Islam on Läänes esindatud juba üle 70 aasta. Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse hakkasid moslemid suuremal hulgal saabuma pärast teise maailmasõja lõppu, kas siis tudengite või võõrtöölistena. Kohe peale vähegi arvukamate moslemikogukondade teket Läänes hakkas jõudu koguma ka poliitiline islam ehk islamism.
Poliitilise islami teke Läänes
Oma esindus Läänes on praeguseks olemas näiteks sellistel liikumistel nagu Jamaat-e-Islami ja Millî Görüş. Tänapäeval võib öelda, et poliitiline islam on Läänes esindatud väga jõuliselt ja oluliselt häälekamalt kui islami muud voolud ja suunad.
Paljud poliitilise islami rühmad on säilitanud oma arhailise ülesehituse koos sellega kaasneva suletuse, kindla alluvusliku hierarhia, liikmete hoolika valimise ja sisemiste võrgustikega. Tänapäeval on siiski nii mõnedki nende seast mõistnud, et tasub olla avatum ja võtta üle Lääne ühiskonnas omaksvõetud mõjutamise ja poliitika tegemise meetodid. Kasutatakse neid siiski alati vaid enda kitsa ringkonna huvides.
Neid organisatsioone ei juhi kaugeltki mitte rumalad inimesed. Usujuhid on hästi aru saanud, et praegu moodustavad nad Lääne ühiskonnast vaid väikese osa ning seepärast ei ole neil mõtet avalikult rääkida kogu ühiskonna islamiseerimisest, šariaadi kehtestamisest ega muudest neile endile olulistest teemadest. Küll aga on avastanud, et neile on täiesti kättesaadavad kaks olulist tegevussuunda.
Need on enda mõjuvõimu kehtestamine teiste moslemikogukondade üle ning ühiskonnas avalike diskussioonide ja poliitika suunamine endale olulistele teemadele. Õpitud on ka vahetama registrit vastavalt sellele, kellega ja millest räägitakse: traditsiooniliste moslemitega suheldakse ühtmoodi, Lääne ühiskondade institutsioonide – valitsusasutuste, ajakirjanduse, vabaühendustega – teistmoodi.
Ülemaailmse islamistliku liikumise väidetav vaimne juht Yūsuf ʿAbdallāh al-Qaraḍāwī (1926-2022) on lausunud, et “islami liikumise kohus [on] mitte jätta neid [Läände] väljarändajaid lääne valitseva materiaalse suundumuse keerisesse uppuma.”
Islamismi uuenduskuur
Lisaks institutsioonide mõjutamisele on islamistid püüdnud end viimase kolmekümne aasta jooksul järjepidevalt esitleda kohalike moslemikogukondade õigustatud esindajatena, usaldusväärsete ja mõistlike suhtlejatena valitsuste, ajakirjanduse ja ühiskonna kui sellisega.
Viimase kümne aasta jooksul on islamistid oma retoorikat kõvasti täiendanud. Kasutatakse noorte haritud sisserändajate mõju, kes on peamiselt saanud humanitaarhariduse. (Enamik esimese põlvkonna islamiaktiviste olid peamiselt insenerid ja meedikud.) Seejuures tuleb tihti kasuks, et sellised noored aktivistid ei pruugigi olla olemasolevate organisatsioonide liikmed, neile lihtsalt meeldivad ühised eesmärgid.
Lisaks ei kasuta uue põlvkonna islamistid enam traditsioonilisele islamile omaseid väljendeid vaid nad on omandanud “progressiivse” ehk “ärkleva” terminoloogia nagu “dekoloniseerimine”, “sotsiaalne õiglus”, “rassism” või ka “keskkonnakaitse”. See on võimaldanud neil üsna edukalt Lääne ühiskonnas lõimuda ja kohaneda eriti näiteks USA ja Euroopa ülikoolides. Käibele on isegi tulnud mõiste “ärklev islam”.
Ärklev islam
Muidugi on nii islami kui vasakpoolsuse mõiste väga lai ning neid ei ole võimalik ammendavalt ühes artiklis lahti seletada. Siinkohal on lihtsalt huvitav tõdeda, et paljud Lääne vasakpoolsed olnud juba pea pool sajandit huvitatud poliitilisest islamist. Vasakpoolsetele meeldivad kõlavad hüüdlaused dekoloniseerimisest, Lääne lagundava mõju kõrvaldamisest ning muidugi sobivad neile islamismi kohustuslikud mantrad antiamerikanismist ja antisemitismist. Vasakpoolsete seas on tihti kõlanud üleskutsed luua liit islamiga.
Ja tegu pole ainult teooria või unistustega, nagu demonstreerib hea näide uue aastatuhande alguse Suurbritanniast. Nimelt lõid vasakäärmuslik Sotsialistlik Töölispartei ja Briti Kommunistlik Partei 21. septembril 2001 liidu nimega “Stop the War Coalition” (StWC). Liikumisele laiema kõlapinna andmiseks löödi käed Briti Moslemiassotsiatsiooniga (Muslim Association of Britain), kelle abiga toodi tänavatele kümneid tuhandeid inimesi meeleavaldusele, kus olulist rolli mängisid ka Iisraeli-vastased ja antisemiitlikud hüüdlaused.
Edukast koostööst kasvas veidi hiljem välja ka poliitiline partei Respect – the Unity Coalition, mis saavutas aastatel 2006-2007 väikest edu Suurbritannia kohalike valimistel.
