Peet Lepik paistab silma lausa poliitkorrektsuse eiramisega ja ütleb ausalt välja: „prohvet Muhamedi loodud islamiriigi mõte oli kõigi teiste ründamine“.
Tinglikult saaks islamiuuringute ajaloo Maarjamaal venitada lausa viide viimasesse sajandisse: sümboolseks alguseks võiks pidada Ericus Fahleniuse (1651–1710) ladinakeelseid kirjutisi islami ja koraani teemal Academia Gustavo-Carolina päevil, Universität Dorpat aga kujunes idauuringute arvestatavaks keskuseks. Eestikeelse islamiuurimise sümboolseks alguseks saaks pidada mõne islamialase teksti ümberpanekut otse või ümbertõlkena – ehk mõni O.W. Masingu katkend saksa keele kaudu? Igatahes selles võib kindel olla, et 1919. aastal taasavatud ja sealt alates eestikeelsena toimivas ülikoolis tegeleti juba nii araabia tekstidega kuika veidi islamiga.
Tõelisest islamiuuringute algusest meie mail ei saa rääkida siiski enne Haljand Udamit ja Kalle Kasemaad (Pent Nurmekund õpetas vaid keelt, 1950. – 1980. aastate orientalistikakabinetis aga oli islamimaailm vägagi marginaalne teema). Sümboolseks rajajooneks islamiuuringutes võib pidada Vikerkaares 1992. aastal ilmunud paarikümne suura (koraani „peatükk“) eestindamist Kalle Kasemaa poolt. Kuid ei selline meisterlik tõlge ega aastatel 1999–2001 aktiivselt tegutsenud Eesti Araabia Seltsi tegelinskid suutnud äratada islami vastu siin kandis suuremat huvi.
„Suure pauguga“ 2001. aastal tõusis aga sedamaid huvi islami vastu ka siinmail: paari järgmise aastaga ilmus ainuüksi pool tosinat üldkäsitlust muhameedlaste religioonist ja ajaloost ning omamaise islamiuuringu suursaavutuseks võib pidada Haljand Udami tõlgitud ja 2007. aastal trükis avaldatud eestikeelset koraani, mille tuhandene tiraaž müüdi läbi ühe päevaga ja praeguseks on ilmavalgust näinud kolmas või lausa neljas trükk!
Islamiteemalise kirjastustegevuse „teiseks laineks“ siinmail võib pidada viimastel aastatel TÜ kirjastuse raamatusarjas „Islam kontekstis“ ning TLÜ Asiatica sarjas ilmuma hakanud mahuka ees- ja järelsõnaga araabia- ja pärsiakeelsete tekstide originaaltõlkeid ning muidugi väsimatu Kalle Kasemaa viimase aja arvukaid eestindusi araabia ja pärsia keelest.
Seega võib 2020. aasta alguses tõdeda, et nüüdseks on eestikeelsena islami teemal ilmunud pool tosinat monograafiat, kümneid teadusartikleid, samas suurusjärgus euroopa keeltes üldkäsitluste tõlkeid ning kümneid islamimaailma autorite teoste eestindusi, siinsetes kõrgkoolides on kaitstud lausa mitmeid islamialaseid doktoriväitekirju, arvukatest bakalaureuse- ja magistritöödest rääkimata. Mööda ei saa minna ka meie tublide muslimite aktiivsest islamipropagandistlikust tegevusest aastaid ilmunud kuukirjas Iqra ning nende kümmekonnast salafismi ideoloogiast kantud voldikust. Selliselegi ainesele leiab nüüdseks raamaturiiulitelt vastuseks paar pärlit islamikriitilise materjaliga nagu „Kogu tõde islamist“ või „Islami fašism“. Kokku on seda väga mitmesuguse formaadi ja kvaliteediga ning vahel vastandlike seisukohtadega omamaist eestikeelset islamit ligemale sada nimetust.
