Vladimir Sazonov
- Üldised sissejuhatavad märkused
Iraani mõju naaberriikidele ja kogu Lähis-ida regioonile on olnud alati tohutu nii poliitilises, geopoliitilises, kultuurilises, ajaloolises, kui ka religioosses aspektis. Religioon on alati mänginud Lähis-Idas väga olulist ja lausa keskset rolli. See puudutab nii poliitikat, riigikorda, ühiskonna elu ja riiklikut ideoloogiat, kuid samuti kultuuri. Nii oli 5000 aastat tagasi muistses Sumeris ja Eelamis ning Vana-Egiptuses, nii oli ka 2000 aastat tagasi, kui tegutses Jeesus ja kui tekkis kristlus, nii on ka praegu. Samas kui vaadata kaugemasse minevikku – eelkristlikusse ajastusse, siis näeme, et Iraan (Pärsia) on läbi ajaloo olnud Lähis- ja Kesk-Ida üks suurimaid, mõjuvõimsamaid ning püsivamaid riike, mille kultuur, poliitika, usundid ja ideoloogia on alati avaldanud suurt mõju teistele kultuuridele, rahvastele, riikidele ja usunditele.[1]
Teatud ajalooperioodidel oli Iraan olnud lausa domineeriv jõud ja mitte ainult Lähis-Ida aladel või laiemalt Idamaades, aga osaliselt ka Õhtumaades – näiteks Teispiidide-Ahhemeniidide (Vana-Pärsia) impeerium ca 500 eKr kui impeerium ulatus Traakiast Indiani või Sassaniidide impeerium oma tipphetkedel, mil Rooma impeerium sai Sassaniididelt korduvalt ja otsustavalt lüüa (nt kasvõi 260. Anno Domini toimunud kuulus Edessa lahing, kus Pärsia šahh Šapur I purustas hävitavalt suure rooma armee ja võitis vangi Rooma keisri Valerianuse) ning oli kaotamas oma positsioone Egiptuses, Palestiinas, Süürias ja Anatoolias. Märkimisväärseid pärsia mõjutusi võib leida nii kreeka-rooma kultustes, judaismis, budismis, manihheismis[2], kui ka kristlikus maailmapildis ning isegi islamis (nt šiiitlikus Iraani islamis sõna behešt – „paradiis“ on laenatud avesta keelest).
Käesolevas ülevaatlikus artiklis ei kavatse autor sugugi analüüsida kõike fenomene või olulisi asjaolusid, mis on seotud ülaamainitud küsimustega, see poleks ka võimalik. Autor peatub vaid valikuliselt mõningatel mõjutustel ja fenomenidel, mis on ilmnenud Piiblis (Vanas ja Uues) Testamendis[3] ning üleüldse kristluses.
Niisiis, tegemist on väljavalitud nähtustega, mis on sarnased nii kristluses, mazdaismis kui zoroastrismis.[4] Arvestades äärmiselt mahukat algmaterjali (Piibel, Avesta, antiikautorid nagu Herodotos, Thukydides, Xenophon, Diodorus Siculus, Arrianus, Quintus Curtius Rufus ja paljud teised, Kyrose II silinder, Ahhemeniidide ajastu raidkirjad, Pahlavi tekstid, akkadikeelsed dokumendid, arameakeelsed pärgamendid, ostrakonid, papüürused Vana-Egiptusest jne) antud perioodist mitmetes vanades keeltes (olgu siin nimetatud vaid mõned neist – akkadi, heebrea, aramea, foiniikia, eelami, vana-kreeka, vana-pärsia, avesta, kesk-pärsia, vana-egptuse, ladina jne) ja tohutut hulka sekundaarkirjandust, selle teemal on võimalik kirjutada lausa mitukümmend põhjaliku monograafiat ning minu lühike populaarteaduslik artikkel ei pretendeeri kindlasti mingile teaduslikule või põhjapanevale analüüsile.
- Zoroastrism/mazdaism ja kristlus – võrdlevalt: mõningaid sarnaseid jooni
Vana Testamendi, judaismi ja kristluse üks suurimaid mõjutajaid on olnud Vana Lähis-Ida muistsed usundid (sh ka Assüüria-Babüloonia kultused, erinevaid Foiniikia usundid[5], Ugariti usundid[6], Süüria kultused jne) ning samuti Iraanis tekkinud mazdaism ja seejärel zoroastrism.[7] Paljud sündmused, nähtused, isikud, mis esinevad Piiblis on osutunud reaalseteks ning on eksisteerinud tegelikkuses, nagu näiteks Uus-Babüloonia kuningas Nebukadnetsar II[8] (valitses 605-562 eKr) – seda on tõestanud Vana Lähis-Ida arheoloogid, assürioloogid, Iisraeli ajaloolased, teoloogid. Muidugi, kaugeltki kõik ei ole 100% ajalooline tõde ja kõike ei tasu võtta puhta kullana.[9]
Tasub ehk mainida mõne sõnaga, et iraanlaste poolt loodud monoteistlik religioon, mida me teame zoroastrismi nimetuse all, on tegelikkuses maailma vanim monoteistlik usund, isegi vanem kui judaism. Sellel on väga rikkalik pärand ja arhailine kirjalik traditsioon, mis on saanud erinevaid mõjutusi – Iraanist, Indiast (sh nt ka sanskriti keelest), Kesk-Aasiast, sumeri-akkadi ja babüloonia-assüüria, eelami, urartu ning muudest traditsioonidest. Mazdaism ja zoroastrism on iraanlaste leiutised, kuid need on kindlasti mitmete (Iraani, Mesopotaamia, India, Anatoolia, Kaukasuse päritolu) ideede, usundite elementide sulam ja produkt. Mazdaism ja selle areng zoroastrismiks tekkis tuhandeid aastaid tagasi Iraani aladel väga arhailises ühiskonnas, kus olulisteks olid klannid ja hõimud ning mitte niivõrd riik. Kuninglus ja riiklus olid Iraanis tollal alles väljakujunemas.
Zoroastrism kui religioon[10] on üks huvitavaimaid fenomene usundite ajaloos. See on väga omapärane nähtus nii maailma ajaloos, kui ka religioonide aja- ning kultuuriloos. Ilmselt on tegemist religiooniga, mis on kõige rohkem inimkonda mõjutanud, vähemalt nii oletas tuntud zoroastrismi uurija M. Boyce. Arvatakse, et mitmed tähtsad mõisted nagu näiteks ülestõusmine, inimkonna lunastaja või apokalüpsis on tulnud kristlusesse just zoroastrismist. Teadagi mõjutas mazdaistlik/zoroastristlik õpetus olulisel määral samuti ka budismi, samuti kreeka filosoofilise mõte arengut. Zoroastrismi ideid ja doktriinide mõjutusi võib leida hulgaliselt nii judaismis, islamis, kristluses, kui ka gnoostiliste[11] sektide õpetustes.[12] Idee inimkonna päästjast või maailma lunastajast, mis on nii levinud kristluses, on samuti pärit zoroastrimist.[13] Taolisi nähtusi võiks nimetada veelgi, kuid autor ei tee seda. Mazdaism (Ahurma Mazdā kummardamine) kui kultus kerkis Iraanis esile juba Teispiidide-Ahhemeniidide[14] perioodil (558–330 eKr), ilmselt Darius I ajal.[15] Kas mazdaism on zoroastrismi üks varajasi vorme või midagi muud? Kas madaismi puhul on tegu henoteistliku, polüteistliku või monoteistliku usundiga? Ei hakka sel teemal pikalt siin spekuleerima.[16] See pole ka selle artikli eesmärk.
Igal juhul sai zoroastrism lõplikult valitsevaks usuks Sassaniidide ajal (226-651 Anno Domini). Kuid usuna tekkis mazdaism / zoroastrism oletatavasti varem kui Pärsia riik. Võimalik, et zoroastrism oli juba Teispiidide-Ahhemeniidide ajal mõnel perioodil riigis lausa peamiseks usuks. Igal juhul on Ahura Mazdāt oma peajumalana manininud mitmed Ahhemeniidid alates Darius I, kes oma Behistuni raidkirjas mainib korduvalt jumal Ahura Mazdāt[17]:[18]
1-3[19]. Mina olen Daraiavauš[20], suurkuningas,[21] kuningate kuningas,[22] Pärsia (Parsa) kuningas, maade kuningas, Hystaspese poeg, Arsamese poeg, Ahhemeniid.
