Pärt Presmann
TÜ Usuteaduskonna magistrant
Septembrikuus leidis Tartu Ülikoolis aset konverents pealkirjaga „Islam in Europe: Challenges of Diversity and Ways to Co-existence”, kus kahe päeva jooksul tuli teemaks nii Euroopa islamofoobia raport, religiooniõppe ja usundiloo vajalikkus ja positsioon kui ka islamiusuliste ajalugu Eestis. Ettekanded, mida jõudsin väisata olid sisukad ja hästi koostatud, kuigi peab tõdema et pigem oli tegemist ideoloogiliselt ühe kindla suunitluse esitlemisega.
Selgelt joonistus välja pimesi tolereeriv ja ühekülgne seisukoht. Teemade valikus ei olnud näiteks ühtegi ettekannet islami pahupoolest ehk siis terrorismist ja vägivallast ning Daeshi tegudest Lähis-Idas ning selle kõige mõjudest Euroopas toimuvale. Samuti ei käsitletud Euroopa kohalikes kogukondades esinevaid probleeme seadusevastase käitumisega; sh.”suletud” kogukondlike getode teket ja nendega seotud temaatikat. Pealkiri oli üritusel ju siiski “Islam Euroopas: mitmekesisuse väljakutsed ja kooseksisteerimise võimalused”. Sellise teemapüstituse juures oleks oodanud ehk rohkem tasakaalustatud teemade valikut. Kultuuride kooseksistentsi juures ei saa mööda vaadata probleemidest ja valupunktidest. Neid mitte arvesse võttes on toimivate lahenduste leidmine võimatu.
Peaasjalikult vaadeldi küsimust vaatenurgast, kus probleem ei ole mitte niivõrd sisserändava kultuuri suutmatus kohalikku kombestikku vastu võtta; sisserännanute endi soov või soovimatus sobituda, vaid meie, eurooplaste võõraviha, eriti islamofoobia. Euroopalikud väärtused nõuavad maailmas toimuva taustal loomulikult abivajajale abikäe ulatamist. Seda põhimõtet on Euroopa ka siiamaani järginud ning järgib ka edaspidi. Kuid kas selle juures saab soovitada või õigustatuks pidada oma kulutuurikonteksti tahaplaanile jätmist?
Olgugi, et igasugune diskrimineerimine inimese usutunnistuse põhjal on seadusevastane, ei saa mööda vaadata vägivaldsetest sündmustest nii Euroopas kui mujal, mis on just nimelt islamiusuliste poolt initsieeritud. Kas islam kui selline on selle mustri taga soodustavaks teguriks või on seos kaudne ja probleemid hoopis kuskil mujal, on selle teema teine pool. Kuna aga sellise vaatenurga alt probleemistikku antud teadusürituse raames ei käsitletud, siis ei olnud võimalik saada ka aimu esinejate seisukohtadest mitmete põletavamate ja kahtlemata vastuolulisemate arutelukohtade üle.
Mida sooviksin isiklikult ära märkida oleks eelkõige järgnev. Küsimus ei seisne selles, kui palju ja kui häid võimalusi suudame meie pakkuda näites pagulastest sisserännanutele, vaid kui palju on nemad omakorda nõus panustama, et olla integreeritavad. Olles sõjapõgenik, peaks olema õnnelik ja ehk veidi ka tänulik vastuvõtvale riigile. Eelkõige tänulik selle üle, et pere ja lähedased on elus. Mitte esitama vastuvõtvatele riikidele, kes omalt poolt vähemalt Lääne-Euroopa kontekstis üritavad võimaluste piirides aidata, mitte esitama mugavustingimusi ja -nõudmisi.
Ka meie ei ela enam suures kristlikus impeeriumis, kus õilmitsevad moraalipuhtus ja kombekas siivsus. Ka meie oleme ajaga muutunud ja just tänu paljudele muutustele saavutanud ka tänase heaolu ja õigusjärje. Kuid sellesse liberaalsesse vabadusmaailma on vaja “põliselanikul” sobituda – anda oma panus, et olla täisväärtuslik ühiskonna liige: käia koolis, teha tööd, maksta makse ja austada ning täita kohalikke seadusi ning tavasid. Sõltumata sellest, kui palju need erinevad kellegi teise päritoluriigi omadest, ei saa me aktsepteerida kahte eri maailma kahtede eri õiguste ja kohustustega.
Austus peab olema mõlemapoolne. Nagu ka arusaam, et “pühakiri”ei saa olla enam see, mida täht-tähelt ja kontekstiväliselt usuvabaduse kaitse all riigi seadusi eirates lõpuni järgida saaks – olgu islamis või kristluses.
