadik (olgu Temaga Allahi õnnistus ja rahulolu), kutsus ta kokku oma jüngrid, teatades neile [karavanis] olevatest varadest ning selle [kaitsemeeskonna] väiksest arvukusest. Ning nad väljusid sõjakäigule /…/ nad nägid selles [karavanis] vaid saaki enestele ega arvanud, et tuleb suur lahing neid kohates”.
Selliste retkede käigus vaenlaste mehed tapeti või võeti lunaraha saamiseks pantvangi, naised aga kuulusid sõjasaagi hulka orjadena. Seesama al-Tabari jutustab, kuidas Muhamed ründas 628. a. juutide jõukat Khaybari oaasi, vallutas selle kindlused, jagas naised sõjasaagina muslimite vahel. Kusjuures Muhamed sai eriõigusega saagiks juuditari nimega Safiyya, kelle abikaasa ta just oli lasknud hukata. Samal ajal kui naine näeb oma abikaasa surnukeha lebamas, kosib (st. vägistab) prohvet leinava naise. Seejärel laseb ta põletamisega piinata ja surmata veel ühe juudi, saamaks teada peidetud varandust.
Selline Muhamedi tegevus sai aluseks järgmiste sajandite jooksul välja kujundatud islami õiguses šariaadis põhimõttele, et lahingus vangi langenud või tapetud vastaste naised kuuluvad sõjasaagi hulka, mis tähendas seksiorjust. Juba islami esimesed õigusalased tööd nagu Abū Yūsufi Kitāb al-kharādž, al-Shaybānī Siyar ja al-Shāfi‘ī Kitāb al-umm, sätestavad:
vangistatud naistega võib sugu teha, aga alles siis, kui need sõjasaagiks saadud naised on võitlejate vahel korralikult ära jagatud (saagist viiendiks kuulub riigile, neli viiendiku läheb võitlejate vahel jagamsele) ning naine ei tohi olla lapseootel. Teoreetiliselt tulnuks oodata seni, kuni selgub, kas naisel esineb menstruatsioon, mis teeb tema kasutamise seksiorjana lubatuks. Kui ta osutus lapseootel olevaks, siis tuli ära oodata lapse sündimine ja alles siis oli naise kasutamine seksuaalselt lubatud, kuid kellele sõjameestest ikka nii palju oodata meeldis!
Keskaegsed islamiõpetlased polnud üksmeelel selles, kas vangi võetud naistega enne nende vägistamist tuleks neid ennem mõjutada islamit vastu võtma või mitte. Peagi aga kujunes konsensus, et islamile sarnaste (abraamilised) religioonide naistega (juudid ja kristlased) võib ka ilma neid islamisse veenmiseta kohe sugu teha, teisi aga – zoroastriste näiteks, hiljem ka muid poolpaganaid – on ikka parem ennem veidi veenda islami hüvedes ja alles seejärel neid suguliselt kasutada. Kuid ega keegi ju ei kontrollinud sellisest põhimõttest kinnipidamist.
Loomulikult olid väepealikel siin eriõigused nagu ülal selgus Muhamedi puhul, kes kasutas juuditari koheselt, ilma et oleks ennem huvitanud asjaolust, kas naine rase on. Teada on ka muslimite vallutuste ajal mitmete nende väepealike kärsitus naisi saagi hulgast enne selle ametlikku jagamist omale võtta ja sealsamas vägistada.
Walesi imaam Ali Hammuda: “Nagu me praegu juba näeme on tulemas palju sõdu. Nendes lahingutes võetakse naised vangi ja neid peetakse orjadena. Ja siis saavad mehed nendega seksuaalsuhetesse astuda”.