3-6. Nii räägib Daraiavauš, kuningas: „Mu isa (on) Hystaspes, Hystaspese isa (oli) Arsames, Arsamese isa (oli) Ariaramnes, Ariaramnese isa (oli) Teispes, Teispese isa (oli) Ahamaniš [Ahhemeniid].
6-8. Seetõttu meid nimetataksegi Ahhemeniidideks. Vanadest aegadest alates oleme aadli soost, aegade algusest on meie suguvõsa kuninglik.“
8-11. Räägib Daraiavauš, kuningas: „Kaheksa minusugust olid kuningad, mina olen üheksas. Üheksa meist olid järgimööda kuningateks.“
11-12. Räägib Daraiavauš, kuningas: „Ahura Mazdā soovil olen ma kuningas Ahura Mazdā andis mulle kuningavõimu (kuninglikkuse)“.[23]
Seega Darius I oli mazdaist (Ahura Mazdā kummardaja). Kuid kas ta oli zoroastrist? Seda vaevalt. Kuid võis olla. Behistunis asuval propagandistlikul bareljeefil on keskse isikuna kujutatud muidugi kuningas Darius I ise, keda näidatakse jumal-looja Ahura Mazdā kaitse all olevana. Kuningas Darius I on loomulikus suuruses, kroon peas, ning tema parem käsi on palves pööratud jumal Ahura Mazdā poole, mis annab märku valitseja jumalakartlikusest, vasaku käega toetub ta aga vibule. Darius I ees seisavad üheksa kuningat ja klannide juhti, kelle käed on kinni seotud, kaelas on neil nöör. Darius I seisab kümnenda kuninga surnukeha peal. Jumal-looja Ahura Mazdā ulatab oma vasaku käe kuningas Dariusele, andes sümboolselt talle kuninglikkuse, ja parema käega õnnistab kuningat. Vasaku jalaga tallab Darius I lamavat maagi Gaumatat, kelle Darius kukutas troonilt 522. a eKr. Veel on kujutatud kaheksat suurt mässajat ja üht sakide juhti, keda Darius võitis ja allutas oma võimule. Dariuse I selja taga seisavad tema kaks sõjameest.[24]
Raidkiri on kõige pikem säilinud vana-pärsiakeelne tekst, koosneb 414 reast ja vana-pärsiakeelses versioonis kokku 5 tulbast. Kuid akkadi- ja elamikeelses tekstis on vaid 4 tulpa, viies, üksnes vana-pärsiakeelne, on kirjutatud juurde hiljem.
„Behistuni raidkirja“ kompositsiooniline ülesehitus on üsnagi lihtne, see koosneb vaid kolmest osast: sissejuhatuses on ära toodud Darius I genealoogia, teises osas mainitakse ajaloolisi sündmusi ja järelsõnas palub kuningas Darius I jumala Ahura Mazdā õnnistust kõikidele, kes kavatsevad raidkirja kaitsta ja needusi neile, kes kavatsevad raidkirja hävitada või mingil moel kahjustada. See on esimene pärsikeelne tekst, kus mainitakse Ahura Mazdāt. Ahura Mazdā prohvetiks oli Zoroster.
Zoroastrismi rajajaks peetaksegi prohvet Zarathuštrat ehk Zoroastrit. Eesti orientalist Haljand Udam on kirjutanud:
Esimene periood on iraani muinasusundi zoroastrismi aeg, mis kestis usureformaator Zarathuštra ajast (6.-5. saj. e.Kr.) 7. sajandini. Seega üle tuhande aasta. Vanad kreeklased kirjutasid Zarathuštra nime Zoroastres, seetõttu nimetatakse tema õpetust zoroastrismiks.[25]
Erinevate allikate ja hüpoteeside kohaselt dateeritakse Zoroastri[26] eluaastaid lausa 2. aastatuhandesse eKr, mis ei tundu aga siinkirjutajale just eriti tõenäoline, samas ei saa seda ka välistada. Võimalik, et ta elas ajavahemikul 1000-600 eKr. Pakutud on ka, et Zoroaster elas 258 a enne Aleksander Suurt.[27] Igal juhul on see Zoroastri päritolu hämar lugu.
Kõik, mida on pakutud Zoroastri elu kohta (dateeringud jne), on üpris spekulatiivne ja kaheldav. Pole isegi täpselt teada, millal ta elas ja täpselt kus (ja kas elas?). Kõige hilisemana on pakutud, et prohvet elas 6. saj eKr.[28] Siinkirjutajale tundubki, et kõige tõenäolisemalt võist Zoroaster elada 7.–6. sajandil eKr ehk siis Tespiidide-Ahhemeniidide dünastia algusperioodil. Kuid seda ei ole tõestatud ning kõik, mis puudutab prohveti elu, on väga hüpoteetiline ja küsitav. Kuid antud ülevaatlik artikkel ei tegele selle küsimustega.
Zoroastri usundi õpetuse kohaselt on peajumalaks Ahura Mazdā. Zoroastristide ettekujutusel on Ahura Mazdā loonud maailma ja inimkonna. Tõlkes tähendab Ahura Mazdā nimi „Tark Isand“. Zoroastriste on vahel nimetatud ka tulekummardajateks, nad on tuntud oma tulekultuse poolest, mis asus zoroastrismis väga tähtsal kohal.[29] Mary Boyce on kirjutanud:
The cult of fire is at the heart of Zoroastrian devotional life, and has profound theological implications; and yet it has never been studied in detail by any Western scholar -partly no doubt because students of Zoroastrianism have always been few, but partly also because of the complexity of the subject and the difficulty of mastering the scattered data. [30]
Zoroastrismis vastandub maailmaloojale jumal Ahura Mazdāle kurjust kehastav jõud Ahriman (ehk Aŋra Mainiiu, samuti añhro-mainyus, nimi tähendab „kuri vaim” või „kõike hävitav vaim”, kes kannab vana-präsia keeles epiteeti duwaista ehk „vihatud”). Zoroastrismis esinev „Kuri Vaim“, mis on tuntud Ahrimani nime alla, on kristliku Saatanaga sarnanev olend ning ilmselt üks Saatana prototüüpidest.[31] Ka Saatanat on sageli nimetatud kurjaks vaimuks. Dualistlik maailm on nii kristluses kui zoroastrismis vägagi selgelt esile toodud ning neil on palju ühist. Kristluses Jumal versus Saatan, zoroastrismis aga Ahura Mazdā versus Ahriman. Ahura Mazdā ja Ahrimani vastasseis on mingil määral võrreldav Jumala ja Saatana vastasseisuga kristluses. Need kaks oma loomult erinevad jõud ehk teisisõnu „headus“ ja „kurjus“ võitlevad omavahel. Sarnane dualistlik idee esineb ka näiteks islamis.
Sarnasusi kristlusega ja judaismiga on zoroastrismis palju– kasvõi eshatoloogia[32] valdkonnas. Lihtsalt öeldes tähendab eshatoloogia ettekujutust maailmalõpust. Igas religioonis, kus see nähtus esineb, on see ettekujutus või ettekujutuste süsteem isesugune, kuid mitmetel on siiski ühiseid jooni. Zoroastrismi kohaselt kui inimene sureb, siis peab toimuma viimne kohus. Viimne kohus leiab aset ka muudes usundites, sh ka kristluses.
