V.Sazonov
Sissejuhatuseks
Hiljuti kirjutas Türgi president alla dekreedile, millega muudetakse maailma tuntuim kultuuripärand, muuseum ning kristlik (õigeusklik) sümbol Hagia Sophia taas mošeeks (Gall 2020). Bütsantsi võimsam keiser Justinianuse (valitses 527–565) käsul 6. sajandil Anno Domini rajatud monumentaalne ja Bütsantsi kõige olulisem kirik sai kogu kristliku maailma ning eelkõige õigeusu sümboliks.
Nüüdseks juba lahkunud eesti orientalist ja arabist Haljand Udam kirjutas oma raamatus „Türgi. Teekond läbi Türgi tsivilisatsiooni ajaloo“ Konstantinoopoli vallutamisest osmanite poolt ja Hagia Sophia saatusest peale 1453. a, kui nii linn kui ka Bütsantsi impeerium ning Hagia Sophia langesid türklaste kätte: „Bütsantsi riigi lõpliku alistamist sümboliseeris Hagia Sophia kiriku muutmine mošeeks. Sultan tundis end ülemaise, kõikide prohvetite poolt ette kuulutatud ja oodatud messiasena al-Muntazirina, kelle valitsemisaeg algab pärast Kristuse riigi langemist. Nüüd oli ta Rooma keiser ja kogu oikumeni (Alistatud maa) isand. Konstantinoopol oli ihaldusväärne sellepärast, et ta asus oikumeeni keskpaigas“(Udam 2011, 114-115).
Selles mõttes näeme, kuidas translatio imperii (impeeriumi üleminek ühest riiki teise) toimub ka tänapäeval, ehk imperiaalse idee kandumine on nähtav ka tänapäevases Türgi riigis, mis näeb ennast nii Osmanite impeeriumi ja kaudselt (mingil määral) isegi ka Bütsantsi ehk Rooma impeeriumi järglasena. Ka seetõttu on praegu Istanbul (endine Konstantinoopol, „Constantinuse linn“) samuti ihaldusobjekt, see ei ole pelgalt sild Aasia ja Euroopa vahel, kuna linn asubki nii Euroopas kui Aasias, see on midagi enamat. Selle linna rajas Rooma keiser Constantinus Suur 330. a, tehes sellest „teise Rooma“ ja oma impeeriumi pealinna. Hiljem sai sellest Istanbul, Osmanite riigi süda. Jääb mulje, et „Kristuse riigi“ languse ja Türgi tõusu idee ilmselt painab ka tänapäeva Türgi juhtkonda. Kuid Hagia Sophia mošeeks muutmise tagamõtteks on tõenäoliselt tegelikkuses Türgi valitsuse soov tõusta suurjõuks kogu regioonis. Seda kinnitab nii Erdoğani poliitiline retoorika, kuid ka tema sõjakas poliitika regioonis (sh sekkumine Liibüa ja Süüria kodusõtta) (Colborne, Edwards 2018).
Neoosmanistlik suund. Let’s make Turkey great again!
Erdoğani painab ka idee Islami võidukäigust Türgis kui sunni maailma ühes liidris. Laiemalt näeb Erdoğan endas teatud määral Mehmet II jt suurte Türgi sultanite elutöö jätkajat. Mehmet II Konstantinoopoli vallutajast ja Bütsantsi hävitajast saab ju võtta eeskuju Türgi mõjuvõimu laiendamisel nagu Vladimir Putin võtab eeskuju Ivan Julmast, Peeter Ist, Katariina IIst ja Stalinist. Türgi saadaks justkui sõnumit kristlikule Läänele: „vaadake osmanite uus tõus on tulemas/alanud“ ning soovib sellise sammuga riivata ka Kreekat ja Kreeka õigeusklikke. Neoosmanistina soovib Erdoğan kindlasti teha Türgist esimese viiuli Lähis-Idas ja mõjutada ka Euroopat ning Kesk-Aasiat. Ta valitseb Kõrget Portat juba ligi 17 aastat (2003–2014 peaministrina ja alates 2014. aastast presidendina) ning käitub nagu „islamistlik Atatürk“ (Asi, Sazonov 2017).
