USA raketirünnakkud Süüria vastu on hajutanud igasugused illusioonid Moskvas Donald Trumpivälispoliitika suhtes.
Venemaa reaktsioon USA presidendi jõukasutusele oli tugev, kuid siiski kindlalt ära mõõdetud kujul. Moskva mõistis selle hukka kui “agressiooniakti”, aga samas ei andnud käsku Venemaa õhutõrjeüksustele Süürias, et Ameerika rakette mõjutada. Samuti ei tühistanud Kreml USA riigisekretäri Rex Tillersoni eesolevat visiiti.
Vene tõlgendus Trump´i muutunud plaanidest Süürias on enamasti keskendunud Ameerika presidendi sisepoliitilistele probleemidele, kus avaldatakse pidevat survet presidendi väidetava seotuse kohta Moskvaga. Seda nähakse ka tõestusena Ameerika ”deep state”´i ehk varivalitsuse mõjust, mis on oma olemuselt Venemaa suhtes vaenulik. Kinnitades taas USA jõudu globaalsel tasemel kõlab argument, et Trump on võitnud oma poliitilistelt oponentidelt hingetõmbeaega, aga seda nende välispoliitikaga nõustumise hinnaga.
Irooniliseks muudab olukorra aga asjaolu, et Trump, andes korralduse otsekoheseks tegutsemiseks Süürias, tegi sellega Putinile edukalt sama, mida Vene president ise tegi Obamale 2015. aastal, kui ta sekkus tugevalt olukorda Lähis-Idas. Nüüd on mõlemad riigid aktiivselt seotud Süürias ajades taga ainult osaliselt üksteisega kattuvaid eesmärke.
Konfrontatsiooni risk on suurenenud, aga samas Ameerika sekkumine Süürias võib tuua kaasa ka lähedasema USA-Venemaa koostöö Süürias, viies lõpuks poliitilise kokkuleppe ja verise kodusõja lõpuni.
Trump´i sekkumine võib muidugi Moskvale ka kätte mängida tugevamad sidemed Süüria liidri Bashar al-Assadi ning Iraani ja selle liitlase Izbollah´ga. Mõlemad neist on kasutanud režiimi ülevõtmist Aleppos oma täieliku võidu saavutamiseks õõnestades Venemaa püüdlusi läbirääkimistel. Venemaal on Süürias poliitilistlahendust tarvis. See oleks talle ainuke vastuvõetav väljumisstrateegia, kuid tema liitlased on samas valmis võitlema kuni kibeda lõpuni.
Enne, kui Trump oma käe kaalukausile oli asetanud, tundus nagu oleks Putin olnud diplomaatilises ummikus ning saamas Assadi poliitiliseks pantvangiks. See võib nüüd muutuda.
Loomulikult ei ole absoluutselt selge, mida Trump järgmisena teeb. Võib järgneda veelgi rünnakuid Süürias; võidakse laiendada maavägede kohalolekut; ja režiimivahetus Damaskuses võib muuta ISIS-e purustamise USA peamiseks sõjaliseks ning poliitiliseks eesmärgiks.
Kahtlemata on Washingtonis inimesi, kes presidendile just selles suunas nõustada püüavad. Kui see neil õnnestuma peaks, siis Venemaal seisab ees valik häbiväärselt lüüa saada või minna konflikti Ameerikaga. See võib olla üks ohtlikemaid poliitilisi hetki maailma lähiajaloos.
Kui Washington aga otsustab praegu minna diplomaatilise mängu peale Süürias, paranevad oluliselt võimalused kokkuleppeks. Moskva on alati teadnud, et ilma poliitilise leppeta (mida on võimatu ilma USA osaluseta saavutada) ei oleks tema saavutused seal kindlalt kaitstud.
Obama administratsioon vaatamata endise riigisekretär John Kerry pingutustele, ei näidanud üles mingit tõsist huvi partnerluseks Venemaaga. Trump terava kontrastina võib tõesti kokkuleppest huvitatud olla kuid seab selleks kindlasti omad kindlad tingimused.
Trump peab ennast uhkusega nö kokkuleppijaks. Praegu on tal võimalik seda reputatsiooni kinnitada. Tema meeskond, Tillerson, Mattis ja McMaster, on karastunud ja tugev. Reaalpoliitika meistrid Moskvas on lõpuks leidnud omale väärilised vastased ja see on hea, et nad on kaotanud oma illusioonid Trumpi ja tema meeskonna suhtes. Mäng aga pole siiski sellega lõppenud, see alles algab!