Zoroastrismi kohaselt on iga inimese teod ja patud kirja pandud. Kohtumõistmine toimub silla ületamisel. Need, kes on kurjad ja pahad, ei saa silda ületada ja kukuvad põrgusse, head aga satuvad behešt’i ehk paradiisi. Hingede kohtumõistjaks on Mithra[33], kelle kõrval istuvad Sraoša[34] ja Rašnu. Rašnu käes on kohtumõistmise kaalud, kus kaalutakse iga hinge teod, mõtted, sõnad – üldse kõik, mida ta on teinud ja arvanud. Kõik hea on ühel kaalukausil ja kõik halb – teisel. Kui hingel osutub häid mõtteid ja tegusid olema rohkem, kui halbu, siis on hing väärt paradiisi ning siis viib kaunis neiu[35] ta üle laia silla ja ta suundub ülesse. Kui aga juhtub nii, et kaaludel oleva hingega mõtted ja teod on pigem halvad kui head, siis sild muutub kitsaks nagu mõõga tera ja väga kole nõid tuleb sellele hingele vastu, kes katsub silda ületada. Nõid haarab hingest kinni ja tõmbab ta alla, kus asub põrgu ning elab Ahriman. Seal elab patune kaua piinades, pimeduses ja õuduses.[36] Kõige lõpus leiab aset otsustav võitlus Ahrimani ja Ahura Mazdā vahel, milles headus võidab kurjuse – Ahura Mazdā võidab ja Ahriman kaotab. See on apokalüpsis. Sarnane apokalüpsise ja lõpliku kohtumõistmise motiiv esineb ka kristluses – näiteks Uues Testamendis Johannese Ilmutuses (20:11-15) on juttu üldisest surnute ülestõusmisest ja viimasest kohtust, mis väga meenutb zoroastristlikku ettekujutust maailmalõpust ja viimsest kohtust:
Surnutele mõisteti kohut sedamööda, kuidas raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järgi. (Ilmutuse 20:12) .
Ja meri andis tagasi need surnud, kes temas olid, ja surm ja surmavalud andsid tagasi surnud, kes neis olid, ja igaühele mõisteti kohut tema tegude järgi. Ja surm ja surmavalud heideti tulejärve. See on teine surm – tulejärv. Keda ei leitud kirjutatud olevat eluraamatusse, heideti tulejärve. (Ilmutise 20: 13-15)[37]
Usk maailma lunastajasse esineb nii zoroastrimis, kristluses, judaismis kui ka islamis. Kristluses on see muidugi Jeesus Kristus. Jeesus oli messias[38] (heebrea keeles mašiah – משיח). Siin tasuks ehk mainida, et apokalüptilised kujutlused ning ideed maailmalõpust on tulnud kristlusesse ilmselt siiski mitte otse zoroastrismist vaid iisraeli religiooni vahendusel. Iisraelis kerkivad taolised ideed esile hellenismi perioodil.[39] Kuid on võimalik, et need ideed on veelgi vanemad. Oletatvasti on kõige varasem apoklüptiline tekst Taanieli raamat (kirja pandud ilmselt Makkabite ajastul, ca. 168-164 eKr ehk siis Selukiidide kuninga Antiochos IV Epiphanese ajastul, valitses 175-164 eKr).[40] Vanas Testamendis Jesaja raamatus (Jesaja 11: 4-9)[41] on muuhulgas juttu ka messiase tulekust. Mujalgi Vanas Testamendis on messiast korduvalt mainitud.
Messiaanlus kui idee on vana nähtus ja see esineb ka zoroastrismis. Lunastaja Saošyant[42] oli zoroastristide jaoks nagu messias juutide jaoks. Šaošyant oli zoroastristide ettekujutusel inimkonna tulevane lunastaja, maailma päästaja.[43] Zoroasteri (Zarathuštra) õpetuse kohaselt pidi pärast teda (Zoroastrit) tulema vaga ning õiglane inimene ehk Saošyant (Šaošyant’i nimi tähendab „See, kes toob kasu/hüvangut/heaolu“). Šaošyant’i mainitakse korduvalt Avestas, näiteks Yasna 43,3:
May he attain to that which is better than the good, who would teach us the straight paths of blessedness in this life here of the body and in that of thought – true paths that lead to the world where Ahura Mazdā dwells – a faithful man, well-knowing and holy like thee, O Mazda.[44]
Zoroastri pooldajad uskusid, et lunastaja Saošyant sünnib prohveti seemnest, mis on imekombel säilinud ühe järve vetes (arvati, et see on Kasaoya/Kansaoya järv ehk Hamun, mis asub kusagil Kagu-Iraani aladel). Kui saabub maailma lõpp, siis sellesse järve läheb suplema üks neiu ning ta jääb rasedaks prohveti seemnest. Neiu sünnitab poja nimega Astvat-Ereta. Ta nimi tähendab „Vagusust/tõde kehastav” ja see vastab prohveti sõnadele „Minu tõde saab kehastatud“ – (Yasna 43, 16):[45]
And Zarathushtra himself, O Ahura, chooses each one of thy holiest Spirit, O Mazda. May Right be embodied full of life and strength! May Piety abide in the Dominion bright as the sun! May Good Thought give destiny to men according to their works![46]
Vendidadis[47] leiame (Vendidad 19:5) ühe huvita koha, kus Saošyant esineb kui lunastaja ehk messias, või vähemalt on tal väga sarnased jooned messiasega. Alljärgnevalt on toodud tsitaat avestakeelsest tekstist koos ingliskeelse tõlkega.
Vendidad, Fargard 19:5
uzvaêdhayat zarathushtrô angrem mainyûm, duzhda angra mainyô janâni dãma daêvô- dâtem janâni nasush daêvô-dâtem janâni pairikãm ýãm xnãthaiti ýahmâi us-zayâite saoshyãs verethraja haca apat kãsaoyât ushastarat haca naêmât ushastaraêibyô haca naêmaêibyô.[48]
Vendidad 19:5
Thus Zarathushtra answered Angra Mainyu: „O evil-doer, Angra Mainyu! I will smite the creation of the Daeva; I will smite the Nasu, a creature of the Daeva; I will smite the Pairika Knathaiti, till the victorious Saoshyant come up to life out of the lake Kasava [Kasaoya], from the region of the dawn, from the regions of the dawn.[49]
- Avesta ja muud zoroastristlikud raamatud/teosed
Zoroastristide pühaka raamatuks, kõige aluseks, on muidugi Avesta.[50] See oli kirja pandud avesta keeles (sarnaneb vana pärsia keelele).[51] Ei ole teada, mida tähendab sõna Avesta. Sõna osad pärinevad erinevatest ajastutest ning need erinevad ka vormi ja sisu poolest. Oletatavasti juba 6.–4. sajandil eKr oli olemas esimene Zaratushtra õpetuse terviktekst. See pandi kirja pärgamendile (töödeldud härjanahale) ning see asus Iraanis, muistses Persepolise linnas Pärsia kuninga lossis. Esimene Avesta versioon hävines 330. aastal eKr Aleksander Suure ja tema vägede Pärsia impeeriumi pealinna – Persepolise vallutamise, rüüstamise ja põletamise käigus. Siis hävineski võimas Teispiidide-Ahhemeniidide raamatukogu. Esialgne Avesta versioon põles ära. Haljand Udam kirjutab:
“Avesta”, nagu teda praegu tuntakse, on kirja pandud Sassaniidide ajal ja sisaldab üksnes tekste, mida tol ajal vajati jumalateenistusel lugemiseks. Ta jaguneb 4 osaks. Tähenduslikult on neist kõige olulisem “Jasna”, mis sisaldab 17 hümni. Neid nimetatakse “Gathadeks” ja nende autor on tõenäoliselt Zarathuštra ise. Hümnide põhjal võib saada kujutluse iraanlaste mütoloogiast.[52]
Rääkides Avestast, ei tohi unustada, et kultuslik avesta keel on üks muistsemaid säilinud kirjalikest iraani keeltest, see on lähedalt suguluses sanskriti keelega. Ka tänapäeval kasutavad Iraanis ja Indias elavad zoroastristid avesta keelt kultuslik keelena. Avesta sõnad on tugevasti mõjutanud pärsia jt iraani keeli. Ka tänapäeva pärsia keeles leidub avesta päritolu sõnu, nt kas või sõna behešt, mis tähendab „paradiisi”.
Lisaks Avestale oli veel muidki olulisi zoroastristlikke tekste – entsüklopeediaid, seletusi, tõlgendusi jne. Üks selline oluline tekst on Denkard.[53] Tegemist on 9. sajandil koostatud zoroastrismi entsüklopeediaga, mis on tänaseni säilinud vaid osaliselt. Oluline on veel religioosne tekst nimetusega Bundahisn ehk „Esialgne loomine”. Tegemist on kosmoloogiaga, mis oli koostatud 9.–10. sajandil Anno Domini. Mainimisväärt on ka Menog-i Khrad[54] ehk „Vaimne tarkus” ning see on Zarathuštra õpetuse lahtiseletus.
