Eurooplastel on islami maailmast väga pealiskaudne ettekujutus ja see teeb nad kergesti manipuleeritavaks.
Tallinna ülikooli araabia keele ja kultuuri emeriitprofessor Otto Jastrow ennustab, et ebaõnnestunud sisserändepoliitika tõttu teeb Saksamaa ja Prantsusmaa poliitika peagi pöörde paremale ja senisele sisserändepoliitikale tõmmatakse pidurit.
Viimaste Prantsusmaal ja Austrias tehtud terrorirünnakute taga olid taas Charlie Hebdos avaldatud prohvet Muhammadi karikatuurid. Kui eetiline on rünnata sõnavabaduse egiidi all kedagi või midagi, mida teises kultuuris peetakse pühaks?
Lääs ei mõista Muhammadi karikatuuride puhul mõningaid olulisi asjaolusid. Islamis on rangelt keelatud prohveteid kujutada. Karikatuurid astusid üle selle piiri ja nagu sellest veel vähe oleks, need pilkasid teda. Mis kõige hullem – seda tegid uskmatud (kafir). Selles nähti ränka solvangut kogu islami enda pihta. Meie, eurooplased, elame maailmas, kus religioosne sfäär on hääbunud foonile. Meil pole võimalik aru saada sellest usulisest palangust, millest on kantud moslemite elutunnetus. Ehk mäletame sellesarnast vaid meie enda kultuuri keskajast. Seetõttu saame vaevu aru islamimaailma tohutust austusest prohvet Muhammadi vastu.
Kui Salman Rushdie avaldas oma raamatu „Saatanlikud värsid”, tõi ajatolla Khomeini tänavatele miljoneid meeleavaldajaid. Piisas sellest, kui neile öeldi, et nende prohvetit on solvatud, olgugi et raamatut ennast polnud nad ilmselt isegi eemalt näinud. See seletab, miks ka praegune konflikt paisus nii pinevaks, et Prantsuse tooteid boikoteeriti ja araabia maade valitsused nõudsid Emmanuel Macronilt karikatuuridele avalikku hukkamõistu.
See seab meid väga tõsise probleemi ette: kui ebavõrdselt me üksteisest aru saame. Euroopas elab miljoneid moslemeid, kes on tuttavad mõlema kultuuri tavadega. Nad räägivad Euroopa keeli ja suhtuvad väga tähelepanelikud kõigesse, mis siin sünnib, väiksemgi alandav riive islami vastu ei jää märkamata. Seevastu eurooplastel on islamimaailmast väga pealiskaudne arusaamine, et mitte öelda: neid ei huvitagi seal toimuv, ehkki kristlasi kiusatakse taga ja kristlikke pühakodasid rünnatakse praegusel ajal sageli. Seda tehakse Nigeerias, Egiptuses, Süürias, Iraagis, Pakistanis, Malaisias. Need veretööd ei jõua Euroopa meediasse ja piiskopid vaikivad. See aitab islamimaades luua kuvandit, et Euroopa on hõlpsasti manipuleeritav ja seal võib karistamatult toimida lääne väärtuste vastu. Samas võivad nad ise tunda end solvatuna ja panna meie juhte endalt vabandust paluma. Euroopa on nende silmis erakordselt nõrguke.
Charlie Hebdo karikatuurid võivad näida järjekordse triviaalsusena. Tegelikult on asi tõsine. Me ei saa lubada, et võõras usklikkond, keda toetavad nende päritolumaad, sekkub meie elulaadi. Ei Prantsusmaa ega Euroopa ei tohiks kõnealusel juhul vabandust paluda.
