Aafrika on kontinent, kus viimase viiekümne aasta jooksul on toimunud kõige rohkem riigipöördeid. Ilmselt esitavad paljud endale küsimuse, et millest selline turbulentsus tuleneb?
Põhjuseid on muidugi palju. Üritame peatuda neist peamistel.
Esiteks on põhjuseks peaaegu kõigi Sahara kõrbest lõunas asuvate Aafrika riikide kunstlik teke. Kui Euroopa kolonisaatorid Aafrika mõjupiirkondadeks jagasid, ei arvestanud keegi kohalike hõimude ja rahvaste loomuliku jaotumisega. Hiljem tekkisid kunagiste mõjupiirkondade najal juba iseseisvad riigid. Euroopa riike on siinkohal raske hukka mõista. Piirkonnad loodi seal kus nad olid ja selle põhjal, mis olemas oli. Aafrika pidas enne kolonialismi samamoodi sõdu territooriumite ja huvide eest ning püsivad riiklikud moodustised olid seal abstraktne mõiste. Aafriklased vallutasid sama moodi nagu teised rahvad teistel kontinentidel oma naabritelt alasid, hävitasid oma vaenlasi ning erandina muust maailmast müüsid võidetud vaenlasi eurooplastele orjadeks. Põhjustatud oli see muidugi piirkonna kultuurilisest ja majanduslikust mahajäämusest. Aafrika „kuningad“ ja muud pealikud soovisid samuti osaleda rahvusvahelises kaubanduses, kuid tänu oma mahajäämusele ei suutnud rahvusvahelisele turule mingit muud kaupa peale orjade pakkuda.
Hõimudevahelised pinged olid kolonialismi ajal maha surutud kuna kolonisaatorid olid huvitatud piirkonna stabiilsest ekspluateerimisest ning võimalikud konfliktid elimineeriti juba eos.
Peale Aafrika riikide iseseisvumise vallandusid allasurutud kired ja konfliktid uue hooga. Sisuliselt üritavad kohalikud hõimud ja rahvad jätkata kohast, kus kolonisaatorid neid omal ajal katkestasid ning ülejäänud maailma eri piirkondade huvigrupid üritavad neid jõudumööda taltsutada või siis kontrolli alla võtta, et tagada oma majanduslike huvide jätkusuutlikkus.
Teiseks põhjuseks võiks ära tuua Aafrika peaaegu kõikides riikides esineva traibalismi ning kodanikuühiskonna kas täieliku puudumise või selle väga nõrga esindatuse. Riigi kodaniku seisukoha määrab see, millisesse hõimu ta kuulub või millise rahva esindaja ta juhtumisi on. Nii näiteks on Nigeeria kodanikeks fulanid, igbod ja jorubad. Samas ei tunne need rahvad omavahel just väga suurt seost. Oma rolli mängib siin muidugi ka religioon ja sellest tulenevad kultuurilised erisused. Nii on fulanid moslemid, igbod kristlased ning jorubad peamiselt animistid. Hetkel on riigis valitseval positsioonil fulanid kes on riigi poliitika keskmeks loonud süsteemi, mis võimaldab fulanidel suruda maha kõiki teisi rahvaid ning jaotada ühiskondlikke hüvesid oma rahva esindajate vahel. Ka poliitika on sisuliselt hõimukeskne. Fulanist poliitik esindab fulanisid, igbost poliitik igbosid. Seda, et näiteks jorubad annaks valimistel oma hääle igbo eest reaalsuses ette ei tule. Kas näiteks riigipööre tooks riiki Lääne mõistes demokraatia? Ei tooks. Kui võimule tuleks näiteks igbod, korraldaksid nad riigi toimimise ümber sellisel kujul, et ekspluateerijateks oleksid juba nemad ning kõik teised osutuksid rõhututeks. Seega riigis muutuks lihtsalt valitsev kildkond, süsteem jääks peamiselt samaks.
Kui sel suvel 26-ndal juulil toimus Nigeeriast põhjas asuvas Nigeris riigipööre, siis korraldasid selle Nigeeria fulanidele lähedase rahva – hausade esindajad. Suur hulk hausasid elab ka Põhja Nigeerias ning nad on igati huvitatud oma suguvendade toetamises.