Nüüd siis on rõõm tõdeda, et ilmus uus ja vägagi soliidne käsitlus – ning seda meie oma kodumaiselt autorilt pealkirjaga „Universaalid ja islam“. Kuigi islamit käsitlev osa on mahutatud koos teise teadusliku distsipliini semiootikaga ühtede kaante vahele, moodustab see peaaegu poolest tuhandest leheküljest (452 lk) täiesti omaette osa (ptk II, lk 177–346, veidi mujal ka, seega kokku kaks- ja poolsada lehekülge). Alljärgnevalt keskendungi vaid islamile.
Semiootikutele, kirjandusteadlastele ja kultuuriloolastele on Peet Lepiku (sünd 1935) nimi kindlasti hästi tuttav, islamihuvilistele ehk veidi vähem. Sissejuhatuses ütleb autor, et selles teoses avaldatu jäi tal pärast valmiskirjutamist aastakümneteks sahtlisse, ent ka avalikkuses pole autor islami teemal just eriti sageli sõna võtnud. Meie TLÜ/EHI arabistidele on Lepik aga küll tuntud nimi, sest ta pidas nullindate esimesel poolel, nagu olen kuulnud oma TLÜ kolleegidelt, islami teemal seal vägagi süvitsi minevaid ja huvitavalt esitatud loenguid. Siinkohal pean kahetsusega tunnistama, et mina pole autoriga isiklikult tuttav ega ole varem ka tema islamiteemalisi kirjutisi lugenud. Seega tuleb kõik edasine ausalt ja valgelt lehelt.
Teost lugema hakates valdas mind esmalt teatav kahtlus, sest selgub ju sissejuhatusest, et autori puhul pole tegu ei islamoloogi ega idamaiste keelte filoloogiga ning tema käsitlus ei põhine mitte algallikatel, vaid nende euroopa keeltes ilmunud käsitlustel. Edasi lugedes selgus kohe, et Lepiku vaade islamile põhineb peamiselt vene arabistide töödel, eriti Ignati Kratškovski (1883–1951) rajatud koolkonnal ja selle ühe väljapaistvama esindaja Oleg Bolšakovi (sünd 1929) kirjutistel – just tema neljaköitelise suurteose „Kalifaadi ajalugu“ („История халифата“) on Lepik paljuski oma uurimistöös aluseks võtnud. See on aga käsitlus, mida pole suudetud teaduslikult ületada tänapäevani. Muuseas, nüüdseks meie hulgast lahkunud Sergei Stadnikov ikka rõhutas mulle selle mehe tähtsust islamiuuringutes ja püüdis nullindate keskpaigas lausa mulle temaga kohtumist organiseerida!
Olen Bolšakovi teadusliku loomingu suur austaja tema „Kalifaadi ajalugu“ kohati vaat, et peast teades.
Seega pole midagi imestada, et Lepiku islamikäsitlusse süvenedes oli mul tunne, et loen oma aastakümnetaguseid loengumaterjale, mida kasutasin TÜs aastatel 2005–2009 ajaloolastele ja 2018 TLÜ-s Aasia õppekava tudengitele islamist rääkides. Seega võin siinkohal lausa kuulutada, et harva olen eestikeelses islamisõnas kellegagi nii nõus nagu Lepikuga, sest n-ö vana kooli mehena räägib ta islamist teaduslikult nii, nagu see muslimite endi tekstides kirja on pandud. Nüüd võib keegi kohkumusega siinkohal tunnistada, et Lepik paistab silma lausa poliitkorrektsuse eiramisega. Jah, nii see on, ta ütleb ausalt välja selle, mida araabiakeelsed allikad uhkusega tunnistavad: prohvet Muhamedi loodud islamiriigi poliitiline ja majanduslik alus oli kõigi teiste ründamine, veelgi täpsemalt aga rööv-rööv-rööv. Seda kordab ka Lepik halastamatu tõena poliitkorrektse kokutamiseta. Ja siinkohal on hea meel tõdeda, et neid 1970. aastatel kirjutatud ridu pole autor hakanud aastakümneid hiljem ilustama ega „tänapäevastama“. Minul on aga lausa kahju, et ma polnud vaadeldava kirjutisega tuttav kümnend tagasi kaastööd „Maailma ajalugu III“ tarvis kirjutades – saanuksin innustust autori meisterlikust sõnakasutusest ja tabavatest mõttekäikudest!