- Veel võrdlusi: kuningate kuningas ja kõiksuse isand Mesopotaamias, Vanas Pärsias ja Vanas ning Uues Testamendis. Kas on ühiseid jooni?
Teispiidide-Ahhemeniidid[55] impeeriumi hiilgusest ja uhkusest on unistanud mitmed valitsejad Lähis-Idas, sh Partia kuningad, aga ka Sassaniidid[56], kes valitsesid Iraanis 224-651 Anno Domini ja üritasid taastada Iraani impeeriumi Ahhemeniidide piirides ehk siis Indiast Egiptuseni. Pärsia kuningad Sassaniidide suguvõsast toonitasid, et on Ahhemeniidide järeltulijad, mis oli muidugi vale selles mõttes, et nad polnud nende järeltulijad, kuid Sassaniidide suguvõsa sai tõepoolest alguse sealt samast Persepolise linna kandist, mis oli kunagi Ahhemeniidide pealinn. Sassaniidide kuningad alates Sassaniidide impeeriumi rajajast Ardašir I (valitses 224-241 Anno Domini) nimetasid ennast järgmiselt: šāhān šāh Ērān ud-Anēran – „Kõikide Iraani ja mitte-Iraani kuningate kuningas“.[57] Me näeme siinkohal selgelt Teispiidide-Ahhemeniidide ja veelgi varemaid asüüria-babüloonia mõjutusi.[58] Pärsia kuningad Sassaniidid (3.-7. saj Anno Domini) võtsid paljuski üle Teisipiidide-Ahhemeniidide ja Partia kuningate traditsioonid ning muu kuninglusega seonduva ja kasutasid seda osavalt oma võimu propageerimisel.[59]
Behistuni raidkiri[60], mis koostati Ahhemeniidide dünastia tuntuima esindaja Darius I käsul 6. eelkristliku saj lõpus (ca 520-518 eKr), on kahtlemata üks kõige esimesi ja tähtsamaid tekste Iraani riikliku ideoloogia kujunemise seisukohast. Darius I soovis olla pantokraator ehk „kõiksuse valitseja”, „kuningate kuningas”, nagu olid ta eelkäijad Assüürias ja Babüloonias, ning ka Kyros II.
Susa[61] raidkirjas DsD kasutab Darius I järgmiseid tiitleid: „Ma olen Darius, suurkuningas, kuningate kuningas, (kõikide) maade kuningas, kuningas sellel maal, Hystaspese poeg, Ahhemeniid.”[62] Ka hilisemad Ahhemeniidide valitsejad, kes olid oma vaadetelt zoroastristid, nimetasid ennast „kuningate kuningateks”, „kõikide maade kuningateks” jne.
Järgnevalt tsiteerin ühte vana-pärsikaalset hilis-Ahhemenidide teksti (artikli autori tõlge), mis koostati kuningas Artaxerxes III käsul 4. saj eKr:
- Ahura Mazdā on suur jumal, kes selle maailma lõi, kes taeva lõi, kes inimesed lõi, kes õnnistusküllust lõi inimeste jaoks, kes mind, Artaxerxest, kuningaks tegi, paljude kuningateks, paljude maade (kuningaks).
- Räägib Artaxerxes, suurkuningas, kuningate kuningas, maade kuningas, selle maa kuningas: Ma (olen) Artaxerxese poeg[63], Artaxerxes oli Dariuse poeg[64], Darius Artaxerxese poeg[65], Artaxerxes oli Xerxese poeg[66], Xerxes oli Dariuse[67] poeg, Darius oli keegi Hystaspese[68] poeg, Hystaspes oli keegi Arsamese[69] poeg, Ahhemeniid.
- Räägib kuningas Artaxerxes: see kivist terass on ehitatud minu poolt minu jaoks.
- Räägib kuningas Artaxerxes: Ahura Mazdā ja jumal Mithra peavad mind kaitsma, ja seda maad, ja seda mis on minu poolt ehitatud.[70]
See tekst on üks viimaseid tekste, mis koostati vana-pärsia keeles. Märkmisväärne on asjaolu, et vana-pärsia keeles oli olemas oluline kuninglik epiteet xšāyaθiya dahyūnām ehk „(kõikide) maade kuningas/valisteja”, mis on laenatud ilmselt Mesopotaamiast, kuna juba Sumeris kasutati 24. sajandil eKr epiteeti lugal-kur-kur-ra ehk „(kõikide) maade kuningas”.[71] Selle sumerikeelse epiteedi teine variant on EN KUR.KUR(hia) ehk „(kõikide) maade isand”. EN.KUR.KUR(hia)[72] või selle akadikeelne vaste bēl mātāti ehk „(kõkide) maade isand”, mida kasutati Babüloonia peajumal Marduki puhul, on oma sisult ja vormilt sama, mis kaks ülejäänud universaalset akkadikeelset tiitlit šar kiššati(m) „universumi kuningas” ja šar kibrāti(m) arba’i(m) „nelja ilmakaare kuningas”. Veel üks Assüüria ja Babüloonia kuningate epiteet „kuningate kuningas” (šar šarrani)[73] on oluline ning esineb ka Taanieli raamatus.[74] Sellega sarnased või lausa sünonüümsed on tiitlid bēl bēlē ehk „kõikide isandate isand” ja malīk malikī ehk „kõikide vürstide vürst”. Vana-pärsia keeles on selle vasteks xšāyaөiya xšāyaөiyānām.[75]
Vanas Egiptuses on olnud analoogne epiteet. Eesti egüptoloog Sergei Stadnikov kirjutab:
Es ist interessant, daß der Titel „König von Ober- und Unter-Ägypten“ manchmal als „basileùs oikuménes” ins Griechische übersetzt wurde. Auch hier kommt der universalistische Anspruch der Herrscher Ägyptens zum Ausdruck; er geht jetzt bereits deutlich über das Nilland hinaus.[76]
Kreeklased kasutasid ka epiteete pantokrator[77] – näiteks Aleksander Suure puhul.[78] Kuid idee kuningate kuningast ja valitsejast kui kõiksuse valitsejast esineb samuti Piiblis. Pantokraatori ehk kõiksuse valitseja motiiv on tuntud samuti Vanas ja Uues Testamendis ning Koraanis.
Näiteks Vanas Testamendi Taanieli raamatus on kirjas:
Sina, kuningas, oled kuningate kuningas, kellele taeva Jumal on andnud kuningriigi, võimu, vägevuse ja au.[79]
Koraanis aga leiame sellise huvitava koha:
Kiitus Jumalale, maailmade Isandale, armulisele, heldele, viimse kohtupäeva kuningale.[80]
Nagu näha on sarnasused ilmselged. Samuti oli Pärsias tegutsevate zoroastristide jumal Ahura Mazdā kõiksuse valitseja, kõikvõimas looja, sarnane kristlikule ja judaistlikule pärimusele, nt ladina keeles nimetati Jumalat Deus ning heebrea keeles Adonai.[81]
Allāh esineb Koraani lõpus „Palves lugemiseks Koraani lõpetamisel” kui „kõikide maade isand”.[82]
Viimase pantokraatliku epiteedi „kõikide maade isand” näol on tegemist universalistliku epiteediga. Kui me vaatame Darius I Persepolise raidkirju, nagu näiteks raidkiri DPe, siis Darius I esineb seal sarnase epiteediga xšāyaøiya dahyunām tayaišām parunām, mida iranist Rüdiger Schmitt tõlgib kui „König der Länder, der vielen” (eesti keeles „maade kuningas, paljude (kuningas)”).[83] Ahura Mazdā oli kõiksuse isand, kõiksuse valitseja ning kuningas oli ta maapealne asehaldur, kõikide maade ja valitsejate isand.