Nigeri riigipööre on vähemasti retoorika poolest üsna antikolonialistlik. Nii väidavadki võimule saanud hunta esindajad, et nad on valmis vabastama Aafrika prantsuse kolonialistide rõhumise alt. Kas sellel on ka reaalsuses mingi põhjendus? Siin võiks muidugi üldistada. Prantsusmaa majanduslike huvide esindatus on regioonis muidugi olemas. Nii näiteks saavad Prantsuse tuumajaamad 70% kasutatavast uraanist just sellest piirkonnast. Toetab siis Prantsusmaa selle nimel mingit abstraktset kolonialismi? Vastus oleks selge „ei“. Prantsusmaa nagu ka iga teine arenenud riik on kindlasti väljas oma majanduslike huvide eest. Selleks, et näiteks tagada uraani takistusteta tarnimist peab riik toetama piirkonnas sellist jõudu, kelllel on kapatsiteeti tagada regiooni stabiilsus ning kohaliku majanduse vähemalt rahuldav toimimine. Varem või hiljem selline jõud leitakse ja pakutakse talle ka oma toetust vastutasuna turumajanduse toimimas hoidmise eest. Kas see jõud ka oma rahva majanduslikke huvisid arvesse võtab? Paradoksaalsel moel on ka see vastus jaatav, kuid siin on nüansid. Aafrika traditsioone arvestades hoolitseb see jõud peamiselt oma hõimu esindajate eest ning pigem isegi kitsamalt oma pere ja lähikondsete eest. Kõik teised on sealjuures rohkemal või vähemal määral kõrvale tõrjutud ning neil on hea omaette arutada kuidas kurjad kolonisaatorid on süüdi kõigis nende hädades.
Kui me vaatleme Nigeri näidet, siis on siin näha ilmne paradoks. Nagu mainitud, on riigis märkimisväärsed uraani varud ning uraani isegi tarnitakse Prantsusmaale. Ometi impordib riik elektrienergiat. Suured linnad on elektriga suhteliselt hästi varustatud. See aga ei puuduta üldse maapiirkondi ning eriti teatud regioone. Eriti halvasti on elektriga varustatud just nimelt hausadega asustatud piirkonnad. Siiani valitsevad riiki peamiselt songai rahvuse esindajad, kellel pole hausadest sooja ega külma ning seda üsna rõhutatud kujul. Hausadega asustatud piirkonnad on riigis üldiselt ka kõige nõrgemini arenenud.
Vaatamegi alljärgnevalt sellist situatsiooni Gaboni riigi ning seal toimunud riigipöörde taustal.
30. augusti õhtul sooritasid mitu sõjaväelaste gruppi Kesk – Aafrika Gabonis riigipöörde. Nad võtsid enda alla valitsusasutused, presidendi administratsiooni ja telekeskuse hooned, blokeerisid pealinna Libreville tähtsaimad tänavad, sulgesid lennujaama ja riigipiirid. Mõne tunni jooksul arreteeriti Gaboni president Ali Bongo Ondimba, tema administratsiooni juht Ghislain Ngoulou, presidendi poeg Nureddin Bongo, poliitkonsultant ja pressiesindaja Jessye Ekogha, presidendi administratsiooni juhi asetäitja Muhhamad Ali Saliou, veel üks presidendi nõunik Abd Al- Husseini ja samuti ka valitseva Demokraatliku partei juhid. Astudes üles televisioonis teatasid sõjaväelased, et valitsus on kukutatud, eelnenud üldvalimiste tulemused on tühistatud ning riigipiirid on nüüdsest suletud.
Nii lõppes loetud tundide jooksul Gaboni ajaloos terve epohh. Praktiliselt ilma ühegi lasuta lõppes Bongo perekonna 55 aastane valitsemine, kes olid Kongo riigitüüri juures peaaegu selle iseseisvumise hetkest alates. Valitses arvamus, et Bongo pere on kõikvõimas ning niisama ta oma võimu käest ei anna. Praktikas aga selgus, et poliitiline süsteem on niivõrd nõrgenenud ja elanikkonnas silmis niivõrd tähtsusetuks muutunud, et polnudki vaja väga pingutada. Piisas vaid kergest tõukest kahtlaste valimiste ning elanikkonna üldise apaatia taustal.
