Vladimir Sazonov, orientalist
1. jaanuaril 2018. kirjutas USA president Donald Trump Twitteris, et USA on andunud Pakistanile toetust 33 miljardi USA dollari suuruses viimase 15 aasata jooksul. Kuid Trumpi sõnul on Pakistani valitsus vaid valetanud ja pakkunud toetust terroristidele, kellega USA võitleb Afganistanis alates 2001.
Tasub mainimist, et USA ja Pakistani suhted on alati olnud vastuolulised ja isegi keerulised. Pakistan on näinud USA-s olulist partnerit, kes on võimeline aitama Islamabadi nt võimsa India vastu, keda Pakistan kardab kui tuld. Külma sõja ajal 1980-ndatel toetas USA Islamabadi rahaliselt eesmärgiga tõrjuda Afganistanist välja Nõukogude Liidu sõjaväe üksused. Ainuüksi president Ronald Reagan osutas Islamabadile sõjalist abi 2 miljardi USA dollari ulatuses ning andis veel 3 miljardit majanduse turgutamiseks. Lõpuks 1989. a. tõmbusidki Nõukogude väed Afganistanist välja. Kuna Pakistan arendas tollal oma tuumaprogrammi (väidetavasti iseenda kaitseks võimsa India vastu), siis USA lõpetas 1990. a. sõjalise toetuse osutamise Islamabadile.
Kui 11. septembril 2001. a toimusid terrorirünnakud, siis otsustasid Ühendriigid saata oma väed Afganistani võitlema Al-Qaeda ja Talibani vastu. Pakistani olulisus Washingtoni silmis tõusis taas, sest see riik oli sõjaliste missioonide läbiviimisel Afganistanis võtmetähendusega. Pakistani geostrateegiline asukoht võimaldas logistiliselt toetada USA sõjaväelasi Afganistanis. Pakistanil olid tollal head ja tugevad sidemed Talibaniga, mis olid loodud 1990-ndatel, mil Taliban kontrollis Afganistani. USA võis seda teadmist oma huvides ära kasutada, võitluses taliibidega. USA soovis, et Pakistan võitleks koos USAga Talibani vastu, kuid Islamabad ei soovinud Talibani kaotust. Siiski oli Pakistan sunnitud astuma koos USA-ga võitlusesse terrorismiga. See polnud Islamabad tahtlik valik. Kuid Washington esitas Islamabadile ultimaatumi, mis seisnes selles, et Islamabad pidi valima poole, kas – USA või Taliban. Nii saigi Pakistanist „sunnitud“ liitlane sõjas islamiäärmusluse ja terrorismiga. Kuna samal ajal põhjustas Pakistan uue konflikti Indiaga (2001-2002), kuna toetas islamistlike terroristide tegevust India Kašmiris, mis kulmineerus 13. detsembril 2001. a India parlamendi rünnakuga kahe pakistani päritolu terroristliku rühmituse Lashkar-e-Taiba ja Jaish-e-Mohammed poolt. Vastuseks alustas raevunud India valitsus laialdast sõjalist operatsiooni „Parakrami“, mille käigus suutis mobiliseerida Pakistani-India piirile ligi 700 000 sõjameest. Kuigi Pakistan suutis vastukaaluks saata India-Pakistani piirle üle 300 000, polnud Pakistan (kelle majanduslik ja sõjanduslik võimekus pole võrreldav India omaga) suuteline Indiat sõja puhkemise korral võitma ning vajas kindlasti Washingtoni abi. Ebameeldiv oli ameeriklaste jaoks ka see, et Pakistan saatis suurema osa oma vägedest India piirile läände, kuid kuna USA ja Suurbritannia said arvestavat abi Pakistanis asuvatelt baasidelt, siis äsja alanud India-Pakistani vastasseis ohustas USA ja Suurbritannia tegevust Afganistanis. Washington oli sunnitud sekkuma, et seda ohtlikku konflikti lahendada, kuna tekkis suure sõja oht Indiaga, lisaks oli mõlemal riigil arvestav tuumaarsenal. Lõuna-Aasia regioon sattus paljuski tänu Pakistanile väga ebameeldivasse ja ohtlikku olukorda.
Oluline on siin pidada meeles ka seda, et kahepalgeline Islamabad on ühelt poolt justkui toetanud USA võitlust terrorismiga Afganistanis, saades selle eest rahalist, sõjalist ja poliitilist toetust Washingtonilt, teisalt aga on Islamabad varjatud kujul toetanud terrorismi Afganistanis ning terroristide tegevust oma liitlase USA vastu, viljeledes islami äärmuslust nii oma riigis, kui ka India aladel Kašmiiris ja mujalgi. Pakistan oli ja on paljuski siiani islami äärmuslaste ning terroristide kants. Seda on oma nahal saanud tunda ka India (1999. a Kargili sõda, India-Pakistani vastasseis 2001-2002, Mumbai terrorirünnakud jne).
