Vladimir Sazonov ja Urmas Asi
Sissejuhatus: Pax Russica ja Venemaa moslemid
Putini režiimi Pax Russica kontseptsioon ei baseeru vaid õigeusul, autoritaarsusel, (maru)rahvuslusel ja nn vene ideel (vene k russkaja ideja). See kontseptsioon on märksa laiem kui arvata võib, see hõlmab mh ka nii Venemaal kui väljaspool Venemaad elavaid moslemeid ja kõiki venekeelseid moslemite diasporaasid. Need on kõik „vene maailma“ kontseptsioonist lähtuvalt vene mõjutustegevuse peamised sihtauditooriumid ja Venemaa üritab neid kasutada tööriistana oma hübriidses mõjutustegevuses. Kindlasti kõiki neid Kreml mõjutada ei suuda (siin sõltub palju inimeste haridusest, hoiakutest ja kriitilisest mõtlemisest), aga osad neist võivad langeda Kremli propaganda või muu mõjutustegevuse lõksu.
Selline Kremli n-ö moslemi-poliitika pole tegelikkuses uudne lähenemine, kuna Venemaa moslemid on alati olnud vene imperialismi seisukohast olulised. Nad on sageli sattunud vene imperialismi ohvriks, aga samas on ka osalenud koos venelaste jt Venemaa rahvaste ning usuliste gruppidega vene ekspansionismis – nt tsaari ajal või Nõukogude ajal. Sageli on just mitmetel moslemiusulistel rahvastel, nagu nt tatarlased, olnud suur roll Vene riigi arengus, sh vene riikluse tekkimisel ja kujunemisel ning eelkõige vene impeeriumi laienemisel. Osa tatarlasi võtsid selleks, et teha karjääri Vene riigis, vastu õigeusu, kuid mitte kõik. Nimetagem mõnda tatari taustaga vene tuntud poliitikut ja väejuhti. 1812. a Napoleoni vastu sõdinud vene väejuhil Mihhail Kutuzovil (1745–1813) olid tatari juured, vene admiral Fjodor Ušakov (1744–1817) oli samuti tatari päritolu. Tuntud vene kirjanik Ivan Turgenev (1818–1883) on tatari mursa Arslan Turgeni kauge järeltulija. Arslan Turgen saabus Kuldhordist selleks, et teenida suurvürst Vassili II Pimeda (1425–1462) õukonnas.
Piisab kasvõi ühe islami taustaga etnilise grupi – tatarlaste – mainimisest, kuid neid on teisigi, kellel on olnud märkimisväärne osa Vene impeeriumi ehitamisel. Oli olemas lausa tatari aristokraatia, kes mängis suurt rolli Vene riigis. Kes need olid? Need olid nii Tšingisiidide dünastia esindajad – sh khaanid, tsareevitšid, vürstid jt Vene riigi teenistuses, kui ka tatari teenistusaadli esindajad ehk bekid, mursad. Nende jaoks oli väga oluline türgi ja tatari päritolu aadlikest moslemite kohta 22. veebruaril 1784. a vastu võetud dekreet „Tatari vürstidele ja mursadele kõikide Vene aadli privileegide lubamisest“. Nimetagem siin mõnda tuntud nime: Gerayid, algselt tatari khaanide dünastia, kes valitsesid Krimmi riiki 15. saj algusest kuni selle vallutamiseni Vene impeeriumi poolt 1783. aastal. Kekuatovid ehk Keikuatovid oli samuti tuntud tatari-vene vürstide suguvõsa, kes omakorda pärinesid Nogai hordi valitsejatest. Atmanai Urusovi poeg Keikuvatov tuli Moskvasse 1637. a ja vene tsaar Mihhail Fjodorovitši patendikirjas nimetatakse Atman Urusovitši Kekuatovi vürstiks. Tema järeltulijaid nimetati ametlikes aktides vürstideks. Jussupovid on veel üks vürstide perekond, kes põlvnesid Nogai valitsejast Jussufist. Kõige tuntum nendest oli vürst Felix Jussupov, krahv Sumarokov-Elston (1887–1967) oli vene aristokraat, marurahvuslane, printsess Irina Aleksandrovna (Irina oli tsaar Nikolai II sugulane) abikaasa, kes sai tuntuks selle poolest, et osales Grigori Rasputini mõrvamises detsembri lõpus 1916.
