Alates eelmise aasta novembrist korraldavad Jeemeni huthid rünnakuid kaubalaevadele Punasel merel. Selle tulemusena kannatavad nii inimesed kui rahvusvaheline kaubandus. Olukord muutus veelgi pinevamaks pärast seda, kui USA koos oma liitlastega alustas huthide vastu sõjalist operatsiooni. Merevedude hulk läbi Suessi kanali on aastaga langenud peaaegu kolmandiku võrra.
Sellel on tõsised tagajärjed. On asjatundjaid, kes isegi väidavad et huthide tegevus on toonud maailma majandusele rohkem kahju kui koroonapandeemia.
Algus
Jeemen asub strateegilises kohas – ta on Punase mere rannikul ning kontrollib olulist kaubateed. Jeemenist tuleb mööduda kõigil laevadel, mis liiguvad Aasiast Euroopasse läbi Bab el Mandebi väina ja Suessi kanali. Tegu on kõige lühema ja seetõttu ka kõige odavama marsruudiga rahvusvaheliste merevedude puhul. Seda mereteed kasutab (või vähemalt kasutas veel hiljuti) 15% kogu maailma metetranspordist. Kuid alates 2023. aasta novembrist pole see tee enam ohutu.
Selle asjaolu taga on huthid. Oma nime on nad saanud Hussein al-Houthi (1959-2004) järgi, kes asutas 1990ndate keskel Jeemeni rahvuslik-religioosse liikumise ʾAnṣār Allāh ehk Jumala Toetajad, mis on algusest alates olnud opositsioonis Jeemeni valitsusega. Houthid on nimelt šiiidid, ülejäänud Jeemeni elanikud aga sunniidid. Need kaks islami suunda ei saa omavahel läbi ning nende vahel esineb sageli isegi relvastatud konflikte. Enamik maailma moslemeid on sunniidid, šiiidi-enamusega riike on vaid neli – Iraan, Aserbaidžaan, Iraak ja Bahrein.
2011. aastal toimus Jeemenis revolutsioon ja valitsus kukutati. Huthid mängisid selles sündmuses olulist rolli ning revolutsiooni tulemusena pääsesid nad valitsuse moodustanud koalitsiooni. Ometi jäi olukord riigis pingeliseks. Koalitsioonipartnerid ei jõudnud üksmeelelele ning märgid riigi võimalikust lagunemisest muutusid üha ilmsemateks.
2014. aastal alustasid huthid relvastatud võitlust juba vahepeal ametisse saanud uue valitsuse vastu ning haarasid enda kätte riigi põhjaosa ühes pealinna Sanaaga. Riigis algas kodusõda, mis kestab loius vormis praeguseni.
Aasta hiljem sekkus USA toel sündmuste käiku Saudi Araabia, kes ei soovinud enda külje alla verivaenlase Iraani toetatud šiiitlikku riiki ning saatis märtsis 2015 oma väed Jeemenisse. Kuid tänu Iraanile on huthid üsna moodsalt relvastatud – seda vaatamata asjaolule, et huthide kontrolli all olev territoorium on majanduslikult halvasti arenenud ja vaene.
Saudi Araabia armee ei olnud oma ettevõtmises kuigi edukas ning konflikt kestab siiani. Huthide kasuks mängib nii Iraani sõjaline abi kui ka keeruline maastik, mis muudab partisanisõja pidamise lihtsaks. Huthi rühmi on keerukas õhulöökidega kahjustada, kuna nende jõud on hajutatud ning piirkonnas puuduvad strateegilised sihtmärgid, mille õhust hävitamine võiks halvata huthi vastupanu. Ilmselt võiks sõja lõpetada ainult kogu territooriumi okupeerimine, kuid selleks ei ole Saudi Araabia sugugi valmis.
Nõnda ei ole praegu konflikti lõpetamiseks ühtki reaalselt käepärast lahendust. Huthid on liidus Iraaniga ning osalevad Iraani võitluses Iisraeli ja USA vastu, aidates Iraanil koguda mõjuvõimu regioonis üldisemalt.
Kummaline meresõda
Kuni 2023. aasta sügiseni teadsid huthi liikumise olemasolust ehk ainult piirkonna vastu huvi tundvad inimesed. Praeguseks on aga neist uudiste vahendusel kuulnud peaaegu igaüks. Kõik muutus eelmise aasta novembris, kui Iisrael alustas Gaza sektoris sõjalist operatsiooni vastuseks palestiinlaste terrorirünnakule Iisraeli vastu. Seepeale kuulutasid huthid (üsna ilmselt Iraani mahitusel) Iisraelile sõja. Sõdivad huthid aga üsna kummalisel moel – üritavad halvata Jeemeni rannikust mööduvat mereteed ning isegi merealuseid sidekaableid.
