Alates 2015. aasta rändekriisist on Euroopa Liidu immigrante puudutavad seadused karmistunud. Rändekriis kujutas endast tohutut probleemi mitte ainult ELi liikmesriikide eelarvele, vaid sellega kaasnes rida muid probleeme: immigrandid keeldusid tihti elamast võõrustajate reeglite järgi ning tõid endaga kodumaalt kaasa hulga sotsiaalseid probleeme.
Uued väljakutsed
Esialgu ei osatud uute sisserändajate imporditud probleemidele häid lahendusi leida ning valitses arvamus, et küsimus on vaid rahas. Heldelt jagatav abiraha võimaldas – ja võimaldab tänini – paljudel immigrantidel mitte töötada ning kasutada oma vaba aega erineva aktivismiga tegelemiseks. Madal haridustase, kodumaalt kaasa toodud ebatolerantsus võõra ja tundmatu suhtes ning usuline fanatism takistasid ja takistavad integreerumast asukohariiki. Muu hulgas ei leia selliste eeldustega inimesed ka korralikku tööd, mis neid loomulikult pahandab ja muudab veelgi ebatolerantsemaks.
Kümne aastaga on EL suutnud probleemi siiski mingil määral lahendada. Kuid nüüd kumab silmapiiril uus kriis. Nimelt teravneb olukord Lähis-Idas ja sellega seoses ennustavad paljud politoloogid uut rändelainet.
Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Amet ehk Frontex prognoosib 2024. aastal enneolematult kõrget rände ja varjupaigataotluste kasvu. Olgu öeldud, et ainuüksi 2022. aastal fikseeris Frontex 330 000 illegaali. Nüüd see arv ilmselgelt kasvab. Sellega seoses plaanivad paljud riigid karmistada sisserändeseadusi, et jahutada illegaalide indu jõuda nende territooriumile.
Egiptus
Hiljuti tugevdasid Egiptus ja EL omavahelist partnerlust ning leppisid ühtlasi kokku immigrantide küsimuses. Vasakäärmuslaste ja niinimetatud inimõiguslaste hulgas on see tekitanud kõvasti kriitikat.
Kokkulepe on väga lihtne: eurooplased saadavad Egiptusesse raha, päästes nõnda selle riigi majandust ning egiptlased omakorda püüavad peatada nende kaudu Euroopa suunal liikuvat põgenike lainet.
EL eraldab Egiptusele 7,4 miljardit eurot, millest 5 miljardit on madala intressiga laenud, 600 miljonit projektitoetused ning ülejäänu investeeringud. Kairole on seda raha majandusliku ja poliitilise olukorra stabiliseerimiseks hädasti vaja. Seda vaatamata asjaolule, et Egiptus allkirjastas 6. märtsil 5 miljardi dollarise laenupaketi rahvusvahelise valuutafondiga.
Vastutasuks Euroopa Liidu abile hakkavad Egiptuse võimud peatama immigrante, kes üritavad pääseda Euroopa Liitu ning neid hakatakse kas hoidma Egiptuses asuvates põgenikelaagrites või deporteerib riik nad oma äranägemist järgi. Peaasi, et nad Euroopasse ei jõuaks.
Eelnevalt on EL sõlminud sarnased lepingud Tuneesia, Alžeeria ja Marokoga ning kuuldavasti isegi saavutanud kokkuleppeid Liibüa eri osi valitsevate välikomandöridega.
See on hädavajalik abinõu, et kaitsta Euroopa Liidu piire ning korda liikmesriikide seas.
Saksamaa
Saksamaa oli eelmise rändekriisi peamisi sihtmärke. Juba toona kurtsid paljud Saksamaa omavalitsused, et neil ei piisa immigrantide majutamiseks eluruume ning jääb puudu ka võimalustest neid integreerida. Ja miks neil peakski selliseid vahendeid jaguma? Tänu geograafilisele asukohale ei ole ju Saksamaa see riik, kuhu immigrandid kõigepealt jõuavad ning nõnda pole Saksamaa ka riik, kes peaks nende eest vastutama.
