Ayaan Hirsi Ali on inimõiguste aktivist, autor
„Kui unustate liha tänavale ja kass selle ära sööb, kes siis süüdi on? Probleem pole kassis vaid hooletusse jäetud lihas“. Lapsepõlves Somaalias kohtas Ayaan Hirsi Ali sellist suhtumist oma vanaema poolt. See on vastikuvõitu seisukoht, mis on ometi laialt levinud islamist kantud ühiskondades: kui ainult seksuaalse rünnaku või vägistamise ohver oleks jäänud koju või kandnud hijabi, siis poleks ka probleemi tekkinud.
Kui Hirsi Ali põgenes Hollandisse, et uut elu alustada, tekitas see vabadus ja iseseisvus, mida Euroopa naised naudivad temas imetlust. Üks ilmne erisus: selle asemel et kanda kogu keha katvat ürpi ja pearätte riietuvad nad nii nagu soovivad ja võivad vabalt kodunt lahkuda ilma saatjata. Pärast varjupaiga saamist tõusis Hirsi Ali ise parlamendisaadikuks ning hiljem ka avalikkuses tuntud intellektuaaliks.
Kuid nüüd ta usub, et tänapäeval hakkab osa Euroopast üle võtma nende kultuuride rõhuvat suhtumist mis „alandavad avalikult naiste õigusi“. Raamatus „Saakloom: Immigratsioon, Islam ja Naiste Õiguste Kadumine“ uurib ta probleemi, mida paljud eelistavad ignoreerida: massiline sisseränne Euroopasse moslemiriikidest. „Rääkida moslemimeeste vägivallast Euroopa naiste suhtes ei ole populaarne kaasaegse identiteedipoliitika raames, kus me peame opereerima osaliselt ajaloolises ohvriks olemise maatriksis“. See on isegi veel keerulisem, märgib ta, kuna teema on ka „vene propaganda ja äärmusparempoolsete trollide“ lemmik. Ta jätab kõrvale nii moes oleva probleemi eituse kui ka ksenofoobsed hirmujutud ning püüab selle asemel mõista probleemi tegelikku ulatust ja põhjuseid.
Ilmne märk probleemist oli intsident Saksamaal Kölni linnas 2015 aasta uusaastaõhtul. Linna katedraali lähedale kogunes ligikaudu 1500 araabia ja Põhja-Aafrika päritolu meest. Need peamiselt varjupaigataotlejad ahistasid ja ründasid kõiki naisi kelle kätte said. Mõned ohvrid kirjeldasid kuidas neid lahutati oma sõpradest või abikaasadest ning tõugati noorte immigrantide „põrguringi“. Mehed haarasid naisi ja tüdrukuid vaatamata nende eale, välimusele ning isegi rasedusele, neid haarati rindadest ja jalgevahelt. Üks naistest kirjeldas kuidas mitu meest üritasid oma sõrmi tema tuppe sisestada. Mõned sellised rünnakud kestsid üle kolmekümne minuti.
Tol õhtul toimunu meenutab hirmsat „vägistamismängu“ (taharrush gamea araabia keeles) mis on tuntud Põhja – Aafrikas. See on saanud kurikuulsaks katsumuste kaudu, mille elas läbi CBS-i ajakirjanik Lara Logan, kes koges seda Tahrir-i väljakul Kairos. Ajakirjanik oli parajasti kajastamas nn. Araabia kevade sündmusi 2011 aastal, kui ta eraldati grupi meeste poolt oma kaamerameeskonnast, kes temalt riided seljast rebisid ja vägistasid ta „keppide, lipuvarraste, kätega – mingi hetk ei suutnud ma enam tajuda millega veel“ vähemalt kahekümne minuti jooksul.
Sel õhtul teatas Kölnis 661 naist seksuaalrünnakute ohvriks langemisest.
Hirsi Ali raamatu üheks peamiseks väiteks on, et Euroopa naistevastase seksuaalvägivalla tõusul naiste vastu on selge seos sisserändega islamiriikidest, eriti alates 2010 aastate keskelt. See on tõsine väide, mille kohta on keeruline üldpilti saada. Nimelt võib vägistamise definitsioon riigiti erineda ning sellekohaste andmete avaldamine on tihtipeale aeganõudev tegevus. Sellest hoolimata sõelus Hirsi Ali ja tema meeskond läbi kõik kättesaadavad andmed ning võrdles neid Euroopa uudisteagentuuride poolt avaldatud infoga. Hirsi Ali tunnistas et mõnes riigis olid teatud seksuaalkuritegude definitsioonid muutunud, kuid siiski väidab ta veenvalt, et sarnased definitsioonide muutused ei selgita leitud tulemusi.