Asugem nüüd Lepiku teksti kallale. Kohe tuleb tunnistada, et kõik vähegi olulise islami tekkelooga seoses saab sellest käsitlusest kenasti kätte küll. Enamgi veel: olen ikka vaadanud, kuidas on õhtumaadel islami sünniloo peatükke sisse juhatatud, ja minu arvates kuulub Lepiku islamit käsitleva II peatüki alguslausung parimate hulka: „Kellele võis 7. sajandi künnisel pähe tulla, et araabia hõimudest saavad keskaegse maailma jõujoonte kujundajad?“ (lk 177). Ning selliseid sõnastuslike pärleid – ja seda korralikult allikaid järgides – on oi kui palju, mis teeb lausa nii kadedaks, et retsensendina asun nüüd nokkima ja imaginaarseid puudujääke välja tooma.
Araabia poolsaare olude kirjelduses (lk 178–186) võtab autor kenasti kokku selle, mida teadus 1980. aastateks islamieelsete araablaste elust teab, tuues välja kõik peamised ühiskondlikud struktuurid, sündmused, nimed, aastad, terminid – Lepiku käsitlus on mu arust parimaid, milliseid eesti keeles üldse olen kohanud! Siiski võiks siingi vinguda mõne väite või arutluses esineva sõnastuse kallal. Alustagem lausungiga „talupidajate ja linlaste vastastikused röövretked“ (lk 179). Siin vaidleksin esmalt vastu termini „talu“ kasutamisele araabia kontekstis, kuid veel rohkem üldises plaanis, sest kallaletungid olid toona siiski pigem ühepoolsed, beduiinid ründasid paikseid, ja alles Muhamedi loodud islamiriigiga hakkas toimuma vastupidine protsess. Esmakordselt araablaste ajaloos leidis aset vähegi efektiivsem beduiinide allutamine riiklikele struktuuridele ja see juhtus väga veriste sõjakäikude tulemusel. Polemiseeriksin ka väitega, et „kuueteistkümne islamile eelnenud sajandi jooksul ei olnud araablased ise kordagi üritanud luua riiki“ (lk 180), sest juba eelkristlikus Jeemeni tsivilisatsioonis oli vähemalt viis korralikku riiki ja seitsmenda sajandi alguseks oli nende nimekiri veelgi pikem. Ka pärisaraablaste seisukohast vaadates olid poolsaare põhjaosas asuvad lahmiidide ja gassaniidide poliitilised moodustised vähemalt toonase määratluse kohaselt täiesti korralikud toimivad riigid, mida impeeriumid nagu Bütsants ja Iraan tunnustasid oma poliitiliste partneritena.
Norin edasi, sest ega islamist korrektselt rääkimist armasta trükikuratki, kes oma käpa on korduvalt vahele pannud (näiteks lk 213 ajatti – õige oleks ajaati, lk 214 Uhhudi – peab Uhudi jne). Ning ka aastal 627 toimunud Kraavide lahingu puhul on „kõmmutati“ kohatu sõna, sest nii katapult kui ka muu keskaegne lahingualane raske riistvara oli toonases Meka-Mediina konfliktis tundmatu, rääkimata lõhkeainetest. Vaidlen vastu ka mittemuslimeid iseloomustavale terminile „irdusk“ (lk 225), sest saab ju ainsaks „irdusuks“ nimetada islamit ennast, mis ka tänapäeva teaduse valguses pole enamat kui mõne kohaliku juudisekti edasiarendus. Kuid sealsamas leiab vägagi tabava keelendi „välja hävitama“ (lk 223), millega on tõepoolest kõik öeldud uue „irdusu“, s.t islami suhtumise kohta ümbritsevasse!