Ajalooliselt on Venemaa alati olnud tihedalt seotud Idamaadega, nii kristlikus kui islami kontekstis – nt Bütsantsiga, kust Vene riik sai õigeusu, aga ka islamimaailmaga, selle kultuuriga, islami erinevate vooludega ja islamimaadega – eelkõige Kuldhordi, Krimmi khaaniriigi, aga ka Iraani, Türgi jt. Islami poliitika on alati olnud Venemaa poliitika üks oluline osa. Moskoovia ehk Moskva suurvürstiriik oli pikka aega Kuldhordi vasall (13–15. saj), hiljem sattusid mitmed islamiusu rahvad nagu tatarlased jt Ivan III, Vassili III ja Ivan IV ajal seoses Moskoovia tõusuga ja muutumisega impeeriumiks Moskva mõjusfääri või otsese kontrolli alla. Ivan IV teostas oma idapoliitikas aktiivset ekspansionismi ja vallutas Astrahani, Kaasani ja Siberi khaaniriigid. 16. saj Liivimaa vallutamise katsel kasutas Ivan IV samuti tatarlasi, vene vägede üks juhte oli endine Kassimovi ja Kaasani khaan Šig-Alei (Šahh Ali). 17.–18. saj jätkas Moskoovia sisuliselt sama poliitikat e islamiusuliste maade alistamist.
Vene impeerium vallutas 18. saj paljud alad, mis kuulusid erinevatele moslemi rahvastele. Mõned näited ajaloost: 1722–1723 a Vene-Pärsia sõja käigus vallutas Peeter I Dagestani ja veel mõned alad. Saffaviidide Iraan sai tugevasti lüüa ja Venemaa Keisririigi võit viis selleni, et mitmed alad Põhja-Kaukaasias, Lõuna-Kaukaasias ja tänapäeva Põhja-Iraanis läksid Venemaa kontrolli alla. Vene ekspansionism 18. ja 19. saj suurendas veelgi Venemaa impeeriumi alasid idas ja lõunas ning impeerium neelas veelgi rohkem moslemite territooriume ja liitis need Vene keisririigi koosseisu. Nt nii juhtus ka 1783. a Katariina II annekteeritud Krimmi khaaniriigiga, mida Venemaa oli ihaldanud juba sajandeid. 19. saj laiendas Venemaa impeerium oma territooriumi nii Kaukaasia kui ka Kesk-Aasia suunal. Qajaride dünastia ajal nõrgenenud ja mahajäänud Iraan sattus paljuski Venemaa mõjusfääri. Venemaa pidas samal ajal rida agressiivseid sõdu nõrgeneva Ottomani impeeriumi vastu.
Alguses polnud islami positsioon Vene riigis sugugi tugev. Vene tsaari ja ühiskonna jaoks oli olulisem usk ikka õigeusk, ent varsti saadi aru, et moslemeid, kes olid Venemaal nüüdseks saanud suuruselt teiseks usuliseks grupiks pärast õigeusklikke, on samuti väga olulised, kuna neil võib olla suur roll impeeriumi arenemisel ja laienemisel. Samas nähti moslemites alati separatismi ohtu. Seetõttu muudeti Venemaal islamipoliitika ja see oli aina moslemisõbralikum ning sallivam. Selle taga seisis muidugi puhas pragmaatika, mitte reaalne soov olla tolerantsem, sest sallivusest oli vene poliitiline eliit kaugel. Vaikselt hakkas islami positsiooni Vene riigis taastuma ja paranema, eriti pärast Vene keisrinna Katariina II külaskäiku Kaasanisse 1767, kui ta otsustas tühistada kõik varasemad piirangud mošeede ning samuti moslemite avalike hoonete ehitamisele. Samuti oli see aeg, mil algas üldine ususallivus Vene impeeriumis, millele pani aluse 1773. a dekreet „Kõigi usundite sallivusest“. Juba toona mõeldi ka selle peale, kuidas Venemaal moslemeid paremini ühiskonda integreerida ja teha neist Vene impeeriumile loojalaseid inimesi. Selleks loodi 1788. a dekreediga esimene ametlik moslemite organisatsioon Venemaal – Orenburgi muhameedlaste vaimulik kogu. Määrati ka Venemaa moslemite juht – mufti. See oli väga oluline ja auväärne ametikoht, sest mufti kandidatuuri pidi pärast moslemikogukonnas toimunud valimisi kinnitama Venemaa keiser ise. Vaatamata moslemite separatismile Vene impeeriumis ja ka usulistele konfliktidele, islamofoobia lainetele vene rahva seas ja ka venestamisele ning sõdadele moslemite vastu Kaukaasias ja Ottomani impeeriumi vastu, päris suur hulk Venemaa impeeriumi aladel elavaid moslemeid jäid truuks vene troonile ja osa oli lausa patriootlikult meelestatud.