Kõigi Euroopa riikide puhul, kelle kohta on olemas andmed, tõusid vägistamiste või muude seksuaalkuritegude kogus aastatel 2014 – 2017. Mõnes riigid, eriti Taanis ja Inglismaal tõusid need arvud märkimisväärselt, Taanis need kahekordistusid. Hirsi Ali sõnul nendes riikides moodustavad „mitte-lääne“ immigrandid ja nende järeltulijad umbes kaks viiendikku kõigist vägistamises süüdi mõistetutest ja veerand kuni kolmandiku „graping“-us süüdimõistetutest, seda olukorras, kus nad ise moodustavad vähem kui 13 protsenti elanikkonnast. Saksamaal moodustasid varjupaigataotlejad alates aastast 2015 vaid 1-2 protsenti elanikkonnast kuid sealjuures statistika järgi olid nad seksuaalkuritegude puhul ebaproportsionaalselt vastutavad, moodustades 2018 aastaks peaaegu 12 protsenti kõigist kahtlusalustest ning samuti moodustasid nad 16,3 protsenti raskemate seksuaalkuritegude näiteks vägistamise eest vastutusele võetutest.
Hirsi Ali väidab, et selle fenomeni mõistmiseks peame me arvesse võtma kahte faktorit : ideid, mida paljud islamimaadest pärit inimesed endaga kaasa toovad ning irratsionaalseid otsuseid ja Euroopa riikide enesepettuslikku poliitikat.
Paljud islamiriikidest pärit varjupaigataotlejad tõid endaga kaasa oma ühiskonnas levinud põlguse naiste vastu. Ta viitab ÜRO uuringule, milles küsitleti üle nelja tuhande mehe Marokost, Egiptusest, Palestiina aladelt ja Liibanonist ning leiti, et üks kolmandik kuni kaks kolmandikku meestest tunnistas avalikes kohtades naiste seksuaalset ahistamist. Naised on seal taandatud esemeteks, kes on vaid siis kasulikud, kui nad suudavad lapsi ilmale tuua, muus suhtes on nad allutatud tagasihoidlikkuse doktriinile. Hirsi Ali meelest on sellised ideed seotud islamiga ning ühtlasi ka selle poolt takka õhutatud. „Enam kui ükski teine maailma religioon“ kirjutab ta „formaliseerib just islam naiste allutamist“.
Seda probleemi süvendab Euroopa riikide valitsuste ebaõnnestunud poliitika ja enesepettus. Immigrantide integreerimise programmid on küll igal pool sisse viidud, kuid nende ebaefektiivsus on „avalik saladus“. Nii näiteks Hollandisse saabunud pagulastest olid viisteist aastat hiljem vaid 55% tööd leidnud. 2000 ndate aastate alguses kulutas Hollandi valitsus 16 aasta jooksul üle 16 miljardi euro integreerimisprogrammidele , kuid sel oli vähe tulemusi. Mitmes Euroopa riigis on seadused, mis nõuavad et kindla kuriteo eest süüdimõistetud riigist deporteeritaks, ometi neid nõudmisi alati ei täideta. Näiteks Rootsis deporteeritakse vaid kolmandik neist, kes seaduse järgi selle alla kuuluvad.
Hirsi Ali kirjeldab ametnike käitumist, kes eelistavad selliseid asju mitte märgata hirmust näida ksenofoobsena. Võtame näiteks Kölni intsidendi. Milline oli ametnike reaktsioon? Väidetavalt ignoreerisid koha peal viibinud politseinikud nende juurde kaitset otsima tulnud naisi või üritasid neid lihtsalt vältida. Hilisem politse pressiteade väitis, et õhtu olevat olnud „peamiselt rahulik“. Teave rünnakute ja ründajate kohta avaldati alles peale informatsiooni lekkimist sotsiaalmeediasse ning terve rea uudiste avaldamist meedias. Hiljem selgus, et samal õhtul oli väiksemate jõukude poolt toimunud sarnased rünnakud ka Hamburgis, Stuttgardis, Düsseldorfis ja Bielefeldis.