Mõnes mõttes pole tema ambitsioonid väiksemad kui Vladimir Putinil, kes unistab Venemaast kui uuest Euroaasia impeeriumist. Ühtlasi on Hagia Sophia muutmine mošeeks sõnum ka Türgis elavatele kristlastele ja Konstantinoopoli patriarhaadile, et islam on riigis ainuvalitsev ja et sekulaarsuse ajastu Türgis on lõppenud. Erdoğan üritab revideerida mitmeid Atatürgi reforme ja teeb vastupidiseid samme kui Atatürk omal ajal 1920ndatel ja 1930ndatel sekulariseeris Türgit, siis Erdogan üritab riigis suurendada islami rolli. Mõõduka islamistina teeb ta seda aeglaselt, samm-sammult, ent järjekindlalt, kuid tal on üks siht – Türgi „sultanaat“. See pole kindlasti sultanaat klassikalises mõttes, kuid mingil määral ikkagi. Kui Atatürk tegi 1935. a Hagia Sophiast muuseumi. ja avas selle kõikidele, siis see idee häirib Erdoğani ning islamistlikult meelestatud eliiti, ning Erdoğan toimib nagu kunagi Mehmet II, kes 1453. a muutis selle ühe kõige olulisema kristlaste jaoks ja kogu Lääne tsivilisatsiooni kultuuri, ajaloo ja religiooni mälestusmärgi taas mošeeks. Kuna Lääs ei reageerinud sellele piisavalt jõuliselt ega protestinud (v.a. UNESCO, rida organisatsioone, õigeusu kirikud ja mõned riigid), on see Erdoğanile vaid märk Lääne teatud nõrkusest. Millised on Türgi edasised sammud? Kindlasti ei jää see viimaseks taoliseks ettevõtmiseks. Erdoğan üritab justkui viia lõpuni Konstantinoopoli ja Pax Romana vallutamise, islamiseerida olulisemat kristlikku sümbolit. See on mõnes mõttes kõrvakiil Lääne väärtustele, Lääne maailmale, sest Lääne maailm on ju Rooma jätk ja selle pärija ning Bütsants ehk Ida-Rooma on ka ju Rooma.
Eesti orientalist ja egüptoloog Sergei Standikov märkis veel 2013. õigesti: „Inimkonna ainulaadne ehitis, Istanbuli Hagia Sophia (uuskreeka keeles „Püha Tarkus“), kuulub igati õigusega UNESCO kultuurimälestiste tippnimistusse. Aga lisaks kultuurile on see ajaloolis-kultuuriline objekt viimase viieteistkümne aasta jooksul omandanud ka ideoloogilis-poliitilise dimensiooni. Nimelt kestab ikka veel, kuigi suhteliselt tagasihoidlikus vormis, kampaania endise Ida-Rooma (Bütsantsi) impeeriumi peakiriku tagastamiseks selle algsetele omanikele – kreeka õigeusklikele” (Stadnikov 2013). Nüüd tundub, et Konstantinoopoli vaimne vallutamine on viidud võiduka lõpuni ja seda on teinud Türgi president. Hagia Sophiast saab mošee, järelikult pole Kreekal ja õigeusklikel ning tervel kristlikul maailmal sellele enam mingeid õigusi ja ka lootusi see tagasi saada – näiteks kirikuna. Türgi naabruses olevas Kreekas on peamiseks religiooniks õigeusk ning Kreeka pole sellisest otsusest pehmelt öelda vaimustuses, mh nimetades seda Ankara otsust provokatsiooniks. Kreeka valitsus on teravalt mõistnud hukka Türgi valitsuse otsuse muuta Hagia Sophia maailmapärandi mošeeks ning Kreeka peaminister Kyriakos Mitsotakis lisas, et see „solvab selle oikumeenilist iseloomu“ (Anastasiou 2020).
Dessert à la russe
Kuid see, et Hagia Sophiast tehakse mošee, on sõnum ka teisele riigile, kus õigeusul on suur roll – Venemaale. See on selge sõnum Moskvale, kes on ennast pidanud pärast Konstantinoopoli vallutamist Bütsantsi järglaseks ja õigeusu kaitsjaks, nimetades Moskvat Kolmandaks Roomaks, ning Vene tsaaririik ja Venemaa impeerium nägid enda ajaloolist missiooni Konstantinoopoli vabastamises (Udam 2011: 115). Näiteks seetõttu kandiski keiser Paul I (1796–1801) teine poeg nime Konstantin Pavlovitš (1779–1831), kuna ta vanaema Katariina II (1762–1796) unistuseks oli, et temast saab taastatud Bütsantsi valitseja (nn Kreeka projekt) ja Rooma keiser (otsene vihje Constantinus Suurele, kes ehitaski Konstantinoopoli).
