„Kui Euroopa tsivilisatsioon ei suuda leida üles vahepeal justkui kaduma läinud uhkust enda juurte ja saavutuste vastu, pole lootust, et keegi teine seda tsivilisatsiooni austab ja tõsiselt võtab,” kirjutab Tartu ülikooli usuteaduskonna võrdleva usundiloo vanemteadur Peeter Espak Õpetajate Lehes.
Radikalismi jõuline esilekerkimine mitmete kaasaegsete (usu)rühmituste seas on teravalt välja toonud küsimuse religiooni üldolemusest.
Kas religiooni olemus ongi vägivaldsete tungide esilekutsumine vastupidi üldlevinud arusaamadele, et suured maailmareligioonid on eelkõige „rahureligioonid”, kus vägivald ja agressiivsus kui inimesele omased nähtused on hukka mõistetud eesmärgiga tuua inimkonnas esile parim, viia ta ühendusse kõrgemate „heade”, „armuliste” ja „õndsust tagavate” sfääridega.
Selles küsimuses näib tänapäeva Eestis olevat kaks vägagi vastandlikku poolt. Võitlevad ateistid kasutavad oma retoorikas tihtipeale argumenti, et religioon nähtusena on üks peamisi inimese mõttemaailma korrumpeerivaid ja kahjustavaid nähtusi. Kui kaob religioon, kaduvat ka meile praegu nii selgelt tuntav religioosne vägivald. Eksisteerib aga ka täiesti vastupidine suund, kus väidetakse, et eriti islam (nagu paljud teised religioonid) on hoopiski täielikult rahumeelne, lausa armastuse religioon. Nii meie kui ka Euroopa mitmed rühmitused, mis kasutavad enda kohta tihtipeale nimetust „inimõiguslased”, väidame aga, et igasugune katse portreteerida islamit kui kasvõi kaudselt vägivaldset olevat oma olemuselt islamofoobsete ja rassistlike vaadete levitamine. On mindud isegi nii kaugele, et islamiga mitte kuidagi seotud näokatete keelamise kava nimetatakse islamofoobia propageerimiseks – seda hoolimata asjaolust, et just pea- ja näokatete keelustamine või neist loobumine on üks islamimaailma naiste ja inimõiguste kõige olulisemaid teemasid Iraanist Egiptuseni. Samas leidub aga tõepoolest ka palju neid, kelle meelest igasugune islamit toetav või pisut valgest erineva nahavärviga inimene on automaatselt saatanast ning tuleks koheselt riigist välja saata. Nii mitmedki poliitilised jõud näivad aga evivat arvamust, et ilma pagulasi või võõrtööjõudu rohkelt sisse toomata kaob kogu Eesti majandus ning siinne elanikkond sureb välja.
Naeratame poliitkorrektselt
Lootus, et kooseksisteerimine on võimalik lihtsalt poliitkorrektselt naeratades, lausudes, et kõik on korras, kõik läheb hästi – kutsume kogu maailma enda juurde elama, ei saa lõppeda hästi. Seda mõistavad eelkõige haritud moslemid ise. Küll aga ei kipu seda kuulda võtma poliitikud ega paljud arvamuse avaldajad lääne kultuuriruumis endas. Tihti lähtutakse pea kõiges hoopis sellest, et oleme ise kõiges süüdi. Kuigi maailmas pole ühtegi piirkonda, mis sisserännanute eest sotsiaalgarantiisid lahkelt jagades sel määral hoolitseks, olevat alaväärne ja kuritegelik kristlik Euroopa ise süüdi (sh vähene sotsiaalabi, teiste kultuuride mitte avasüli aktsepteerimine, tööpuudus jne), et „ohvritest” islamiterroristid teevad seda, mida nad teevad.
Pole imestada, kui paljud Euroopasse saabunud radikaalse islami poole kalduvad inimesed ei suudagi sellist iseennast maha tegevat ja iseenda vastu igasuguse lugupidamise ja austuse minetanud tsivilisatsiooni või riike austada ja tõsiselt võtta. Kes iseennast ei austa, see ei leia tavaliselt austust ka teistelt. See kehtib ka kultuuride või tsivilisatsioonide kohta. Kuniks Euroopa ei leia üles austust enda kultuuri, oma seaduste, tavade ja õigusriigi vastu, pole meil õigust nõuda selle kultuuri austamist teiste poolt.
Lõppkokkuvõttena saab vaid järeldada, et kahe tsivilisatsiooni teineteist mõistev kooseksisteerimine saab alata kui kahepoolne protsess. Ilma vastutolerantsuseta islami õpetuses ei ole kooseksistents võimalik. Maailma teaduslikult arenenuim tsivilisatsioon ja 1500 aastat tagasi eksisteerinud üpris julma elupilti propageeriv tsivilisatsioon ei saa teineteise kõrval koos eksisteerida. Oma pühade tekstide üle arutlevad ja neid ajaloolises kontekstis mõista ja kirjeldada püüdvad inimesed on läbi ajaloo aga alati üksteisega hakkama saanud ja saavad ka edaspidi.