Sarnane käitumismuster avaldub ka väljaspool Saksamaad. Samal aastal Rootsis „We are Sthlm“ suvefestivalil ründas naisi umbes viiekümnepealine varjupaigataotlejatest noorte meeste jõuk. Sealjuures 38 juhul teatati seksuaalsetest rünnakutest 14 aastaste tüdrukute suhtes. Hirsi Ali kirjutab, et peale seda teatas Rootsi politsei et üritusel oli olnud „suhteliselt vähe“ kuritegusid. Alles kuid hiljem, kartes tagasilööki nagu sündmuste puhul Kölnis, andis ka Rootsi politsei selgitusi. Södermalmi politseijuht Peter Ågren-i sõnul oli üks põhjustest miks sündmus maha vaikiti hirm esile kutsuda rassismi ilminguid ning mängida kaardid kätte Rootsi Demokraatidele, Rootsi „parempoolsele populistide“ parteile. Hirsi Ali usub, et Euroopa liidrid kardavad, et kui nad avameelselt räägivad seksuaalkuritegude arvu kasvust naiste vastu, siis paistab see välja „ksenofoobne“ või siis on veeks „tegelike ksenofoobide“ veskile. Selle asemel eelistavad nad sündmusi maha vaikida ja jätta ohvrid ohtu“.
Raamatus kirjeldatakse mitmeid kohtuasju, kus välismaal sündinud vägistajatele määratakse leebe karistus või ta hoopis mõistetakse õigeks; näiteks selle tõttu, et ta oli joobes või et ohver ei suutnud tõestada, et tegu polnud seksiga mõlema poole nõusolekul. Hirsi Ali kirjutab, et mõned kohtunikud teevad erandlikke otsuseid migrantide seksuaalkuritegude suhtes ning toob näiteks Saksamaal toimunud juhtumi, kus kohtul polnud mingit kahtlust, et tegu oli vägistamisega, kuid sellegi poolest mõisteti kohtualune õigeks. Mitte ainult kohtunukud ei otsi noorte immigrantide käitumisele õigustusi vaid ka poliitikud, linnapead, bürokraadid, ajakirjanikud, akadeemikud, ühiskonnategelased ja põgenike õiguste eest võitlejad. Kõik nad pakuvad erinevaid seletusi minnes mõnikord välja otsesele toimunu eitamisele.
Kuigi raamat illustreerib selgelt kogu sarnase kuritegeliku käitumise varjamise ja õigustamise mustrit on selle mustri tagamaa analüüs nõrgalt esindatud. Peatükk, mis kirjeldab feminismi annab meile mitu head tähelepanekut. Miks on Euroopa feministid olnud vandenõulaslikult vait naiste vastu suunatud seksuaalvägivalla kasvu koha pealt? Hirsi Ali usub, et feministide liikumine allutab naiste õigused uutele multikulturalismi ja intersektsionaaluse ideaalidele.
Hirsi Ali meelest on eurooplased mõjutatud multikulturalismist, mis seisneb katsest panna inimesi uskuma, et on vale hinnata teatud ideid, eriti individuaalset vabadust paremaks kui teiste kultuuride ideid, näiteks islamist tulenevat naiste allutamist.
Probleemis mida Hirsi Ali raamatus kirjeldatakse, eelnevad 2010 aastate keskpaiga sisserändelainetele. Tema meelest võib toimunud integreerimiskatsete ebaõnnestumise taga näga „paralleelühiskondade“ fenomenis – linnaosades kus immigrandid ja nende lapsed elavad kultuurilises mullis. Seal valitsevad islami normid ja kombed ning valitseb ka põlgus naiste suveräänsuse suhtes. On olemas kindlad tõendid et selline probleemi eitamise ja sellest kõrvalepõiklemise muster on erinevatel kohalike valitsuste tasandil – kohalikust politseist kuni linnavalitsusteni ja kõrgemale, alanud juba ammu. Hästi avaldub see „grooming gangs“ juhtumis Suurbritannias.
Aastatel 1997 – 2013 sõbrunesid mitmes Ühendkuningriigi linnas meeste jõugud vaestest peredest pärit tüdrukutega ja pakkusid neile „kingitusi“ – toitu, alkoholi, narkootikume ja tähelepanu ning sundisid neid siis endaga seksima. Osad ohvritest olid uimastatud ja siis vägistatud. Üks kolmeteistaastane tüdruk oli korduvalt vägistatud meestegruppide poolt , mõnikord ka maa-aluses parklas kus ohvri nimi värvispreiga seinale kirjutati koos märkega „nurk“. Kokkuvõtvalt võib öelda et nende lasteahistajate gängide ohvriks langes ligikaudu 1400 tüdrukut.