I maailmasõda: Vene moslemid vs Ottomani impeerium.
20. saj alguseks kontrollis Vene impeerium tohutuid maa-alasid, kus elas arvestatav moslemi elanikkond. On arvatud, et 1917. aastaks oli Venemaa impeeriumis ligi 20 miljonit moslemit, mis on umbes sama palju kui tänapäeva Putini Venemaal. 19. saj ja 20. saj algul toimus Vene keisririigis moslemite ja teiste rahvaste venestamine. Olulist rolli mängis moslemite alade ametlike dokumentide koostamisel üleminek vene keelele, samuti moslemite haridussüsteem üritati muuta venekeelseks. Kui algas I maailmasõda (1914–1918), siis märkimisväärne osa Venemaa moslemitest toetas Vene tsaari ja Vene valitsust Ottomani impeeriumi vastu. Vastuseks Türgi usuliidrite üleskutsele astuda „püha sõtta“ Entente valitsuste vastu, kutsus Orenburgi moslemi kogukonna esimees Mohammedyar Sultanov (1837 –1915) vene moslemeid üles seda mitte tegema ja toetama Vene tsaari, nii toimis valdav enamus toona Venemaal elanud moslemitest. Sultanovi järeltulijaks saanud Muhammat-Safa Bajazitov (1877–1937) korraldas 28. augustil 1915 koos Ufa viie mošee vaimulikega piduliku palvuse Vene keisri ja keiserliku perekonna tervise ning Vene armee võidu auks. 1914. aastal korraldasid Venemaa tatarlased Nikolai II ja tema valitsuse toetavaid aktsioone. Peale selle kulges moslemite mobilisatsioon Vene armeesse 1914. aastal üpris kiiresti ja ladusalt. Moslemite koguarv Vene keiserlikus armees võis I maailmasõja ajal olla suurem kui Türgi sultani armee, kui uskuda erinevaid allikaid, siis see varieerus 800 tuhandest kuni 1,5 miljoni inimeseni, kuid täpseid arve pole teada. Siin võiks tõmmata ajaloolise paralleeli praeguse sõjaga, mida Venemaa peab Ukraina vastu ja kalkuleerida avalikke allikaid kasutades, kui suur võiks olla moslemite osakaal vene sõjaväes.