Märkimisväärne on aga Putini reaktsioon, mis oli üpris ükskõikne, teda ei huvita Bütsantsi tegelik pärand ega õigeusk ega kultuur. Moskva on toonitanud, et Hagia Sophia on pelgalt Türgi siseasi, Putini pressiesindaja Dmitri Peskov rõhutas, et „Püha Sophia katedraali muutmise otsus Istanbulis on Türgi siseasi“ (Suchkov 2020). Tundub, et Putin on nüüd õigeusu ja kristliku maailma kaitsja rollist taganenud. Venemaa poliitiline eliit on viimastel aastatel palju deklareerinud, et kaitseb kristlaste (eelkõige õigeusu) huvisid ja selle väärtusi Venemaal ning ka terves maailmas (духовные скрепы) – nt Süürias, Ukrainas jne, ja on sellel ettekäändel saatnud sinna isegi oma okupatsiooniväed. Ukrainas õigeusu „kaitsemise“ egiidi all on Kreml alustanud hübriidsõda, annekteerinud Krimmi ja loonud Donbassis terroristilikud-separatistlikud moodustised DNR ja LNR. Süürias on Vene propagandamasin pidevalt näidanud, kuidas vene väed päästavad kohalikke kristlasi jne. Kui Ukraina jt puhul on Moskvat häirinud printsiip cuius regio, eius religio (kelle võim, selle usk), siis Türgi osas ei tee Moskva sellest probleemi.
Miks Putin ei asunud Hagia Sophia kaitsma? Sest tal on ükskõik, Hagia Sophia ei too talle sisse poliitilisi vms dividende, pigem ei ole selle kaitsemine kasulik tema režiimile antud olukorras, tekiks konfrontatsioon Ankaraga, kuid sellest pole Moskva huvitatud. Seega selle taga on nähtavad Moskva huvid – enam-vähem normaalne läbisaamine Ankaraga on Moskva jaoks hetkel palju prioriteetsem kui Hagia Sophia ja kogu kristlik pärand Türgi aladel. See näitab taas Moskva kahepalgelisust ja ignorantsust. Kui Tallinnas 2007. a aprillis transporditi sõjakalmistule Vabaduse väljakul asuv väike ja vähetuntud nõukogudeaegse okupatsiooni sümboli ehk nn „Aljoša“, siis tõstis Moskva küll suurt kisa ja kära ning kõik propaganda kanalid alustasid inforünnakuid Eesti vastu. Peale selle üritas Kreml destabiliseerida Eesti julgeolekut Pronksiöö sündmuste ajal. Nüüd aga kui maailma üks suurimaid kristluse ja Rooma impeeriumi sümboleid muudetakse taas mošeeks, Kreml ei pilguta silmagi ja ignoreerib toimuvat. See ongi Realpolitik à la russe. Euroopal tuleks juba ammu ärgata unelmast ja saada aru, et Türgi, nagu Venemaa ja Hiinagi, pole mingi hea koostööpartner või sõber.
Kirjandus
Anastasiou, S. Greece Calls Erdogan’s Decision on Hagia Sophia a “Provocation”. GreekReporter, 10.7.2020, https://greece.greekreporter.com/2020/07/10/greece-calls-erdogans-decision-on-hagia-sophia-a-provocation/ (viimane külastus 18.7.2020).
Asi, U.; Sazonov, V. Erdoğan – kas uus „kaliif“ ja „sultan“? Diplomaatia, 24.10.2020, https://diplomaatia.ee/erdogan-kas-uus-kaliif-ja-sultan/ (viimane külastus 18.7.2020).
Colborne, M.; Edwards, M. Erdogan Is Making the Ottoman Empire Great Again. Foreign Policy, 22.6.2020
Gall, C 2020. Erdogan Signs Decree Allowing Hagia Sophia to Be Used as a Mosque Again. The New York Times, 10.7.2020, updated 15.7.2020, https://www.nytimes.com/2020/07/10/world/europe/hagia-sophia-erdogan.html (viimane külastus 18.7.2020).
Stadnikov, S. 2013. Konstantinoopoli piiramine kestab ikka veel.1.7.2013, Delfi.ee, https://www.delfi.ee/archive/sergei-stadnikov-konstantinoopoli-piiramine-kestab-ikka-veel?id=66376794 (viimane külastus 18.7.2020).
Suchkov, M.A. 2020. Why did Moscow call Ankara’s Hagia Sophia decision “Turkey’s internal affair”? Middle East Institute, 14.7.2020, mei.edu/publications/why-did-moscow-call-ankaras-hagia-sophia-decision-turkeys-internal-affair (viimane külastus 18.7.2020).
Udam, H. 2011. Türgi. Teekond läbi Türgi tsivilisatsiooni ajaloo, Johannes Esto Ühing.