Föderaalsel ja liidumaade tasandil on juba saavutatud hulk kokkuleppeid, mis võimaldab riigil illegaalseid immigrante viimaks ka deporteerida. Ühtlasi soovitakse tugevdada kontrolli riigipiiridel. Nii näiteks on sisse viidud kontroll Saksamaa-Austria piiril, sest Austria asub nõndanimetatud Balkani teel, mille kaudu lõviosa immigrate Saksamaale saabub. On ka hääli, kes soovivad viia sisse piirikontrolli Saksa-Poola piiril, ehkki seda pole veel tehtud peaasjalikult siseminister Nancy Faeseri (SPD) vastuseisu tõttu.
Rwanda ja tema kosilased
Ka teised ELi liikmesriigid nagu Prantsusmaa, Austria ja Madalmaad üritavad oma seadusandlust karmistada. Suurbritannia küll enam Euroopa Liidu liige ei ole, kuid puutub kokku väga suure immigrantide vooluga. Londonil on plaan suunata immigrandid Rwandasse kavandatavatest põgenikekeskustesse või luua neile laevadel ujuvad keskused. Briti ülemkohus on kava vastu nimetades seda ebaseaduslikuks, kuid tundub, et valitsusel on kindel soov suruda oma tahtmine läbi veel sel kevadel.
Ka Taani proovis möödunud aastal luua immigrantide vastuvõtmise ja kontrolli keskust Rwandasse, kuid katse lõppes edutult. Küll kehtestas Kopenhaagen piirikontrolli Saksamaaga.
Euroopa Liidu välispiirid
Keerukam on olukord riikides, kes jäävad esimesena immigrantide teele. Itaalia, Kreeka, Malta, Küpros, Horvaatia ja Poola üritavad teha pääsu oma territooriumile nii keeruliseks kui võimalik. Maismaapiirid, nagu näiteks Kreeka-Türgi piir mööda Marica jõge, on suhteliselt hästi kaitstud. Problemaatiliseks jäävad mere- ja õhupiirid. Kui õhulende annab veel kontrollida, siis meri on pidev valukoht.
Itaalia peamine probleem seisneb selles, kuidas kuidas hoida erakätes olevaid immigrantide transportimiseks kasutatavaid laevu oma sadamatest eemal. Euroopas tegutseb hulk aktivistide rühmitusi, kes päästavad merel kas tegelikult või väidetavalt laevahuku tagajärjel eluohtlikku olukorda jäänud immigrante. Selle asemel, et nad tagasi Aafrikasse viia, tuuakse päästetud Euroopa Liitu.
Terve rida Euroopa organisatsioone muuga ei tegelegi, kui laevahuku üle elanud immigrantide maale toimetamisega. Mis neist edasi saab, õiguskaitsjaid enam ei huvita. Sellistele organisatsioonidele kuuluvaid aluseid üritab Itaalia kas sadamast eemal hoida või piirata nende seal viibimise aega. Mis puudutab inimsmuugeldajaid, siis on selge, et nende tegevus mingile kontrollile ei allu.
Seepärast on Rooma üritanud jõuda ka kahepoolselt kokkuleppele Tunisega, et illegaalide tõrjumine algaks juba Tuneesias, kust enamik Itaaliasse püüdlevaid põgenikke teele asub. Samas pole Itaalia illegaalide lõppsiht, valdav enamik liigub edasi põhja poole.
Sama käib Poola kohta – see pole immigrantide unistuste riik, enamik neist püüab Poola kaudu lihtsalt pääseda Saksamaale. Just seetõttu tekitab Poolale pingeid olukord Valgevene piiril, kus diktaator Lukašenka abil on pikemat aega toimunud arvukalt illegaalseid piiriületusi. Seepärast tegeleb Poola aktiivselt oma idapiiri kindlustamisega.