Kuninga jaoks Pärsias oli väga oluline legitimeerida oma võimu ja selleks kasutas ta ära mitmeid vahendeid, kõike, mis oli ta võimete piires. Väga oluline oli eriti religioosne legitimeerimine, ehk jumal Ahura Mazdālt heakskiidu saamine valitsemisele ja oma tegudele.[84] Kunglus oli muistses Lähis-Idas, nii Mesopotaamias, Iisraelis, Egiptuses ja Pärsias oma olemuselt alati üleloomulik, sakraalne, jumalik jõud ja norm.[85] Paljuski just (kuningliku) propaganda[86] eesmärgil kasutati muistses Pärsias ära kõik olemasolevad võimalused (usk, ideoloogia, tavad, kombed jne) selleks, et ülistada ja õigustada kuningavõimu ning valitsevat persooni ja siin oli kõikvõimasal jumalal Ahura Mazdāl oluline roll.
Mida võib järeldada?
Need ülaltoodud sarnasused (jumalast kui ainsast kõikvõimsast loojast, dualistlik maailmapilt heast ja kurjast algetest (Saatan versus Jumal, Ahriman versus Ahura Mazdā), kes omavahel võitlevad, prohvetlus, eshatoloogia ehk apokalüpsise idee, idee maailma lunastajast, surnute ülestõusmine, kohtumõistmine, kõiksuse isanda ehk pantoktaatori motiiv jne), mis esinevad nii Avestas, Piiblis, kui ka Koraanis, pole kaugetliki juhuslikud kokkulangevused, vaid kultuurinähtused, mis pärinevad Mesopotaamia-Pärsia kultuuriruumist. Osa neist ideedest kajastuvad isegi Vana-Pärsia kuningate tekstides (nt Teispiidide-Ahhemeniidide ja Sassaniidide raidkirjades, näiteks idee kuningast kui kuningate kuningast või universumi valitsejast).
Mainimisväärt on ka see, et islami eshatoloogia ja apokalüpsise idee on saanud suuri mõjutusi nii kristlikust, kui ka iisraeli eshatoloogiast, mille juured ulatuvad kohati zoroaststrismi.
Vana Testamendi ja Koraani puhul on nähtavad tugevad Vana Lähis-Ida (Mesopotaamia, aga ka Pärsia, mazdaismi ning zoroastrismi) mõjutused. Muistsed Pärsia usundid (eelkõige just mazdaism ja zoroastrism) avaldasid suurt mõju iisraeli[87] usundi tekkele ja arengule ning see omakorda mõjutas olulisel määral ka kristluse ja islami arengut.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et Mesopotaamia ja Vana Pärsia riikliku ideoloogia ning religiooni (eelkõige mazdaism ning zoroastrism) mõjutusi leidub nii Vanas kui Uues Testamendis – näiteks kasvõi eshatoloogia valdkonnas või siis dualistlikus maailmapildis (Ahura Mazdā – Ahriman, Jumal – Saatan) jne. Käesolevas populaarses artiklis nimetas autor vaid mõningaid mõjutusi, kuid ei teinud analüüsi ega ei laskunud detailidesse. Tegu on vaid ülevaatliku arutusega.
Kirjandus
Ahn, G. 1992. Religiöse Herrscherlegitimation im achämenidischen Iran: die Voraussetzungen und die Struktur ihrer Argumentation. Acta Iranica 31. Leiden: Brill; Louvain: Peeters.
Avesta, Yasna. Sacred Liturgy and Gathas/Hymns of Zarathushtra – translated by L. H. Mills (from Sacred Books of the East, American Edition, 1898) except as noted, http://avesta.org/yasna/yasna.htm#y43, viimane külastus 2.07.2019.
Avesta – Zoroastrian archives, Avesta.org http://www.avesta.org/op/op.htm#db1, viimane külastus 23.07.2019
Barjamovic, G. 2012. Propaganda and practice in Assyrian and Persian imperial culture. – P. Fibiger Bang and D. Kolodziejczyk (eds.), Universal Empire: A Comparative Approach to Imperial Culture and Representation in Eurasian History, Cambridge University Press, Cambridge, 43-59.
Boyce, M. 1975. On the Zoroastrian Temple Cult of Fire. – Journal of the American Oriental Society, Vol. 95, No. 3 (Jul. – Sep., 1975), 454-465.
Boyce, M. 1979. Zoroastrians: Their Religious Beliefs and Practices. London, Boston, Kenley.
Briant, P. 2002. From Cyrus to Alexander. A History of the Persian Empire. Winona Lake (Indiana): Eisenbrauns.
Cooper, J. S. 1986. Sumerian and Akkadian Royal Inscriptions: Presargonic Inscriptions. New Haven: American Oriental Society.
Curtis, J. 2013. The Cyrus Cyl-inder and Ancient Persia. The British Museum, London.
Das Alte Testament 1971. Ausgewählt, übertragen und in geschichlicher Folge angeordnet von Jörg Zink, Kreuz-Verlag, Stuttgart-Berlin, 4. Auflage.
Dalley, S. (ed.) 1998. The Legacy of Mesopotamia, Clarendon Press Oxford, Oxford Univesity Press.
Duesberg, H. 1955. The Trial of the Messiah. – The Bridge. A Yearbook of Judaeo-Christian Studies, volume I, ed. by. John M. Oesterreicher, Pantheon Books, 225-242.
Dumézil, G. 1988. Mitra-Varuna. New York.
Encyclopaedia Iranica, ZOROASTER ii. GENERAL SURVEY, http://www.iranicaonline.org/articles/zoroaster-ii-general-survey, viimane külastus 23.07.2019.
Encyclopaedia Iranica, Saošyant http://www.iranicaonline.org/articles/saosyant, viimane külastus 22.07.2019.
Frayne, D. 1997. Ur III Period (2112–2004). The Royal Inscriptions of Mesopotamia. Early Periods 3/2. Toronto: University of Toronto Press.
Frayne, D. 2007. Presargonic Period (2700–2350 BC). The Royal Inscriptions of Mesopotamia. Early Periods 1. Toronto: University of Toronto Press.
Hinz, W. 1961. Zaratustra, W. Kohlhammer Verlag, Stuttgart.
Holy Bible. New International Version, International Bible Society.
Hudson-Williams, Th. 1963. A Short Grammar of Old Persian, with a Reader Accompanied by A Word-For-Word Translation, Notes, and Vocabulary. The University of Wales Press Board, Cardiff.
Huyse, P. 2006. Die sasanidische Königstitulatur: Eine Gegenüberstellung der Quellen. – P. Huyse, J. von Wiesehöfer (Hrsg.). Ērān ud-Anēran, Studien zu den Beziehungen zwischen dem Sasanidenreich und der Mittelmeerwelt. Stuttgart: Franz Steiner, 181–201.
Jacobs, B. 1999. Die Herkunft und Enstehung der römischen Mithramysterien. Überlegungen zur Rolle des Stifters und zu den astronomischen Hintergründen der Kultlegende (Xenia 43). Konstanz; I. Gershevitch 1959. The Avestian Hymn to Mithra, Cambridge.
Johandi, A. 2012. Mesopotamian Influences on the Old Persian Royal Ideology and Religion: The Example of Achaemenid Royal Inscriptions. Cultural, Peace and Conflict Studies Series, vol 4: Translating and Interpreting Military and Related Texts. – ENDC Proceedings 16, 159-179.
Johandi, A. 2013. Behistuni raidkirja II tulp. – Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat, 130–140.
Johandi, A.; Sazonov, V. 2016. Darius I kuninglikust titulatuurist Behistuni raidkirja näitel ning võimalikud Mesopotaamia mõjutused sellel. – Tuna. Ajalookultuuri ajakiri 2, 10-20.
Jenni, E.; Westermann C. (Hrsg.) 1976. Theologisches Handwörterbuch zum Alten Testament. München/Zürich: Chr. Kaiser/Theologischer Verlag.
Jong, A. F. de 2010. Religion at the Achaemenid Court. Jacobs B., Rollinger R. (Toim.) Der Achämenidenhof. The Achaemenid Court. Wiesbaden: Harrassowitz, 533-558.
Jong, A. F. de 2015. Religion and Politics in Pre-Islamic Iran. Stausberg, M.; Vevaina, Y.S.-D. (Toim.) The Wiley Blackwell Companion to Zoroastrianism. Oxford: Wiley Blackwell, 85-101.