Pakistan on ammu mänginud terrorismi kui tulega ja pole üllatav, et USA süüdistab oma liitlast terrorismi toetamises ja on Islamabadi jätnud ilma rahalisest toetusest. Pole ime, et USA tahab sellist „liitlast“ karistada, kes jätkab terrorismi toetamist, kuid samas jättes Pakistani ilma olulise rahalise toetusteta, võib tekkida oht, et see riik, mis niigi vaevleb probleemides (demograafia, habras majandus, separatism jne), võib veelgi rohkem sukelduda islami terrorismi ja Pakistanist võib saada lausa failed state. See oleks halb areng kogu Kesk-Aasia ja Lõuna-Aasia julgeoleku jaoks. Pakistanil on enam-vähem head suhted Hiinaga, kellelt Islamabad saab sõjalist ja majanduslikku toetust ning pragmaatiline Hiina võib seda olukorda üritada ära kasutada. Samas ei tohi unustada ka Putini režiimi, kes soovib laiendada oma mõjusfääri, ning Pakistan oleks selles mõttes hea koht, kuna see asub Afganistani läheduses, kus omakorda tegutseb Taliban, keda omakorda Putini režiim toetab ja teeb seda eesmärgiga õõnestada Lääne, NATO ja USA positsioone regioonis. Lisaks võiksid võimalikku India-Pakistani vastasseisu oma huvides ära kasutada nii Hiina kui ka Venemaa. Tasub meeles pidada, et India ja Pakistani vahel on toimunud mitu konflikti ja sõda. USA toetuse ärakukkumine Islamabadile tähendaks India ohu kasvu. Samas võiks see sundida Pakistani valitsust tegutsema selles suunas, et hakata taas kasutama India vastu asümmeetrilise sõja meetmeid – mh Islamabad võib taas hakata intensiivsemalt toetama India Kašmiris olevaid islamiste jne.
Kummalisel moel on Islamabadi nimetatud lausa NATO liitlaseks, keda USA on poputanud rahaliselt, majanduslikult ja poliitiliselt. Kuid Pakistan mängis kahepalgelist mängu: võttis miljardeid Washingtonilt selleks, et justkui võidelda terrorismi vastu, samal ajal toetades Talibani ja Al-Qaedat ning teisi terroristlikke grupeeringud. Pole ime, et USA valitsuse kannatus lõppes. Seejärel otsustas USA külmutada sõjalise ja rahalise abi Pakistanile, millest see riik paljuski sõltus. Samas võinuks Donald Trump siiski arutada Pakistani küsimusi vähem äkilisemal ja avalikumal moel ning USA oleks võinud Islamabadi survestada rohkem diplomaatiliste kanalite kaudu, kuna otsene vastasseis Islamabadiga võib kahjustada mingil määral ka USA positsioone Kesk- ja Lõuna-Aasia regioonis. Kuid samas on Washington teinud hoiatusi Islamabadile varemgi ja korduvalt. Washingtoni ja president Trumpi otsuses lõpetada toetus Islamabadile pole aga midagi uut, sest juba president Barak Obama administratsioonis arutati tõsiselt seda, et Islamabad toetab USA-vastaseid terroristlikke grupeeringuid Afganistanis. USA pole juba aastaid selliste arengutega rahul ning Barak Obama külmutas ja vähendas finantsilist abi Pakistanile, kuid see ei mõjunud ning Pakistan on siiani jätkanud Talibani ning teiste terroristide toetamist nii Afganistanis, kui ka India-Pakistani piiril ning India Kašmiris. Trumpi nördimusest võib aru saada. USA on matnud kümneid miljardeid, andnud tohutut sõjalist toetust Islamabadile, kuid vastutasuks on saanud vaid valesid ja terrorismi edendamist Islamabadi poolt. Selles valguses ei kõla usutavalt Pakistani välisministri Khawaja Asif sõnad, kes väidab, et USA on teinud Islamabadist „peksupoisi“ selleks, et juhtida tähelepanu eemale oma läbikukkumisest Afganistanis. Pakistani valitsuse väited, et paha Washington teeb liiga heale Islamabadile, valides Islamabadi patuoinaks, on pehmelt öeldes valed. Vaadakem, mis riik on Pakistan ja mida see on teinud viimase 20-30 aasta jooksul. Julgen väita, et Pakistan pole mitmeski mõttes palju vähem ohtlik kui nt Põhja-Korea.
Kuidas siis lõpeb see Washingtoni ja Islamabadi vastasseis? Vaevalt, et lühinägelikud fanaatilised islamistid, kes valitsevad Pakistanis midagi sellest õpivad, kuid neil oleks viimane aeg saada aru, et Washington on üpris pahane ja karistamata sellist käitumist ilmselt jäeta. Kaotades USA toetuse nii rahalise, sõjalise, poliitilise, võib Pakistan, muidugi, loota Hiinale või isegi teoorias ka Venemaale, samas vaevalt, et see abi on võrdväärne USA toetusega.