Selgus et 84 % nendest kurjategijatest olid „Lõuna Aasia“ päritolu, peamiselt indialased, pakistanlased ja banglaseshlased. Üks Newcastle-i gängi kuulnud meestest väitis et „Kõik valged naised kõlbavad vaid üheks asjaks, et mehed nagu mina neid kepiks ja kasutaks nagu prahti“. Rochdale-i gängi ninamees seletas oma ohvritele, et tema kodumaal üheteistaastased tüdrukud juba seksivad. Teine gängi liige tsiteeris oma ohvreid pekstes koraani.
Mis muutis „grooming gang“-ide skandaali veel jubedamaks oli paljude kohalike omavalitsuste asjasse suhtumine. 2016 aasta uurimistulemuste põhjal tsiteerib Hirsi Ali oma raamatus:
„ Laste seksuaalse ärakasutamise juhtub Rotherham-is oli katastroofiline näide sellest kuidas võimud pigistasid silma kinni, et vältida vajadust ühe kindla ühiskonna grupiga konflikti minemist… Varjates kurjategijate etnilist päritolu ning sulgedes ligipääsu informatsioonile oli eelistatavam kui vastanduda etnilise vähemuse kommjuunitile. Nii suur oli nende hirm solvata kohalikke kultuurilisi tundeid.
„Saakloom“ on julge katse vaadata otsa nähtusele, mida paljud eelistavad ignoreerida. Otsides võimalikke lahendusi lükkab Hirsi Ali tagasi „polulistliku“ lahenduse, mis nõuab igasuguse immigratsiooni lõpetamist. Olles ise kahekordne immigrant toetab Hirsi Ali immigratsiooni, kuid tõsise lootusega reformida Euroopa mittefunktsioneerivad süsteemi ja integratsiooni poliitikat. Nii näiteks pakub ta välja pagulaste süsteemi ümbermõtestamist ja sotsiaaltoetustele ligipääsu piiramist. Ning kindlasti on tal õigus et immigrantidelt ei tule oodata mitte ainult keeleõpet vaid ka soovi võtta omaks neile varjupaika pakkuva riigi väärtusi.
See on juba keerukam väljakutse, mis eeldab enamat kui muudatusi poliitikas. Üks järeldus, mida saab teha Hirsi Ali raamatu põhjal euroopa immigratsioonipoliitika põrumises on eituse ja enesepettuse läbi võimendatud moraalse ja intellektuaalse tühimiku sümptomid. Selle tühimiku täitmiseks on vaja mõista ja sõnastada ratsionaalsed ideaalid, põhimõtted ja väärtused, mis toetavad vaba ühiskonda. Et tagasi pöörata kultuuriline regress, mille eest meid Ayaan Hirsi Ali hoiatab, on vaja pojalikult tunnistada üksikisiku moraalset otsustusõigust tema enda ja ta elu üle.
Ayaan Hirsi Ali on inimõiguste aktivist ja mitmete raamatute autor.
Ayaan on Somaaliast pärit klassikaline liberaal, kes võitleb sõnavabaduse ning naiste õiguste eest. Ta on see, kes ei lase käsi rüppe, kui näeb probleemi. Aastatel 2003-2006 oli ta Hollandi parlamendi liige, kes kutsus pidevalt üles mitte Lääne immigrante ühiskonda sulatama ning kaitsma mosleminaiste õigusi.
Ta kuulub mitmesse Hoover Institution-i, Stanfordi Ülikooli töörühma, on asutanud AHA Fondi ja võtab oma blogis pidevalt sõna tänapäeva probleemide üle ning ühtlasi pakub seal ka platformi kus erinevad huvigrupid saaksid koostöös leida mingeid lahendusi.
Ütlasi on ta ka terve rea raamatute autor. Tema sulest on ilmunud Infidel (2007), Nomad (2010), Heretic (2015), The Challenge of Dawa (2017). Kõige viimane raamat ongi artiklis käsitletud Pray.
Elan Journo, Ayn Rand institute,
Tõlge, ISLAM.EE