Riigipöördes osales terve rida fraktsioone, kes ilmselt olid eelnevalt ühise tegevusplaani koostanud ning sündmuste ajal ka omavahel tegevust koordineerisid. Ühes maavägedega ilmusid Libreville-i tänavale ka „rohelised baretid“ (dessantväelased) televisioonis aga esines „punaste barettide“ esindaja. „Punased baretid“ olid Rahvuskaardiväe eliitväeosad, kes olid moodustatu presidendi enda poolt oma perekonna kaitseks. Peale riigipöörde edukat sooritamist kuulutasid mässajad kohe välja Transiidi ja Riiklike Institutsioonide Taastamise Komitee (CTRI). Kuulutati välja üleminekuperiood ning uued üldvalimised. Üleminekuperioodi ajaks määrati riiki valitsema Rahvuskaardiväe juht kindral Bris Oligi Ngema. Ametivande andis ta juba 4.dal septembril. Paari päeva pärast saavutati kokkulepe kukutatud presidendi vabastamise kohta. Tal lubati Gabonist lahkuda selleks, et läbida välismaal raviprotseduurid. Sisuliselt pakuti talle vabatahtlikku riigist lahkumist ning pensionile jäämist.
Alates 1967 aastast polnud Gabon näinud muid valitsejaid kui ainult Bongo perekonda. Muidugi ei kerkinud nad kohe poliitilise Olümpose tippu. 1960 aastal sai Gaboni esimeseks presidendiks Leon Mba, kes oli fangide rahva esindaja (fangid olid riigi kõige suurem etniline grupp) ja juba Pranstusmaa valitsemise ajal 1950-ndatel peaminister, ajakirjanik ja õiguskaitsja, kellel olid tihedad sidemed Pariisiga. Paari aasta pärast haigestus ta vähki ning suri 1967 -ndal aastal. Juba tema viimastel eluaastatel tugevnes riigis tema lähima abilise Albert Bernard Bongo mõju (kes 1973 aasta võttis vastu islami ning muutis ka oma nime Omar-iks). Ühtlasi sai Bongo-st ka järgmine president ja „Gaboni dünastilise vabariigi“ rajaja. Sellele tuligi lõpp 30 ndal augustil 2023 aastal.
Omar Bongo valitses Gaboni 1967-ndast aastast kuni aastani 2009. Teda peeti üsna karmiks diktaatoriks, kes suutis säilitada oma raudse haarde riigi üle kogu külma sõja perioodi vältel. 1990-2000 aastatel viis ta riigis sisse üheparteilise autokraatia ning oli ise erinevatel perioodidel nii kaitse-, hariduse-, sise-, kui informatsiooniminister. Tal olid ka ülihead suhted Pariisiga ning ta isegi suutis mingil määral mõjutada Prantsuse poliitikat. Kusjuures tema ajal muutus Gabon „Franceafrique“ musternäidiseks kujutades endast postkoloniaalset mõjusüsteemi, mille lõid omal ajal Charles de Gaulle ning tema nõunikud postkoloniaalses Aafrikas oma mõju säilitamiseks.
Kui me võtame kokku kõik faktorid, mis mängisid rolli Bongo perekonna kukutamisel, siis võiks välja tuua järgmised riigipöörde põhjused:
- Konflikt Bongo perekonna ja terve rea muude eliidi esindajate vahel, kes polnud rahul presidendi valitsemisega. Suure tõenäosusega tegutses osa eliidist koostöös sõjaväelastega, kes kasutasid ära juhust, et valimiste päeval lülitati riigis välja internet. Riigipööre toimus kõige sobivamal hetkel.
- Presidendi populaarsuse langus ja tema valitsemise delegetimiseerimine viimase 14 aasta jooksul. Ali Bongo minetas kõik peamised faktorid, millel rajanes nii tema kui tema perekonna võim. Prantsusmaa „protektsioon“ nõrgenes, sotsiaalmajandusliku lõhe tõttu muutus kasutuks ühiskondlik kokkulepe, rahvas polnud rahul vohava korruptsiooniga, kadus rahvusvaheline majanduslik status quo, mis omal ajal tõi Gabonile õitsengu, suurenes sõjaväelaste mõju ühiskonnas, mis ühtlasi ka tagas rahulolematu eliidi huvides võimu vägivaldse transferi.