Huthide endi seletuste kohaselt ründavad nad vaid Iisraeliga seotud laevu. See väide on paraku pigem põhjendamatu. Eelmise aasta novembris kaaperdasid huthid Panama lipu all sõitva laeva Galaxy Leader, mille omanike hulka kuulus mitme teise seas äriühing, kus ühel aktsionäril – Abraham Ungaril – on tõepoolest Iisraeli kodakondsus. Ilmselt piisas huthidele sellest, et laev Iisraeliga siduda.
Konflikti algusest alates on huthid rünnanud rohkem kui kolmekümmet laeva. Nii näiteks pommitati detsembris 2023 droonidega palmiõli Malaisiast Itaaliasse viinud Norra laeva. Enamikul rünnakute ohvritest pole Iisraeliga mingit sidet.
Et vältida järjekordse rünnaku märklauaks muutumist, hakkasid veokindlustajad tõstma Suessi kanalit läbivate laevade kindlustusmakseid. Selle tulemusena on tänavu jaanuarist on oma logistikat muutnud juba kolmandik vedajatest: nüüd ei liigu laevad enam läbi Suessi kanali, vaid teevad pikema ringi ümber Aafrika, möödudes Hea Lootuse neemest.
Võitjad ja kaotajad
Kõige ülalmainitu tulemusena on alates eelmise aasta detsembrist rahvusvaheliste vedude hinnad tõusnud 2,5 korda.
Kallinenud on nii kütuse hind kui tõusnud meeskonnaliikmete palgad. Jaanuari keskpaigaks olid kindlustusmaksed kasvanud konflitkieelse perioodiga võrreldes viiekordseks. Oma rolli mängivad ka negatiivsed turuootused. Kolm aastat tagasi juhtus midagi sarnast, kui Suessi kanalis jooksis madalikule tanker Ever Given. Ka siis reageerisid vedude hinnad. Praegune olukord on ehk võrreldav, aga mastaabilt palju suurem, sest keegi ei tea, millal ja kuidas huthi probleem lahenduse leiab.
Huthi terrori all kannatavad ennekõike Euroopa Liit ja Hiina. Kaubavahetus Hiina ja Euroopa vahel on alati olnud elav, meretee Rotterdamist Hiina sadamatesse oli veel hiljuti maailma elavaim kaubatee. Meretee pikkus on 18,5 tuhat kilomeetrit ning kaubalaeval kulub selle läbimiseks 21-24 päeva.
Kui aga kasutada teed ümber Hea Lootuse neeme, kasvavad nii kulud kui merel oldud aeg. Ajaliselt lisandub 8-10 päeva, lisanduvad kulud kütusele ning vajadus sadamates tankimas käia. Praegu on vedu Shanghaist Rotterdami kallinenud 4-5 korda.
USA kaubandust see probleem praegu eriti ei puuduta. See paneb omakorda küsima, kas USA üldse on eluliselt huvitatud olukorra lahendamisest. Üldine vedude kallinemine on muidugi mõjutanud USA-d, kuid mitte märkimisväärselt.
Kõige rohkem kannatab aga Egiptus. Egiptuse riik saab vedajatelt tasu Suessi kanali läbimise eest ning alates konflikti algusest on vastavad tasud vähenenud 40% võrra.
Olukorrast lõikavad aga kasu need, kelle kanti kaubavood nüüd suunduva: eelkõige Lõuna-Aafrika Vabariik, Mauritius ja Namiibia. Oma kasu saavad ka õhuvedudega tegelevad FedEx, DHL ja UPS.
Tagajärjed
Ülalmainitut lugedes võib esitada õigustatud küsimuse – millal hakkavad hinnad tõusma Eestis?
Bloombergi analüütikud on juba avaldanud üsna hoiatava uuringu, kust saame vastuse sellele küsimusele. Selle kohaselt mõjub Euroopa Liidu majandusele kindlasti ühenduse aeglustumine Hiinaga. Kasutavad ju paljud Euroopa tootjad Hiinas või Taiwanil valmistatud komponente. Omakorda on Hiina terve hulga Saksamaa, Prantsusmaa ja Madalmaade suurfirmadele väga oluline äripartner ning Suessi kanali blokaad annab neile kõige tugevama löögi.
Samuti on juba tõusnud nafta ja naftatoodete hinnad. Rängalt mõjub Suessi veetee kasutamise ebakindlaks ja kalliks muutumine sellistele riikidele nagu Indoneesia ja Bangladesh, kes on paljuski sõltuvad Venemaa ja Ukraina viljast. Bangladeshi jaoks tagajärjed muutuuda suisa katastroofilisteks.
Seda üllatavam, et säärasele globaalse ulatusega probleemile ei paista olevat töötavat lahendust. Ümber Hea Lootuse neeme sõitmine seda kindlasti pole. Esiteks on see veetee pikem ja kallim, teiseks pole seegi riskivaba – kui näiteks Iraan soovib, suudaks ta kindlasti leida Ida-Aafrikas partnereid, kel oleks huvi ja suutlikkust raskendada ka Hea Lootuse neeme meretee kasutamist. Meenutame või Somaalia piraatide laia haaret.