Jong, A. F. de 2013a. Purity and pollution in ancient Zoroastrianism. Frevel C., Nihan C. (Toim.) Purity and the Forming of Religious Traditions in the Ancient Mediterranean World and Ancient Judaism. Leiden: Brill. 183-194,
Jong, A. F. de 2013b. Religion in Iran: The Parthian and Sasanian Periods (247 BCE – 654 CE). Salzman, M. R.; Adler, W. (Toim.) The Cambridge History of Religions in the Ancient World, volume II: From the Hellenistic Age to Late Antiquity. Cambridge: Cambridge University Press, 23-53.
Jong, A. F. de 2004. Zoroastrian Religious Polemics and their Contexts: Interconfessional Relations in the Sasanian Empire A. van der Kooij, T. Hettema (toim.) Religious Polemics in Context. Assen: Van Gorcum.
Koraan 2007. Koraani tähendused on eesti keelde tõlkinud Haljand Udam, toimetanud ja saatesõna kirjutanud Amar Annus, kommentaarid ja järelsõna kirjutanud Jaan Lahe. Avita, Tallinn.
Kent, R. G. 1953. Old Persian: Grammar, Texts, Lexicon. Second Edition, Revised, American Oriental Series, volume 13, New Haven–Connecticut: American Oriental Society.
Keller, W. 1955. Und die Bibel hat doch recht. Forscher beweisen die historische Wahrheit. Im Bertelsmann Lesering, Econ-Verlag GmbH, Düsseldorf und Wien.
Kienast, B. 1979. Zur Herkunft der Achämenidischen Königstitulatur. – Die Islamische Welt Zwischen Mittelalter und Neuzeit: Festschrift für Hans Robert Roemer zum 65. Geburtstag. Wiesbaden: Franz Steiner, 351–364.
Kreyenbroek, P. G. 1985. Sraoša in the Zoroastrian Tradition, Brill, Leiden.
Lahe, J. 2005. Mithra kultus Rooma keisririigis. – Tuna 3, 10–30.
Lahe, J. 2011. Gnosis und Judentum. Alttestamentliche und jüdische Motive in der gnostischen Literatur und das Ursprungsproblem der Gnosis. – Nag Hammadi and Manichaean Studies 75, Brill Academic Publishers, Leiden, Boston.
Lahe, J. 2019. Mithras-Miθra–Mitra. Der römische Gott Mithras aus der Perspektive der vergleichenden Religionsgeschichte. Zaphon.
Levin, Ch. 2013. Vana Testament. (tõlk) Kadri Metsma, (toim) Urmas Nõmmik, Amar Annus, Tartu Ülikool, Kirjastus;
Loretz, O. 1990. Ugarit und Bibel, Kanaanäische Götter und Religion im Alten Testament, Wissenschaftliche Buchgesellschaft, Darmstadt.
Malandra, W. W. 1983. An Introduction to Ancient Iranian Religion: Readings from the Avesta and Achaemenid Inscriptions. Minneapolis: University of Minnesota Press.
Mölder, H.; Sazonov, V.; Värk, R. 2014. Iraani ideoloogiast ja geopoliitikast läbi ajaloo ning selle mõju Iraagile. – KVÜÕA Toimetised 18, 179-242.
Old Persian Texts, Darius I, Behistun. <http://www.avesta.org/op/op.htm#db1>, viimane külastus 22.07.2019.
Panaino, A. 2000. The Mesopotamian Heritage of Achaemenian Kingship. – S. Aro, R. M. Whiting (eds.). The Heirs of Assyria. Melammu Symposia 1. Helsinki: Neo-Assyrian Text Corpus Project, 35–49
Ringgren, H. 1982. Israelitische Religion. Zweite, verbesserte und mit einem Nachtrag versehene Auflage. Verlag W. Kohlhammer, Stuttgart-Berlin-Köln-Mainz
da Riva, R. 2008. The Neo-Babylonian Royal Inscriptions: An Introduction. Guides to the Mesopotamian Textual Record, Volume 4. Münster: Ugarit-Verlag,
da Riva, R. 2013. Nebuchadnezzar II’s Prism (EK 7834): A New Edition. — Zeitschrift für Assyriologie 2013, nr 2, Vol. 103, 196–229.
Rollinger, R. 2014. Das teispidisch-achaimenidische Großreich: Ein ‘Imperium’ avant la lettere? — M. Gehler, R. Rollinger (toim.). Imperien in der Weltgeschichte: Epochenübergreifende und globalhistorische Vergleiche, 2 Bände. Wiesbaden: Harrassowitz, 149–192.
Röllig, W. 1981. Zum „Sakralen Königtum“ im Alten Orient. – Staat und Religion, B.Gladigow (ed.), Düsseldorf, 114-125.
Sazonov, V. 2011a. Behistuni – muistsete pärslaste suurim tekst. Horisont, 3, 48–53.
Sazonov, V. 2011b. Üks uus-babüloonia kroonika ja üks vana-pärsiakeelne raidkiri Artaxerxes III Ochose valitsemisajast: tõlked ja kommentaarid. – Mäetagused, 135-150.
Sazonov, V. 2011c. Die mittelassyrischen, universalistischen Königstitel und Epitheta Tukultī-Ninurtas I. (1242–1206). – T. R. Kämmerer (ed.). Identities and Societies in the Ancient East-Mediterranean Regions. Comparative Approaches. Henning Graf Reventlow Memorial Volume. AOAT 390/1, Ugarit Verlag, Münster, 235–276.
Sazonov, V. 2011d. Tänapäeva iraanlased ja muistne kultuuripärand. – Postimees: Kultuur, 24.10.2011, 7.
Sazonov, V. 2012a. Behistuni raidkirja I tulp. – Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat, 27–44;
Sazonov, V. 2012b. Iraani ideoloogiast, aja- ja kultuuriloost. – Diplomaatia 3, 10-12.
Sazonov, V. 2016. Die Assyrischen Königstitel und -epitheta vom Anfang bis Tukulti-Ninurta I und seinen Nachfolgern, Jim Eisenbrauns, USA, Indiana, Winona Lake.
Sazonov, V. 2017. Kuningas Dareios I Behistuni raidkirja IV tulp: Vanapärsia ja akkadi keelest tõlkinud ning kommenteerinud. – Tuna. Ajalookultuuri ajakiri 3, 89-96.
Sazonov, V. 2019a. Pärsia lahe külmsõda, Postimees, 19. juuli 2019. https://arvamus.postimees.ee/6740332/vladimir-sazonov-parsia-lahe-kulm-soda (viimane külastus 3.8.2019).
Sazonov, V. 2019b. The Rise of Ahura Mazda and Monotheism in Achaemenid Persia, Religion – Continuations and Disruptions 17th Annual Conference of the European Association for the Study of Religions (EASR), Tartu, June 25 to June 29, 2019, https://easr2019.org/wp-content/uploads/2019/06/easr2019_book.pdf
Shahbazi, A. Sh. 1997. The ‘Traditional Date of Zoroaster’ Explained. – BSOAS 40, 1997, 25-35.
Schäfer, G. 1974. König der Könige, Lied der Lieder: Studien zu Paronomastischen Itensitätsgenitiv. Heidelberg: Carl Winter
Seux, M.-J. 1965. Les titres royaux “šar kiššati” et “šar kibrāt arba’i”. – Revue d’assyriologie et d’archéologie orientale, 59, 1–18
Schmidt, W. H. 1966. Königtum Gottes in Ugarit und Israel: Zur Herkunft der Königsprädikation Jahwes. 2. Aufl., Berlin: Alfred Töpelman.
Schmitt, R. 1991. The Bisitun Inscriptions of Darius the Great: Old Persian Text. School of Oriental and African Studies, London.
Schmitt, R. 2009. Die altpersische Inschriften der Achaimeniden. Editio minor mit deutscher Übersetzung. Wiesbaden: Reichert Verlag.
Schippmann, K. 1971. Die iranischen Feuerheiligtümer, Berlin-New York.
Stadnikow, (Stadnikov) S. 1994. Gottkönig und Fremdländer. Universalistische Ausdrücke der Könige des Alten Reiches in Ägypten nach offiziellen Texten. – MARG 9, herausg. von M.L.Dietrich, Ugarit-Verlag, Münster, 291–310.
Stausberg, M. 2002, 2004. Die Religion Zarathushtras: Geschichte, Gegenwart, Rituale. Band 1–3, Stuttgart.