- Prantsusmaa kui peamise valitsuse „katuse“ nõrgenemine, Gaboni välispoliitika diverifitseerumine. Prantsusmaa mõju riigis vähenes, kuna Gaboni hakkasid tungima nii Hiina, Venemaa, Türgi, USA, teiste Euroopa riikide, India, Jaapani ja Korea majandushuvid. Riigi ees avanesid tänu sellele uued väljavaated. Bongo pere oli liialt seotud prantslastega ning polnud tänu sellele võimeline võtma vastu väljakutselt uuelt mitme vektoriga poliitikalt.
- Sotsiaalmajanduslikud probleemid, mis lõid aluse tõsisteks protestimeeleoludeks, tõstsid esile ohu riigi stabiilsusele. Kuni 40% Gaboni noortest on töötud. Stabiilselt toimuvad elektri ja veevarustuse katkestused, kuna neid teenuseid pakkuvad infrastruktuurid on lihtsalt vananenud. Ligi kolmandik riigi elanikkonnast elab allpool vaesuse piiri, ehkki riigis on suured naftamaardlad.
Teiste sõnadega riigipööre Gabonis ei olnud Lääne-/Pranstusevastane nagu näiteks Nigeris või Malis. Pigem oli see süsteemisisene vandenõu mille osalised otsustasid päästa olukorra enne kui see plahvatab. Nigeris ja Malis oli siiski teistsugune olukord. Seal oli sõjaväelaste jõudmine valitsusse tingitud ennekõike julgeoleku üldisest halvenemisest, hirmust terroriohu ees, resentimendiga prantslaste tegevuse tõttu ning üldisest elanikkonna vaesusest. Gabonis aga toimus riigipööre, kuna valitseval perekonna legitiimsusel kadusid majanduslikud, ajaloolised ning poliitilised alused. Lihtsamalt öelduna inimesed ei saanud enam aru president Bongo valitsemise mõttest ega sidunud seda enam mingite ajalooliste sündmuste või oma riigi ülevuse tundega.
Ka Prantsusmaa mõjuvõimu vähenemine Gabonis pole nii ühene. Sõjaväelased pole prantslastele mingeid pretensioone esitanud ning tõenäoliselt ei teegi seda. Ajutine president Ngema on juba teinud avalduse et kõik Bongo ajal allkirjastatud lepingud ja saavutatud kokkulepped jäävad jõusse ja ei kuulu muutmisele. See puudutab ka prantslastele kuuluvaid ärisid selles riigis.
Gabon oli Bongo ajal Pranstusmaale äärmiselt kasulik, kuna seal leiduvad suured nafta -, mangaani ja uraanimaardlad. Tänu Gaboni uraanile õnnestus Prantsusmaal luua oma tuumapomm ning katsetada seda Alžeeria kõrbes 1960ndal aastal. 80-ndatel aastatel kattis Prantsusmaa kolmandiku Gaboni eelarvest jagades heldelt laenuraha, Gaboni valitsuse juures töötasid sajad prantsuse nõunikud, tehnoloogid ja muud ametimehed. Rannikul asuv Prantsuse sõjaväebaas tagas Bongo perekonnale legitiimsuse ning oli ühtlasi ka selle sümboliks, et Gabon on piirkonnas kõige olulisem Prantsusmaa liitlane. Mõnedel andmetel finantseeris Omar Bongo isegi Jaques Chirac-i valimiskampaaniat 1981 aastal ning kuulu järgi olla ta rahastanud veel terve rea prantsuse poliitikute kampaaniaid nii parempoolsete kui vasakpoolsete poliitikute seast. Üldse oli Bongo mõju nii Prantsusmaal kui ka Aafrikas märkimisväärne ning seoses sellega oli tal kujunenud „franceafrique“ kohaliku nurgakivi reputatsioon. Omar Bongo on ise öelnud :“Prantsusmaa ilma Gabonita on kui auto ilma juhita. Gabon ilma Prantsusmaata on aga kui auto ilma bensiinita“.
Peale Omar Bongo surma 2009 ndal aastal sai presidendiks tema poeg Ali, keda ta sisuliselt oli pikalt selleks ametiks ette valmistanud. Muidugi kaugelt mitte kõik polnud transiidiga rahul. Ali Bongo Ondimba-l puudusid nii isa karismaatilisus, tema raudne haare, majandusmehe omadused, oskus luua mitteformaalseid sidemeid, aga ka reputatsioon elanike ja sõjaväleaste seas. Tema võimule saamine kutsus juba 2009 ndal aastal esile terve rea küsimusi. Ometigi võttis elanikkond seda fakti rahulikult, kuna uuelt ja noorelt poliitikult oodati muudatusi. Kuid juba järgmine aasta oli selge, et muutusi ei tule, veelgi enam, elanikkonna sotsiaalpoliitiline lõhestatus muutus üha suuremaks. Naftabuum sai läbi, korruptsioon muutus juba liiga vohavaks ja üleüldiseks ning suhted Prantsusmaaga kaotasid üha rohkem oma tähtsust sel lihtsal põhjusel, et Prantsusmaa minetas oma riigi ainsa patrooni rolli. Koos Pariisi haarde nõrgenemisega hakkas ka Bongo perekonna mõjuvõim vähenema.