Venemaa ja tema roll konfliktis
Seoses Ukraina sõjaga on Iraan ja Venemaa omavahelist koostööd oluliselt laiendanud. Venemaa saab Iraanilt nii ballistilisi rakette kui lahingudroone. Mõlemal riigil on ühine eesmärk – nõrgestada USA ja lääneriikide positsioone nii regioonis kui maailmas üldiselt. Ning kui huthide tekitatud kriis mõjutab majanduslikult kogu maailma, siis poliitiliselt on see siiski löök pigem lääne ja USA pihta, sest demonstreeritakse ju, kuidas veel hiljuti maailma politseiniku tiitlit kandnud USA oma ülesannetega toime ei tule.
See kõik on osa Venemaa “globaalse lõuna” poliitikast. Venemaal on soov esindada riike, kes kas tunnevad, et lääs käitub nendega ebaõiglaselt, või kellel on soov sirutada tiibu ja laiendada oma piirkondlikku mõjuvõimu.
Nende riikide hulka kuuluvad nii Venemaa ise, Iraan kui hulk Aafrika ja Ladina-Ameerika riike. Osaliselt võib nende hulka arvata ka India. Selge, et nende riikide huvid on ühised vaid ajutises mõttes. Mis saab olla ühist Iraanil, Venemaal ja näiteks Lõuna-Aafrika Vabariigil peale kohaliku publiku jaoks mõeldud kolonialismi-, uskmatute, anglosakside või ebavõrdsuse vastaste populistlike hüüdlausete? Mitte midagi. Ometi on demonstratiivne Läänele „ärapanemine“ kodupubliku jaoks teretulnud – isegi kui see seisneb vaid meediamullis.
Vene meedia teeb tihti juttu sellest, kuidas Lääs peaks hakkama kasutama neile justkui pakutavat Põhja-mereteed (Северный морско́й путь), mis kulgeb Põhja-Euroopast ümber Koola poolsaare läbi Põhja-Jäämere ja Barentsi väina Aasiasse. Kui uskuda Vene meediat, siis on tegu järjekordse maailma muutva megaprojektiga.
Praktika näitab midagi muud. Laevad liiguvad vähemalt praegu endiselt kas läbi Suessi kanali või ringiga ümber Aafrika. Põhja-meretee on taristu poolest äärmiselt vaene, teel on vähe sobilikke sadamaid tankimiseks ning remonditöödeks. Vene jäälõhkujad on küll võimelised mereteed vabana hoidma, kuid sellega kõik piirdubki. Mitte, et idee iseenesest halb oleks. Kuid siin on muidugi nüanss – teel asub Venemaa, kellele on logistika kogu selle riigi eksistentsi ajal olnud ületamatuks takistuseks. Märke olukorra muutumisest pole. Seni on Põhja-mereteest suutnud kasu lõigata vaid Transkonteineri omanik Sergei Šiškarjov, kelle konteinerite transiidiäri on lühikese ajaga kasvanud 40%.
Kuna Põhja-meretee on niisiis pigem teoreetiline projekt ning läänele “ärapanemine” jääb emotsioonide valdkonda, siis reaalselt tekitab huthide blokaad Venemaale rohkem probleeme kui kasu.
Nimelt liikusid veel hiljuti ka Vene naftatankerid rahulikult läbi Suessi kanali. Ilmselt arvestati Iraani positiivse mõjuga huthidele ning need olevat lubanud Venemaa laevu mitte rünnata. Sellest hoolimata lennutasid huthid selle aasta jaanuaris Vene naftat vedava Panama lipu all sõitva tankeri pihta mitu drooni, mis siiski ei tabanud. Sellest piisas siiski, et suunata ka Vene laevad sõitma ringiga ümber Aafrika. Nii on muidugi raskendatud ka Venemaa viljaeksport. Paljud marsruudid tuleb ümber vaadata.
Kui meenutame veel ka Vene naftale kehtestatud hinnalage, võib kriis oluliselt vähendada Vene firmade nafta müügist saadud tulusid, mis niigi pole kuigi suured.
Kokkuvõtteks
Huthide vallandatud kriis põhjustab tõsiseid probleeme peaaegu kõigile maailma riikidele. See mõjub halvasti majandusele ning kõigutab oluliselt õiguskindluse tunnet. Kindlasti julgustab ja innustab see tegudele ka paljusid teisi terrorit harrastavaid organisatsioone. Ainuke, kes kogu olukorrast kasu lõikab on Iraan, kes on jälle suutnud demonstreerida, et ta on piirkonnas arvestatav jõud.
ISLAM.EE toimetus