Nõukogude Liidust Putini režiimini
Pärast Vene impeeriumi lagunemist, lühikest aega enne nõukogude võimu kehtestamist, valitsesid ajutiselt loodud Põhja-Kaukaasia emiraadid šariaadi õiguse alusel. Kuigi Nõukogude Liidu rajamisega sattusid islam nagu ka kristlus jt religioonid löögi alla, jäi Nõukogu Liitu siiski palju inimesi, kes jätkuvalt olid moslemid. Seega oli islam ka NSV Liidus suuruselt teine usk. NSV Liidus elasid moslemid arvuliselt ülekaalus Kesk-Aasias, kuid ka mitmetes Põhja-Kaukaasia autonoomsetes vabariikides jt autonoomsetes piirkondades, nt Aserbaidžaani NSV-s. Palju moslemeid oli ka Volga piirkonnas, Uuralite kandis ning samuti Astrahani piirkonna aladel. Nõukogude võimud alustasid islamofoobset poliitikat ja 1930. aastatel sulgesid bolševikud suurema osa mošeedest ning hävitasid füüsiliselt palju moslemi vaimulikke. Kuid II maailmasõja ajal olukord muutus ja just siis legaliseeriti taas moslemite vaimulikke tegevus. Isegi mõned mošeed olid uuesti avatud. Islamivastane propaganda oli NSVLiidus osa ateistlikust propagandast. See eksisteeris kogu nõukogude ajastu vältel. Üpris suurt rolli islamivastases propagandas mängisid nõukogude ateistlikud organisatsioonid, kuid samas said nõukogude võimud aru, kui tähtsad on lojaalsed moslemid ja neid töödeldi vastavalt nõukogude propaganda suunistele. Kui võimule tuli Gorbatšov 1985. a, hakkas olukord muutuma ja see oli paljuski tingitud asjaolust, et NSV Liit hakkas hääbuma ja lagunema. Selle protsessi raames muutus nõukogude võimude suhtumine islamisse 1989. aastal leebemaks ja mitmed piirangud moslemitele kaotati.
Moslemid ja islamipoliitika Putini Venemaal
Tänapäeval öeldakse sageli, et Venemaa Föderatsioon ei ole pelgalt ainult õigeusu, vaid ka moslemite riik. See vastab tõele, kuna täna elab Venemaal ligi 20 miljonit moslemit. Samas on moslemite täpne arv Venemaa Föderatsioonis olnud pikalt vaidluste objektiks ja täpset arvu pole teada. Nt 2002. a rahvaloenduse andmetel elas Venemaal moslemeid 14,5 miljonit ehk ligi 10% riigi elanikkonnast. Kuigi on arvatud, et see arv on siiski palju suurem, nt on pakutud, et see võib olla kuni 20 miljonit. 2002. a rahvaloenduse andmetel moodustasid moslemid enamuse elanikkonnast seitsmes piirkonnas: Tšetšeenia (96%), Inguššia (98%), Dagestan (94%), Kabardino-Balkaria (70%), Karatšai-Tšerkessia (54,6%), Baškortostan (54,5%) ning Tatarstan (54%). Kuid neid elab palju ka teistes regioonides ja suurlinnades nagu Moskva ja Peterburi. Venemaa moslemid on valdavalt sunniidid, tegelikkuses on pilt muidugi palju kirjum, ent me ei hakka siin laskuma detailidesse. Tänapäeval on Venemaa Föderatsioonis üle neljakümne moslemite vaimuliku ametikoha. Eksisteerib kolm suurt organisatsiooni, mis täidavad tsentraliseeritud ülesandeid: Venemaa ja Euroopa SRÜ riikide moslemite vaimne keskvalitsus, mis asub Ufa linnas, lisaks Venemaa muftide nõukogu (rajatud 1996), mis asub Moskvas ja Põhja-Kaukaasia moslemite koordinatsioonikeskus.
Venemaa diktaator Putin on sageli kohtunud ka Venemaa moslemite esindajatega, sh muftidega, ja arutanud olulisi küsimusi. Moslemi kogukonna olulisust Kremli jaoks illustreerib mitu asjaolu, üks parimaid näiteid on see, et 23. septembril 2015. a osales Moskvas ühe maailma suurima mošee (Euroopa suurim mošee) avamisel Putin isiklikult, lisaks talle olid kohal ka Venemaa muftide nõukogu esimees Ravil Gaynutdin, Türgi president Recep Tayyip Erdogan, Kasahstani president Nursultan Nazarbajev, Palestiina liider Mahmoud Abbas Tšetšeenia president Ramzan Kadõrov, Tatarstani president Rustam Minnihanov, Inguši Vabariigi president ja vene kaitseministri asetäitja Junus-Bek Jevkurov, Dagestani president Ramazan Abdulatipov (oli võimul kuni 2017) ning mitmete Euroopa riikide suursaadikud. Moskva peamošee pindala suurenes pärast restaureerimist ligi 20 korda ja on üle 19 000 ruutmeetri.