Ühtlasi kasutavad Poola – aga ka Kreeka, Horvaatia ja Ungari – politseinikud nn puhsback-taktikat, kus immigrandid lihtsalt surutakse tagasi selle riigi territooriumile, kust nad piiriületust alustasid. Tegu on suhteliselt efektiivse praktikaga, ehkki üldjuhul jõustruktuurid ise seda tegevust tavaliselt eitavad.
Ungari
Ungari väidab, et nad ei soovi oma territooriumile üldse mingeid immigrante ning kasutab täiesti avalikult pushback-taktikat. Vastavalt riigis 2015. aastal vastu võetud erakorralise seisukorra seadusele võidakse Ungarist illegaal välja saata ilma igasuguse eraldi protseduurita.
Euroopa kohtud nimetavad sellist tegevust illegaalseks, kuid ungarlased ei lase end sellest heidutada viidates meetodite efektiivsusele. Ungaris saab legaalselt põgeniku staatust taotleda vaid riigi välisesindusse pöördudes.
Euroopa pagulaste nõukogu andmetel on Ungari saatnud rändekriisi algusest alates tagasi Serbiasse (kust nad riiki tungida üritasid) 150 000 inimest. Kuna Ungari immigrantide vastane strateegia on olnud tõhus ja edukas, ei üritagi Ungari osaleda sisserände piiramisega tegelevates ELi programmides.
Arengud Euroopa Liidus
Eelmisel aastal käis Saksamaa Kristlike Demokraatide parteisse kuuluv Thorsten Frei välja idee, et Euroopa Liit peaks ära muutma garanteeritud pagulase staatuse õiguse. Mis on iseenesest juba illegaalide jaoks väike häirekell. Frei nimetas sellist korda diskrimineerivaks, ning paljuski on tal õigus. Nimelt väitis poliitik, et illegaalne Euroopa Liitu sisenemine on jõukohane vaid kas suhteliselt jõukale inimesele, kes jaksab smuugeldajatele maksta või siis noortele ja heas vormis meestele, kes on pikaks teekonnaks füüsiliselt võimelised. Samas jäävad vanurid, naised ja lapsed sellest võimalusest ilma.
Huvitav on see, et Euroopa Liidu pagulaspoliitikat kritiseerivad korraga nii erinevad immigrantide õiguste kaitsjad kui ka immigratsiooniga võitlevad organisatsioonid. Nende seisukoht langeb ühte selles osas, et EL küll teeb palju selleks, et immigrandid üle piiri ei pääseks, muutub aga jõuetuks siis, kui isik juba kohal on. Nii võib illegaal jääda rahulikult Euroopa Liitu isegi siis, kui tema varjupaigataotlust pole rahuldatud. Võimalus selline isik riigist välja saata, on vaid teoreetiline ning toimub väga erandlikel juhtudel. Tavaliselt sekkuvad protsessi immigrantide õiguste eest seisjad, kes aitavad illegaalil edasi jääda. Üldjuhul ei köida sellise probleemiga tegelemine ka võime.
Nii ongi Süüriast või Afganistanist ELi saabunud pagulastest saanud 90% siin varjupaiga. Olukord on aga teine Pakistanist või Türgist saabunute puhul: nende taotlusi on rahuldatud vaid 25% juhtudest. Kuid neistki on välja saadetud vaid üksikuid.
Lõpetuseks
Tulevikku on muidugi võimatu ette ennustada, kuid maailmas toimuvate sündmuste kontekstis on raske eeldada, et rahvusvaheline olukord muutuks rahulikumaks või stabiliseeruks. Seega ei jää mingil juhul väiksemaks ka Euroopa Liitu siseneda püüdvate illegaalide arv. Mis tähendab seda, et nii ELil tervikuna kui igal liikmesriigil eraldi tuleks võtta olukorda senisest palju tõsisemalt.
ISLAM.EE toimetus
