Uuring on läbi viidud 8 Araabiariigis. Uuritud on põhjuseid, mis Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas viivad radikaliseerumise ja vägivaldse ekstremismini selles ühiskonnas.
Aasta 2016 nägi terve hulga terrorirünnakuid nii USA-s, Belgias, Prantsusmaal, Pakistanis, Türgis, Nigeerias ja mujalgi. Selle tagajärjel on suurenenud fookus terrorivastases võitluse erinevatele viisidele ja seda eriti ISIS-e ohu vastu. Aastal 2014 suurenes terroriohvrite arv 80% 32685 hukkununi võrreldes aastaga 2013. 2015 langes see näitaja 10% võrra. Isegi selle languse juures oli 2015 ohvriterohkuselt teine aasta alates aastast 2000. See on globaalne väljakutse, eriti arengumaades.
Lahendusi terroriennetuseks arengumaades otsitakse peamiselt kahel põhjusel. Esiteks, enamus terroriohvreid elavad arengumaades. Suurem osa rünnakutest viiakse läbi viies riigis: Iraagi, Nigeeria, Afganistaani, Pakistani ja Süüria tsiviiliskud ja eraomand on olnud peamisteks rünnakusihtmärkideks.
Teiseks, vägivallal ja ebastabiilsusel on negatiivne mõju arengumaade majandusele. Egiptuse ja Tuneesia turismisektor ja välisinvesteeringud on tohutult kahanenud. Veel dramaatilisemad on tulemused Süüriale, kes on kaotanud 30 aastat riigi arengut ja majanduskasvu.
Terroristlik vägivald on võtnud mitmeid erinevaid kujusid üle maailma. Kui enamus vägivallast pannakse toime organisatsioonide poolt nagu Boko Haram, Daesh ja Taliban, siis Läänes pannakse enamus rünnakuid toime nö üksikute huntide poolt. Daesh julgustab avalikult isoleeritud akte iseradikaliseerunute poolt, kellel ei ole absoluutselt mingit otsekontakti Daeshi-ga, kuid siiski tegutsevad teadlikult selle organisatsiooni nimel.
Hiljutised rünnakud Tuneesias, Egiptuses, Brüsselis ja Pariisis on toime pandud üksikisikute poolt, kes naasevad oma riikidesse olles eelnevalt Iraagis, Süürias või Liibüas radikaliseerunud.
Terroristlike ründajate tavaline ühine joon on nende toetus vägivaldsele ekstremismile ja radikaalsetele sõjalistele ideedele. Seega suhtumine, kus ennetatakse just radikaliseerumisefaasi oleks efektiivne esmasamm võitluses terrorismiga.
Probleem hõlmab endas nii äärmuslike ideede väljendamist kui ka vägivalla teostamist.
USA Rahvusvahelise Abi Agentuur (USAID) defineerib radikaliseerumist kui ideoloogiliselt motiveeritud või õigustatud ühiskondlike, poliitiliste ja majanduslike objektidele suunatud vägivalla propageerimist, sellega seotust või ettevalmistamisele kaasa aitamist.
Agentuuri Inglismaa osakond (DFID) loeb radikaliseerumist kui terrorismi ja defineerib seda järgmiselt: “ Tsiviilisikute vastane reaalne või tajutav vägivald ja selle toetamine oma meelepaha allasurumiseks, mis loob aluspõhimõtted üha tugevneva eraldunud grupi identiteedile.
Varasemalt on välja toodud erinevaid faktoreid radikaliseerumisel. Näiteks võtmeküsimuseks on peetud indiviidide pettunud ootused majandusliku heaolu paranemise ja sotsiaalse mobiilsuse osas.
Antud uuringu andmed baseeruvad Daeshi välisvõitlejatega seotud andmetel. 2016 aastal CTC (Combating Terrorism Center) väljastatud uuringus väljastab West Point analüüsi 4600 Daeshi välisvõitleja kohta. Nendest avaldub, et võitlejad on suhteliselt hästi haritud kuid hiljuti pidanud madalamat oskusteavet nõudvaid töökohti. Selle põhjal võib väita, et radikaliseerumisele võib olla oluliselt kaasa aidanud isikute pettumus oma läbikukkumise pärast elus.
Antud uuring arvestab veel radikaliseerumise analüüsimisel Maailma Väärtushinnangute Uuringu tulemusi, indiviidide poliitilist meelestatust, majanduslikku heaolu, füüsilist ja vaimset tervist, ühiskondlikke sidemeid ja sotsiaalset võrgustikku