Steible, H.; Behrens H. 1982. Die altsumerische Bau- und Weihinschriften. Stuttgart: Franz Steiner. Teil II.
Taraporewala, I. J. S. 2019. Manichaeism, http://www.iranchamber.com/religions/articles/manichaeism2.php, viimane külastus 12.05.2019.
Udam, H. 2001. Orienditeekond. Tartu: Ilmamaa.
Uus Testament ja psalmid 2010. Rahvusvaheline Gideonide Ühing, 2nd Edition, Estonian Christian Ministries, Denver, Colorado, USA.
Weissbach, F. H. 1968. Die Keilinschriften der Achämeniden. Leipzig: Zentral-Antiquariat der Deutschen Demokratischen Republik.
Wiesehöfer, J. 2005. Das Antike Persien: von 550 v. Chr. bis 650 n. Chr. Düsseldorf: Albatros.
Wilkinson, T. 2008. Dictionary of Ancient Egypt. Thames&Hudisn world of art, London, 223-224.
Zimmerli, W. 1969. Ezechiel, I. Teilband. Ezechiel 1-24, Biblischer Kommentar. Altes Testament. Band XIII/1. Neukirchener Verlag der Erziehnungsvereins, Neukirchen-Vluyn.
Vene keeles
Авеста, в русских переводах (1861-1996) 1997. составление, общая редакция, примечания и справочный раздел И. В. Рака. Санкт-Петербург.
Бойс, М. 1994. Зороастрийцы. Верования и обычаи. 3-е издание, полностью переработанное. Центр «Петербургское Востоковедение». Санкт-Петербург.
Васильева, Т. М. 2004, Александр в образе Гелиоса или Гелиос в образе Александра. К вопросу об интерпретации и атрибуции одного неизвестного памятника. – ВДИ 4 (2004), 136–153.
Дашков, С. Б. 2008. Цари царей Сасаниды, Иран III–VII вв. в легендах, исторических хрониках и современных исследованиях. Москва: СМИ-Азия.
Тантлевский, И. Р. 2005. История Израиля и Иудеи доразрушения Первого Храма. Издательство Санкт-Петербургского Университета, Санкт-Петербург
Финикийская мифология 1999. ред. Ю. С. Довженко. Летний Сад, Журнал «Нева», Санкт-Петербург.
Элиаде, М. 2010. Аспекты мифа, Академический Проект, Москва.
[1] V. Sazonov 2012b: 10-12; Sazonov 2011d: 7; vt Iraani ideoloogiast samuti Mölder; Sazonov; Värk 2014: 179-242; Sazonov 2019a.
[2] Manihheism ehk Mani õpetus – väga oluline gnostiline vähemususund Sassaniidide impeeriumi ajal, tekkis 3. saj Anno Domini. Usundi rajajaks oli Mesopotaamiast pärit (sündinud Ktesiphoni kandis) iraani päritolu prohvet Mani (216-274). Levis see usund ja õpetus eelkõige just Sassaniidide impeeriumi aladel. Mani õpetus leidis Iraani keisri Šapur I (valitses 241–272) ajal suurt poolehoidu kuninga õukonnas ja oli toetatud ka šahh Šapur I enda poolt. Kuid Šapur I järetulija Bahrami ajal sattus Mani ning tema õpetus ebasoosingusse ning lõpuks 274. a heideti Mani vangikongi, kus ta kuu pärast suri. Mani lähimaid pooldajad hukati jõhkralt. Zoroastristlikud vaimulikud nägid Mani õpetuses ohtu oma positsioonile ja tegid kõik, et seda õpetust hävitada vähemalt Iraani aladel. Teise versiooni järgi oli Mani samuti hukatud. Mani õpetus oli niivõrd populaarne mingi aja, et see levis Rooma impeeriumi erinevatele aladele, jõudes isegi Hispaaniasse, idas aga levis see Indiasse, Hiinasse ning lõpuks ka Siberi aladele. – vt lähemalt Taraporewala 2019.
[3] Vana Testamendi kohta vt Levin 2013; Das Alte Testament 1971.
[4] Zoroastrism – muistne iraanlaste monoteitslik religioon, mille rajajaks peetakse prohvet Zoroastrit. Lähemalt tulebki zoroastrimist juttu käesolevas artiklis.
[5] Финикийская мифология 1999.
[6] Loretz 1990.
[7] Stausberg 2002, 2004; Boyce 1979.
[8] Nebukadnetsar II kohta vt uuemaid käsitlusi – näiteks kataloonia päritolu assürioloogi Rocío da Riva sulest on ilmunud mitu olulist uurimistööd antud valdkonnast – da Riva 2008; da Riva 2013: 196–229.
[9] Vt nt lähemalt Keller 1955.
[10] De Jong 2004.
[11] Gnoosise kohta vt Lahe 2011.
[12] Бойс 1994: 11.
[13] Бойс 1994: 56-57.
[14] Pika aega on arvatud, et Ahhemeniidide suguvõssa kuulus Pärsia impeeriumi rajaja Kyros II. Kuid huvitav on see, et Kyros ise ei maininud oma tuntud Kyrose silindris Ahhemeniide (vt Curtis 2013) ja kirjutas, et ta pärines Teispesest. Seega oleks õige nimetada Vana Pärsia impeeriumi Teispiidide-Ahhemeniidide impeeriumiks. Innsbrucki ülikooli professor Robert Rollinger pakkuski välja hüpoteesi, et Kyros II polnudki Ahhemeniid vaid hoopis teispiid ja Darius I ning tema järglased olid aga Ahhemeniidid. See võib tunduda tõenäoline, kuid päris ära tõestatud see siiski pole. Huvitav on see, et Darius I ei maini ei Kyrost II ega talle järgnenud valitsejat Kambysest II oma suguvõsas, küll aga Ahhemeni oma esiisana. Ka see aitab järeldada, et Darius I polnud nende lähedane sugulane, kui ta üldse oli Kyrose ja Kambysesega suguluses. Teispiidide-Ahhemeniidide impeeriumi kohta vt Rollinger 2014: 149–192; Sazonov 2019b.
[15] Sazonov 2019b.
[16] vt sel teemal de Jong 2010: 533-558; de Jong 2015: 85-101; de Jong 2013a: 183-194; de Jong 2013b: 23-53.
[17] Ahura Mazdā – muistsete pärslaste peajumal vana-pärsia religioonis ning jumal-maailmalooja zoroastrismis. Ahura Mazdā (samuti ka Ormuzd, Ormazd) oli jumal-looja, peamine jumalus ahurate (jumalate) seas, kes zoroastristide ettekujutusel lõi universumi. Tihtipeale algasid Ahhemeniidide kuninglikud raidkirjad Ahura Mazdā mainimisega, nii nagu näiteks kuninga Xerxes I (Darius I poeg, valitses 486-465 eKr) raidkirjal (XPa) read 1-3: baga vazrka Ahuramazdâ hya imām būmīm adā hya avam asmānam adā hya martiyam adā hya šiyātīm adā martiyahyā – „Suur jumal Ahura Mazdā, kes selle maailma lõi, kes selle taeva lõi, kes inimese lõi, kes külluse lõi inimese jaoks“ – vt Hudson-Williams 1963: 35-36; Xerxes, Persepolis A (XPa); samuti http://www.avesta.org/op/op.htm#xpa, viimane külastus 16.03.2019.
[18] vt nt Schmitt 2009: 87; Schmitt 1991; vt ka http://www.avesta.org/op/op.htm#db1 (DB, COLUMN 4, 88-92), viimane külastus 11.04.2019.
[19] Käesoleva numeratsiooni kasutamine antud tekstis on tingitud sellest, et algses vana-pärsia keelses ei lõppenud lause raidkirjas tihtipeale rea lõpuga, vaid jätkus järgmisel real või samas reas algas uus lause. Seetõttu on näiteks rida 3 jagatud kaheks lõiguks.
[20] Pärsiakeelne Daraiavauš oli kreeklastel kui Dareios, ladina keeles Darius. Need kreeka ja ladina nimevormid ongi meile tuntud, kuid pärsalsed ise nimetasid teda pärsiapäraselt Daraiavauš.
[21] Vana pärsia keeles xshâyathiya vazraka.
[22] Vana pärsia keeles xshâyatha xshâyathiyânâm.
