Kirjanik Viivi Luik heidab pilgu lõppevale 2017. aastale. Mis jääb eesriide taha, küsib ta murelikult.
„Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu.“
Nende, paljust tarvitamisest juba võiduma ja narmendama hakanud ning tänaseks nii turvaliseks muutunud luuletaja Artur Alliksaare ridadega, mis aga oma ilmumise hetkel laiendasid tudengite teadvust ja ärritasid sovetiaja ametimehi, juhatangi sisse ekskursiooni 2017. aastasse.
Aastaarv 2017 sunnib meid aga jalamaid peatuma aastaarvu 1917 juures, kuna tänane päev ja aasta 2017 ei avane ilma kasutajanime ja parooli tundmata. Niisiis, aasta kasutajanimi: Viha@sallivus, parool: vale.
Mõlemad on tegelikult pärit aastast 1917, kui toimus põhiliselt vihale ja valele toetuv vene revolutsioon, mida paradoksaalsel kombel toetas sallivus. Paljud Euroopa mõjukad tegelased nägid Venemaal toimuvat kas läbi kasulootuse või läbi naiivsuse roosade prillide ning jutlustasid nii ühel kui teisel põhjusel sallivust. Paratamatult kujundasid nad sel viisil rahvaste hoiakuid ja suhtumisi, panid alguse ohvri ja süüdlase pea peale pööratud suhtele, mis täna, sada aastat hiljem, aastal 2017 määrab juba peaaegu kõike, mis toimub ja mis on formuleeritud mõisteks tõejärgne maailm.
Siin oleks asjakohane tsiteerida üht lõiku Tartu ülikooli usuteaduskonna võrdleva usundiloo vanemteaduri Peeter Espaki hiljutisest intervjuust:
„Islamiriik on tõenäoliselt maailma ajaloo kõige võikam terrorirežiim üldse. Selle liikumise levikule on väga palju kaasa aidanud Euroopa äärmussallivuslaste liikumine, kes on teinud süüdlasest ohvri ja ohvrist süüdlase…
Äärmussallivuslik ideoloogia, mis on vägivallajutlustamist õigustanud islamofoobiaga sildistades, kapitalismi kahjulikkust jutlustades ja rassismis süüdistades, on Islamiriigi edus üks otseseid süüdlasi ja kaasosalisi.“
Kui Peeter Espak oleks elanud aastal 1917, oleks ta umbes samade sõnadega võinud iseloomustada enamlaste riiki ja punast terrorit.
Kuid tagasi aastasse 2017! Et elu kaoses mingilgi määral korda luua, järgneb siin suvaline lühiloetelu aasta jooksul aset leidnud sündmustest. Niisiis, mäluvärskendus algab jaanuariga ja lõpeb detsembri esimesel veerandil, selle loo kirjutamise ajal.
JAANUAR 2017. Terrorirünnak Istanbuli ööklubis. 39 surnut. Donald Trump vannutatakse USA neljakümne viiendaks presidendiks. Türgis algavad massiivsed puhastused. President Erdoğan süüdistab tuhandeid riigiametnikke, politseinikke, meedikuid, juriste ja õppejõude riigireetmises.
VEEBRUAR 2017. Saksamaa uueks presidendiks valitakse Frank-Walter Steinmeier.
MÄRTS 2017. Düsseldorfi raudteejaamas vigastab kirvega mees üheksat inimest. Poliitkorrektsusest kinni pidamise tõttu jääb selgusetuks, kas kirvemees oli värviline või valge, kristlane või muslim.
Terrorirünnak Londonis. 5 surnut, 20 haavatut.
APRILL 2017. Stockholmis sõidab terrorist veoautoga rahva hulka. 4 surnut,15 haavatut. Peterburi metroos pommiplahvatus.15 surnut.
MAI 2017. Emmanuel Macron võidab Prantsusmaa presidendivalimised ja saab Prantsuse ajaloo noorimaks presidendiks. Pommitatakse Kabuli diplomaatidekvartalit. 150 surnut ja 400 haavatut.
Manchesteris tapab islamiterrorist 23 inimest. 116 inimest haavatud.
JUUNI 2017. Donald Trump teatab, et USA ei osale enam Pariisi kliimakokkuleppes. Terroristide veretöö Londonis. 8 surnut, 50 haavatut. Suur tulekahju Londonis hulga hukkunutega. Eestis XII noorte laulu-ja tantsupidu „Mina jään“.
USA ja Euroopa riigid, Eesti kaasa arvatud, muutuvad Venemaalt ja Ukrainast alguse saanud globaalse küberrünnaku sihtmärkideks. NATO juht Jens Stoltenberg nimetab toimuvat sõjaks.