Kõige tähtsam osa selles raamatus ongi alapeatükk „Muhammadi elutee“ (lk 187–231), kus on eelviidatud vene koolkonnale ja eriti Bolšakovile toetudes kokku võetud kõik sellest ajaloolisest suurkujust kirjutatu. Lepik ei anna ses ühe enim tänapäevani inimkonda mõjutanud isiku ausas ja põhjalikus käsitluses kübetki järele praegu valitsevale viimsepäeva pseudoteaduslikule poliitkorrektsusele. Nagu autor sedastab, siis Muhamedi ajal tapeti islami üle ilkujad maha (lk 2101). Lepiku mõttearenduse jätkuks lisan vaid seda, et kõigis šariaadil põhinevates islamiriikides – seega suures osas islamimaailmas – karistatakse ka nüüd, XXI sajandil, surmaga Muhamedi üle „ilkumist”, mis seisneb kasvõi vähimaski kahtlemises tema tegevuse õilsuses! Ja proovigu mõni meie religiooni-dialoogija sealmail väita islamit võrdseks kristlusega või nõuda mittemuslimile samu õigusi muhameedlastega – sellised arvamusavaldused peaksid kuuluma õhtumaise ulmekirjanduse, mitte aga akadeemiliste kirjutiste žanrisse!
Teose üks huvitavamaid kohti on prohvet Muhamedi ilmutuse olemust käsitlev osa (lk 195–199). Siin kirjeldab autor vähimagi poliitkorrektse kohkumiseta (jällegi Bolšakovi järgides) „ilmutamise asjaolusid“: kas islami alusajendiks oli langetõbi, nägemused, luulud või ettekavatsetud pettus – või mida see „ilmutus“ endast ikkagi kujutas ? Ega ole siingi Lepik ise midagi uut leiutanud – kõik järgib ikka Bolšakovi islamikäsitlust. Meie lugejale on aga ehk huvitav asjaolu, et terve lehekülg (lk 196) on pühendatud psühhiaatrite vaatevinklile – selliseid „nuputeaduse“ seisukohti viimastel aastakümnetel prohvet Muhamediga seoses enam teadussõnas ei kohta – ja juba seepärast väärib teos põhjalikumat süüvimist.
Kui aga juba muslimite prohvetit psühhosomaatilisest küljest analüüsitakse, siis astun siinkohal retsensendina sammu edasi ja norin veel: kuhu küll on jäänud ülevaade nn saatanlikest salmiridadest? Kas Lepik pole seda vaadelnud vaid seetõttu, et Bolšakov ei ole seda käsitlenud?! Kuid vanematest venekeelsetest islamialastest teostest, millele autoril pidi olema Moskvas õppides juurdepääs, leiaks prohvet Muhamedi ajutisest kokkuleppest Kuradiga teavet küll!
Heameel on tõdeda, et islamile omast juudiviha ei salga autor maha ja annab ülevaate peamistest prohvet Muhamedi rõlgetest tegudest (lk 203–205). Samas aga leidub islamiallikatega vastuolus olevaid väiteid, näiteks lk 215, et prohvet Muhamed polevat oma käega mitte kedagi hukanud. See on vale, sest inimkonna ajaloo suurtest sõnumikuulutajatest on Muhamed ainus, kelle käed on küünarnukkideni verised: ta surmas isiklikult islamit vastustanud naisvange ja tundis varjamatut rõõmu talle sõjasaagiks toodud „islamisolvajate“ peade üle, rääkimata massihukkamiste korraldamisest ja oma vaenlastele korraldatud salamõrvadest. Nii pajatavad sellest kõik peamised islami alusallikad, ja just sellistest tegudest võtavad tänapäeva muslimifanaatikud eeskuju ning lähtus 2014 – 2019 eksisteerinud „Islamiriik“!
Peet Lepiku teose „Universaalid ja islam“ üle võiksin siin lõputult targutada, kuid tõeliselt kahju on hoopis sellest, et juba aastakümneid tagasi valminud tekst toona avaldamata jäi. See on üks islamieelse aja ja prohvet Muhamedi tegevuse parimaid eestikeelseid käsitlusi. Ilmunuks see kohe kirjutamise ajal 1970. ja 1980. aastatel, suudaks eestikeelne lugeja praegu terve mõistuse abil ehk paremini vastu hakata ideoloogilisele lauslolluste laviinile, mis islamit rahureligioonina kujutab ja seda „läänelike väärtustega“ kokku sobitada püüab. Kuid nüüdki on Peet Lepiku „Universaalid ja islam“ vägagi väärt pala igaühele, kes islami vastu huvi tunneb!