Vaatamata sellele, et riigipööre toimus ootamatult, kui vaadata tagasi 10 viimasele aastale, siis ei paistagi see ehk enam nii üllatav. Juba 2016 aastal kui president Bongo tagasi valiti, saatsid neid sündmusi massilised protestid, kokkupõrked politseiga ja valimiste võltsimise süüdistused. Kui president 2019 aastal peale läbipõetud insulti paar kuud välismaal haiglaravi vajas, toimus sel ajal ebaõnnestunud riigipöörde katse, mis tõsi küll, suhteliselt kiirelt ja kergelt maha suruti. Seega 2023 aasta valimised said omamoodi presidendi kriisitestiks, mis pani proovile presidendi usaldusväärsuse rahva seas. Valimised viidi läbi totaalselt häguselt ühes üleriigilise interneti väljalülitamisega. Kui kuulutati välja tulemused – president Bongo võitis 64% häältest, siis keegi seda ei uskunud. Opositsioon üldse väitis et võitis hoopis tema kandidaat, peale mida sekkus asjasse sõjavägi. Seekord juba õnnestunult.
Hetkel on löök Prantsusmaa pihta peamiselt tema reputatsiooni ja imagot puudutav. Mis siin kosta, Bongo oli Prantsusmaa hea ja tõhus liitlane. Ülejäänus vaevalt et midagi muutub va. juhul muidugi, kui Prantsusmaa ise ei hakka riigipöördele kuidagi agressiivselt reageerima ja ei sunni sellega Gaboni sõjaväelasi liituma hetkel kontinendil populaarse antikolonialistliku liikumisega. Seoses sellega on ka tõenäosus, et Gaboni hakkavad imbuma vene palgasõdurid üsna väike. Gabon ei pea terrorivastast võitlust, suhted Läänega on üsna positiivsed ning sõjaväelased ei ilmuta praegu mingit soovi seda muuta. Prantsusmaal võib muidugi tekkida moraalne dilemma. Kuidas sündmusele reageerida kujul, et mitte sattuda konflikti sõjaväelastega ning samal ajal mitte saada süüdistusi silmakirjalikkuses. Nii näiteks oli Pariisi reaktsioon Nigeris toimunud riigipöördele väga järsk ja agressiivne. Emmanuel Macron andis mõista, et ta suhtub riigipööretesse põhimõtteliselt negatiivselt ja ta seisukoht tulenevat inimõiguste ja demokraatia kaitse seisukohast mitte Prantsusmaa erahuvidest.
Prantsusmaa võib nüüd muidugi arvestades kõike eeltoodut sattuda delikaatsesse olukorda. Nii ähvardab näiteks riigipööre Nigeris põhjustada uraani tarnete katkemise, mis jällegi ohustaks Prantsusmaa energeetilist julgeolekut. Kas Prantsusmaa on oma mõju regioonis kaotamas? Raske öelda, pigem on hetkel avanemas võimalused teistele riikidele. Ehkki regioon on tõesti pikka aega olnud Prantsusmaa mõjusfääris, võivad nüüd mängu tulla uued tegijad, kes omale kohaliku kliendi valivad ning hakkavad patroonina vihjama, kuidas klient võiks piirkonnas nende huvisid kaitsta. Kas see kuidagi muudab regiooni riikide elanike olukorda? Vaevalt, et midagi tõsiselt muutub. Võimult võidakse kõrvaldada tinglikud hutud ning nende koha võtavad üle tinglikud tutsid. Niikaua kui tutsi jaoks on toimiva riigi kujundiks tapetud või orjastatud hutud, ei ole vähimatki lootust, et regioonis toimiva demokraatia või inimõiguste koha pealt midagi positiivsuse poole muutuks.
ISLAM.EE toimetus