JUULI 2017. Poola Senat võtab vastu justiitsreformi, Euroopa Komisjon avaldab rahulolematust Poola Senati otsusega. Hamburgi supermarketis lööb palestiinlane inimesi noaga. 1 surnu (ainult!), 7 haavatut. Eestist saab Euroopa Liidu eesistujariik.
AUGUST 2017. Barcelonas sõidab veoauto rahva hulka. 13 surnut, 120 haavatut. Soomes ründab noaga marokolane Turu linna rahvast. 2 surnut, 6 haavatut. Totaalne päikesevarjutus USAs.
Orkaan Harvey läheb üle Texase, kirjeldamatud purustused.
SEPTEMBER 2017. Terrorirünnak Londoni metroos. 30 inimest haavatud. 7,1palline maavärin Mehhikos, 300 surnut. Parlamendivalimised Saksamaal. Iraagi kurdid nõuavad iseseisvust.
OKTOOBER 2017. Las Vegases kantrikontserdil 59 tapetut. Iseseisvusreferendum ja tänavarahutused Kataloonias. Üle 800 haavatu. Austria parlamendivalimised võidab Sebastian Kurz. Massiivsed metsatulekahjud Portugalis ja Hispaanias. Vähemalt 60 surnut. Maailmalõpu-ennustused. Maailmalõpp pidavat toimuma 23. oktoobril. Tartus Raadi kalmistul kirjanik Ene Mihkelsoni matused. Eestis kohalike omavalitsuste valimised. Tallinnas tuleb jälle võimule Keskerakond.
NOVEMBER 2017. Texases 26 inimest surnuks tulistatud. Zimbabwe president Robert Mugabe sunnitakse tagasi astuma. Saksamaa ei suuda ikka veel moodustada valitsuskoalitsiooni. Kantsler Merkelile maksab kätte tema kunagine mõtlematu avaldus põgenikele avatud Saksamaast. Egiptuses pommirünnak mošeele. 235 surnut, 125 haavatut. Paavst Franciscus annab Vatikanis Arvo Pärdile üle Ratzingeri preemia, mida nimetatakse ka teoloogia-alaseks Nobeli preemiaks.
DETSEMBER (hetkel pole veel lõppenud). Võimsad tulekahjud Californias. Näiline(?) läbimurre Brüsselis Brexiti-kõnelustel. Donald Trump nimetab Jeruusalemma Iisraeli pealinnaks.
Ja nii edasi, ja nii edasi. Maavärinad, tsunamid, tulekahjud tulekahjude otsa, kõige taustal Põhja-Korea tuumasõjaähvardus, presidendiks olemise seiklusse sukeldunud Donald Trump, vinduv Vene-Ukraina konflikt, brittidele tehtud osava ajupesu häbimärk Brexit ja sellega seotud paigaltammuvad läbirääkimised, batja Putini mitte nii väga salajased salaplaanid maailmavallutamise teemadel.
Eestis Keskerakond oma haisema läinud külmutuskapiga, kus lebavat läbinisti jäätunud Kremli-leping… ootamas kas üles sulatamist või ära viskamist.
Siinkohal tekib kiusatus tarvitada vana tuntud muinasjutufraasi: „Ja kui nad surnud ei ole, siis elavad nad praegugi“, või siis lõbustada end Betti Alveri järgmiste ridadega:
Ning elu, korraga nii kalk ja range,
nüüd kannab leinarüüd ja musta prilli –
käes hoides raskeid hambulisi tange,
ta rebib sinu rinnust viimseid lilli.
Kuigi aasta kubiseb kirvemeestest, noameestest, veoauto- ja pommimeestest ning igat sorti ahistajatest ja poolearulistest, kes kõik lausa kerjavad tähelepanu, pole nad tegelikult ise üldse olulised. Olulised on hoopis praegu maailmas levivad hoovused, mõtteviisid ja tõekspidamised, mis kõik need tegelaskujud esile on toonud ja troonile on tõstnud. Sest teatavasti „suured sündmused valmivad varjus. Mis varjus ei valmi, on tühine.“ (Jälle Betti Alver.)
Kui ma mõnd konkreetset 2017. aasta sündmust eriliselt rõhutaksin, siis oleksid nendeks sündmusteks Donald Trumpi valimisvõit ja USA presidendiks saamine, kontrolli kadumine islamimaadest pärit (majandus)põgenike üle ning USAd ja Euroopat tabanud küberrünnakud.