[23] Käesolev tõlge on tehtud järgmiste väljaannete järgi: Darius I, Behishtun: http://www.avesta.org/op/op.htm#db1: vt ka Kent 1953: 116-120; Schmitt 1991.
[24] vt Sazonov 2017; Sazonov 2012.
[25] Udam 2001: 67.
[26] vt Hinz 1961.
[27]Encyclopaedia Iranica: ZOROASTER ii. GENERAL SURVEY, http://www.iranicaonline.org/articles/zoroaster-ii-general-survey, viimane külastus 23.09.201; vt Shahbazi 1997: 25-35.
[28] Prohvetlus oli omane just mitmetele Lähis-Idas tekkinud religioonidele (monoteistlikud usundid) nagu zoroastrism, Mani õpetus, kristlus, judaism, islam. Ainuüksi Vanas Testamendid on mainitud mitmeid prohveteid, näiteks üks oluline prohvet, üks neljast suurest prohvetist oli Hesekiel (יחזקאל – Yeḥezķel), elanud 7.-6. saj eKr – vt nt Zimmerli 1969.
[29] vt lähemalt Boyce 1975: 454-465; Schippmann 1971.
[30] vt lähemalt Boyce 1975: 454.
[31] Saatanal oli mitmeid prototüüpe, üks neist oli Ahriman, aga oli ka teisi. Näiteks üks Sataana võimalikest prototüüpidest oli Vana-Egiptuse jumal Seth, kes oli kurjuse kehastus. Seth oli kõrbe, tormi, vägivalla, kaose ja epideemiate jumal. Sethi kohta nt Wilkinson 2008: 223-224.
[32] Eshatoloogia kohta vt Элиаде 2010: 62-80; Iisraeli eshatoloogia ja apokalüpsi kohta vt Ringgren 1982: 301-311.
[33] Hiljem Roomas tekkinud Mithra kultuse baasil arens välja uus religioon – mitraism ja Sol Invictuse (Võitmatu päikese) kultus vt nt Lahe 2005: 10–30; Dumézil 1988; Mithra kohta vt Jacobs 1999; Vt värskemat Jaan Lahe monograafiat – Lahe 2019.
[34] Vt lähemalt Kreyenbroek 1985.
[35] See neiu on iga inimese südametunnistuse kehastus.
[36] Бойс 1994: 38-39.
[37] Uus Testament ja psalmid 2010: 489.
[38] Vt lähemalt nt Duesberg 1955: 225-242.
[39] Hellenismi ajastut dateeritakse tavaliselt 323-30 eKr. – ehk siis alates Aleksander Suure surmast 323. a eKr kuni Egiptuse vallutamiseni Rooma keiser Augustuse poolt 30. a eKr.
[40] Ringgren 1982: 303.
[41] Holy Bible: 483.
[42] Vt Encyclopaedia Iranica, Saošyant http://www.iranicaonline.org/articles/saosyant, viimane külastus 22.07.2019.
[43] Бойс 1994, 56.
[44] Tõlge väljaande järgi – Avesta, Yasna. Sacred Liturgy and Gathas/Hymns of Zarathushtra – translated by L. H. Mills (from Sacred Books of the East, American Edition, 1898) except as noted, http://avesta.org/yasna/yasna.htm#y43, viimane külastus 2.07.2019; vt ka Бойс 1994: 56.
[45] Бойс 1994: 56.
[46] Tõlge väljaande järgi – Avesta, Yasna 1898, http://avesta.org/yasna/yasna.htm#y43, viimane külastus 22.07.2019.
[47] Tuntud ka kui Videvdat – „Seadus deevade vastu“. Deevad olid zoroastrimis kurjad deemonid, varem enne zoroastrimsi teket ja levikud olid deevad jumalad – tuntumad neist on näiteks Anahita – „Veenus“, Mithra – „Päike“. Vendidad on kompendium ehk zoroastristide müütide, palvete, tavade kogumik, mis oli ettenähtud kaitseks haiguste ja kurjuseallikate vastu (nagu nt deevad). See koosneb 22 osast ehk fargardist.
[48] Transliteratsioon väljaande järgi – Avesta. Vendidad 19:5, http://avesta.org/vendidad/vd.htm#chapt19, viimane külastus 05.01.2019.
[49]Tõlge väljaande järgi – Avesta. Vendidad 19:5 http://avesta.org/vendidad/vd19sbe.htm#section1a, viimane külastus 6.07.2019.
[50] vt nt Авеста, в русских переводах 1997.
[51] Avesta kohta vt lähemalt Udam 2001: 67–70; Malandra 1983; vt ka http://avesta.org/, viimane külastus 21.06.2019.
[52] Udam 2001: 69.
[53] Vt http://avesta.org/denkard/denkard.htm, viimane külastus 5.07.2019.
[54] http://avesta.org/mp/mx.html, viimane külastus 5.07.2019.
[55] Teispiidide-Ahhemeniidide kohta vt Briant 2002.
[56] Дашков 2008.
[57] Wiesehöfer 2005.
[58] Kienast 1979: 351–364; Panaino 2000: 35–49; Johandi 2012: 159-179; vt Mesopotaamia pärandist Dalley 1998.
[59] Huyse 2006: 181–201.
[60] Sazonov 2011a; Sazonov 2012a: 27–44; vt ka Johandi 2013: 130–140; Johandi, Sazonov 2016:10-20; Sazonov 2017: 89-96.
[61] Loode-Iraani alad, Susa ehk Suusa oli kunagi Elami peamisi keskusi.
[62] Vana-pärsia keeles „adam Dārayava.uš, xšāyaøiya vazrka, xšāyaøiya xšāyaøiyānām, xšāyaøiya dahyunām, xšāyaøiya ahyāyā bumiyā, Vištāspahyā puça, Haxāmanišiya” – Schmitt 2009: 122, DSd.
[63] Artaxerxes II (404-359 eKr) oli Darius II poeg.
[64] Darius II (424-404 eKr) oli Artaxerxese I poeg.
[65] Aratxerxes I (465-424 eKr) oli Xerxese poeg.
[66] Xerxes (486-465 eKr) oli Darius I poeg.
[67] Darius I (522-486 eKr) oli Hystaspese poeg.
[68] Hystaspes, Arsamese poeg. Ta oli kuningas Darius I isa.
[69] Arsames oli ilmselt Darius I vanaisa.
[70] Tõlkinud vana-pärsia keelest V. Sazonov. Käesolev vana-pärsia tekst on tõlgitud väljaande järgi – Schmitt 2009: 195-195; Artaxerxes III teksti kohta vt V. Sazonov 2011b: 135-150.
[71] Frayne 2007: E.1.14.20.1, lk 436.
[72] Cooper 1986: 94, Um 7.1. (Luzag. 1.); Steible, Behrens 1982: 310–325; Seux 1965: 1–18; Frayne 1997: 61, E3/2 1.1.25, read 1–10.
[73] Vt Assüüria kuningate tiitlite kohta Sazonov 2011c: 235–276; Sazonov 2016.
[74] Schäfer 1974; Tn 2:37; Hs 26:7.
[75]. Weissbach 1968; Old Persian Texts, Darius I, Behistun. <http://www.avesta.org/op/op.htm#db1>, read 1–2, viimane külastus 4.02.2019.
[76] S. Stadnikow (Stadnikov) 1994: 300.
[77] Mitmetel õigeusu ikoonidel on üpris tuntud motiiv – Kristus Pantokraator. Pantokraator ehk kõikvõimas (jumal) esineb korduvalt ka Uues Testamendis – näiteks Johannese Ilmutuses (Ilmutuse 1:8; 11:17, 4:8, jne).
[78] Васильева 2004: 144.
[79] Tn 2:37.
[80] Koraan 2007: 14.
[81] Adonai kohta vt Jenni, Westermann 1976: 34–38; Jhvh kui jumalate kuninga kohta vt Schmidt 1966: 85–91.
[82] Koraan 2007: 360.
[83] Vt nt Ahn 1992.
[84] Schmitt 2009:117, DPe, D.
[85] Röllig 1981: 114-125.
[86] vt nt Barjamovic 2012: 43-59.
[87] Iisraeli ajaloo kohta vt Тантлевский 2005.