Aastal 2007 lõi Venemaa muftide kogu Abdul-Vahed Niyazov’i juhtimisel Moskvas organisatsiooni Moslemid Toetamas President Putinit (vene k Мусульмане в поддержку президента Путина). See liit toimib väga hästi ka tänini. Venemaa ülemmufti Ravil Gaynutdin teatas 2022. a maikuus, et Venemaa moslemid toetavad täielikult President Putinit sõjas Ukrainaga. Vastuteenena aitab riik renoveerida mošeesid üle terve Venemaa Föderatsiooni ehk siis rahureligiooni taotlus kukub sealmaal kiiresti kokku, kui on tarvis kinnisvara arendada. Ääremärkusena võib juurde lisada, et Gaynutdin on ka suur kunagise Liibüa liidri Muammar Gaddafi austaja, tuues teda eeskujuks kui Moskva mošee patrooni oma külaskäigul Moskvasse 1981, kus Brežnev Gaddafi kõrgel tasemel vastu võttis. Gaddafi olevat siis kostnud Brežnevile kohaliku islamikogukonna eest, et luua neile mošee.
Niyazovist aga sai hiljem (2018) Euroopa Moslemite Foorumi president, mille
juht on ta tänaseni. Niyazov on toetanud varasemalt ka avalikult
islamiäärmuslust ning terroristlikke aktsioone. Tõsi, seetõttu ta küll
tagandati toona kõrgest riigiametist, kuid jäi siiski riigi soosingusse
arvestades tema edasist karjääri. Ilmselt mängivad selle juures rolli ka tema
head sidemed Saudi Araabias. Lisaks on ta olnud ka edukas ärimees Venemaal.
Kui varasemalt on Euroopa Moslemite Foorum näidanud Putinile toetust kui moslemite ja islami väärtuste kaitsjale, siis peale Ukraina sõja algust on avalikud sõnumid olnud pigem Ukraina moslemite tegevusi kajastav. Kuigi mitte just tihe ja väga terav ning kordagi pole selget seisukohta väljendatud sõja kui sellise suhtes. Kas see viitab soovile istuda kahe tooli peal, on see lihtsalt kaval käitumine keerulisel ajal või siis ongi võetud suund koostööks pigem Euroopaga? Arvestades Niyazevi tausta, on seda viimast veel üsna raske uskuda. Tugevdatud on ka koostööd Türgiga, mis räägib juba iseenese eest. Kopeerida või kasutada sarnast Türgi käitumist oma lisadega ehk siis mängida konfliktis oma mängu, jätta mulje neutraliteedist tuues kilbiks kultuuriväärtused, aga samas kasutada ära kõik võimalused, mida dünaamiline olukord pakub. Ehk siis pealtnäha jätta väärikas mulje, kuid tegutseda siiski tuulenuuskurina.
Tänapäeval ilmestab moslemite rolli vene imperialismis hästi ka Kadõrovi klanni toetavate tšetšeenide osalemine Ukraina-vastases sõjas. Need Venemaa tšetšeenid, kes on Kadõrovi teenistuses, kasutavad sageli mõistet „Православный джихад“ – õigeusklik džihaad, mis on omaette propagandistlik ja ideoloogiline Kremli relv. Selles „õigeusklikus džihaadis“ osalevad nii õigeusklikud kui ka moslemid Venemaalt, samas on suur roll selles just Kadõrovi tšetšeenidel. Kuigi osa tšetšeene võitleb Ukraina poolel, siis just kadõrovlastest kuritegijad Venemaa relvajõudude seas on täna paistnud Ukrainas silma oma jõhkruse, propaganda ja Ukraina-vastase genotsiidiga. Midagi analoogset tegid Liivimaal Šig-Alei tatari soost sõdurid, kes jaanuaris-veebruaris 1558 alustasid Ivan Julma käsul rüüsteretke Vana-Liivimaal. Nagu näha on Venemaa moslemi-poliitika jäänud paljuski samaks, mis see oli Vene impeeriumis tsarismi ajal.