Need sündmused paistavad toetuvat kolmele sambale, kolmele põhipatule, milleks antud juhul on sallivus, viha ja vale. Kusjuures sallivus nagu ei passiks kokku vihaga. Ometi pole võimalik silmi kinni panna selle ees, et just ülemäärane, pea peale pööratud sallivus, see tõelise sallivuse ja tõelise ligimesearmastuse irvitav pilkepilt, mis on võtnud juba totaalse poliitkorrektsuse mõõtmed, on maailma viinud praegu sellesse ummikusse, mida järjest suuremad hulgad inimesi küll näevad, kuid millega võitlemine on nagu tuhandepealise lohega võitlemine, kus iga maha löödud pea asemele kasvab kohe uus. Täna, kus iga teine sõna on sallivus, armastus, loovus,pole maailm vist kunagi olnud kaugemal nende sõnade sisu mõistmisest. Mõisted on pea peale pööratud, tõe asemel troonib vale.
Just selle loo kirjutamise ajal juhtusin sirvima Arne Hiobi raamatut „Martin Luther ja protestantlik reformatsioon“ ning leidsin sealt järgmise meeldetuletuse: „…Euroopa integratsiooni algatajateks olid katoliiklikud poliitikud Robert Schuman, Konrad Adenauer ja Alcide De Gasperi.“
Arne Hiob meenutab, et pärast natsiaega lahendati Euroopas alternatiiv kristlus või barbaarsus aastakümneteks kristluse kasuks, kuid tänaseks on see ununenud ning Euroopa saeb praegu hoogsalt ise oma oksa läbi.
Võltssallivus on tekitanud olukorra, mis aegamööda uuristab pinna jalge alt nendel inimestel, kelle olemasolu tõttu maailm praegu veel kuidagiviisi toimib, nimelt professionaalsetel, pühendumusega oma kutsetööd tegevatel inimestel, südametunnistusega inimestel. Nendel, kes ei lähe ahnelt lesknaise ja vaeslapseleivatüki kallale.
See valelik, võltssallivusest tingitud olukord on sünnitanud kõik need Kvoodinaised ning Lumehelbekesed ehk siis inimesed, kes tahavad jumalamuidu, ainult oma sookuuluvuse või ealiste iseärasuste eest saada hüvesid, mis kuuluvad nendele, kes teavad, mida tähendab pühendumine, valikud ja vastutus.
Selline asjade käik ühiskonnas tekitab paljudes umbset viha, mida pole kuhugi valada.
Poliitkorrektsus avas ukse niinimetatud tõejärgsesse maailma. Valele tehtud restart, maineparandus, muutis ta salongikõlblikuks. Mida oligi vaja. Sest teatavasti on kõigil vale abil võimu saanud valitsejatel üks unistus: tekitada olukord, kus inimesed hakkaksid ise tahtma seda, mida tahab valitseja. Kes psühhoosile ei allu ja teistsuguseid mõtteid avaldab, tembeldatakse kas vaenlaseks (Põhja-Korea, Puna-Hiina, NSV Liit ja Putini Venemaa), või naerdakse välja (Euroopa). Kõige mõjuvam tõerääkija kahjutuks tegemise viis on tema tagurlaseks nimetamine. Tagurlane aga ei taha keegi olla!
Ajaloolane ja diplomaat Margus Laidre on praeguse sallivusest nõretava, vihast ja valest läbiimbunud ajajärgu iseloomustuse formuleerinud nii:
„Inimesed on häiritud, et aastakümnete vältel pole poliitiline eliit suutnud pakkuda töötavaid lahendusi ühiskonda vaevavatele probleemidele, mis on viinud üldisele enesekindluse langusele. Eurooplaste ja ameeriklaste kannatus valitseva klassi jõuetusega „midagi olulist ära teha“ on katkemas. Brexit ja valimistulemused USAs, Prantsusmaal, Saksamaal, Austrias ning Tšehhis näitavad ilmekalt, millised meeleolud on ühiskonnas.
Lihtsustades võiks öelda, et utoopilise võrdsuse lubamine eranditult kõigile koos eliidi kriisiga ja sellest johtuv üha suurema hulga inimeste pettumus ongi viinud järjekordse vihalaineni.“ (Postimees 10.11.2017)
Endastmõistetavalt on igaühel vaba voli välja valida need sündmused, mis just teda kõnetavad, ja ette heita, et siin on olulised sündmused loetelust hoopis välja jäetud. Allakirjutanu jaoks on aga konkreetsetest üksikjuhtumitest olulisem üldistus ehk see, mis jääb eesriide taha, mida me ei näe, aga aimame.
Ajalool on see kalduvus, et ta laseb oma sündmusi disainida ja määrata kulissidetagustel niiditõmbajatel, kelle nimed (ka kui nad välja tuleksid) ei ütleks meile midagi. Seda ajaloo eripära tundis hiilgavalt Mihhail Bulgakov, kui ta alustas oma maailmakuulsat teost „Meister ja Margarita“ kellegi tundmatu Annuškaga, kes pillas trammiteele puruks õlipudeli, ja oligi kurat lahti.
Praegu me veel ei tea, kas Annuška on õli juba ära ostnud. Või tuleb ta juba siiapoole?
Eesti Ekspress