Ärklemine pakub moslemitele häid ideoloogilisi relvi nagu “võitlus eelarvamustega” ja “islamofoobia”. Loomulikult saab selle varjus läbi suruda omaenese agendat. Ja näiteks argument võitlusest “islamofoobia” vastu aitab enda poole võta mõõdukaid moslemeid, kujundada välja laiemat ühist moslemi identiteeti ning jätta ka mõõdukatele või leigetele usukaaslastele mulje, nagu ahistataks vaeseid moslemeid kõikjal Läänes ning on vaid üks jõud – poliitilise islami juhid – kes suudab selle vastu midagi ette võtta.
Nagu näeme, langeb siinkohal islamismi retoorika ka kokku ärklejate armastatud ohvrimentaliteedi kujundamisega. Vajutatakse täpselt samale nupule ja antakse mõista: see inimene või ühiskonnagrupp, kes on kõige rohkem ohvri rollis, on kõige väärtuslikum.
Kirjeldatud retoorika sobib ka ärklejatele sümmpaatsesse “struktuurse” rassismi ja muu sotsiaalse õigluse mütoloogiasse. Kasutades neid mõisteid ja võtteid, õnnestub poliitilise islami esindajatel luua sujuvalt sidemeid teiste end diskrimineerituks pidavate rühmitustega ning samuti inimõigusi kaitsvate organisatsioonidega. See omakorda tagab ligipääsu peavooluajakirjandusele ja peavooluühiskonnale.
Ja kõige lõpuks kaitseb termin “islamofoobia” moslemeid igasuguse kriitika eest. Seda vaatamata sellele, kuidas moslemid end Läänes üleval peavad või mis kuritegusid toime panevad.
Samas on irooniline, kuidas poliitilise islami esindajad on hakanud vältima klassikalisele islamismile omaseid teemasid, asendades need Lääne vasakpoolsetele meelepärase jutuga kapitalismivastasusest, võitlusest kliimamuutustega ning soolisest diskrimineerimisest. Kulmu paneb eriti kergitama viimane. Kuigi kindlasti on moslemite hulgas neid, kes on siiralt vasakpoolsed, kellele teeb muret kliima ning kes tõepoolest on soolise diskrimineerimise vastu – on ju paljud noored moslemid õppinud Lääne ülikoolides humanitaarteadusi ning sedalaadi ideed sealtkaudu omandanud – on tihti pigem tegu kavala strateegiaga.
Al Jazeera
Hea näide on AJ+ ehk Al Jazeera Plus, digitaalne uudisteplatvorm, mille lõid 2014. aastal islaminoored, et edastada Lääne publikule “mitmekesiseid ja progressiivseid seisukohti”.
Al Jazeera Media Network on küll eraettevõte, ometi rahastab seda Katari valitsus ning ettevõttes töötab arvukalt Moslemi Vennaskonna liikmeid.
AJ+ avaldab lugusid inglise, hispaania, prantsuse ja araabia keeles. Üldiselt on materjal suunatud tüüpilisele ärklevale publikule, keda huvitab võitlus kliimamuutuste, sotsiaalse ebavõrdsuse, kapitalismi ning soolise diskrimineerimisega. Selle kõrval aga on tugevalt esil islamistlikud elemendid ning antisemitism. Loomulikuly ei kanna enamik materjalist muidugi islamistlikke sõnumeid, kuid on siiski nii sõnastatud vastavalt, et tekitada Lääne noortes tunnet, kui vale ja ebaõiglane on ühiskond, milles nad elavad.
Narratiiv on muidugi keelte lõikes mõnevõrra erinev. Nii näiteks sisaldab prantsuskeelne kanal kõige rohkem varjamatult islamistlikke sõnumeid, kuna islaminoorte kogukond on Prantsusmaal üsna suur. Perioodil, mil president Emmanuel Macron võitles mosleminaiste burka kandmisega, suutis kanal isegi siduda islami naisõiguslusega. Nii väideti, et Prantsusmaa ei erine millegi poolest Afganistanist, Saudi Araabiast või Iraanist, kus samuti naistele dikteeritakse, mida nad kanda tohivad.
Lääne reaktsioon
Alati ei olegi võimalik öelda, kas mõne konkreetse moslemi ärkleva sisuga sõnum on siiras või mimikri. Igal juhul on paljud moslemi aktivistid leidnud Lääne vasakpoolsetes struktuurides tunnustust.
Samal ajal peab tõdema, et kui veel kümmekond aastat tagasi ei pandud ärklevat islamismi isegi mitte tähele, on probleem viimasel ajal siiski toodud rambivalgusesse. Prantsusmaa president Macron selle isegi sidunud “USA kultuuri hävitava mõjuga” ning otsesõnu öelnud, et ta on progressivismi kindel vaenlane. Prantsusmaa haridusminister Frédérique Vidal on samuti võtnud samal teemal sõna ning hoiatanud, et “islami-vasakpoolsus sööb meie ühiskonda kui tervikut”. Päevaleht Le Figaro on avaldnud pika ja põhjaliku uurimuse ärklejate ja islamistide liidust ning toonud näiteid selle kohta, kuidas islamistlikud liikumised on end progressivistlike loosungite taha varjates saanud koguni rahastust Euroopa Liidu struktuurifondidelt.
Tuneesia päritolu kirjanik ja võitlev feminist Naëm Bestandji väidab aga otsesõnu, et poliitiline islam on paremäärmuslik liikumine, mis kasutab infiltreerumiseks vasakäärmuslikke võrgustikke. Bestandji on ka osutanud islamistide katsetele võrdsustada rassi ja religiooni ning luua Lääne vasakpoolsete abiga narratiivi moslemitest kui diskrimineeritud rassist.
Muidugi ei jää siin märkamata asjaolu, et oma tegevuses on poliitiline islam tõepoolest omajagu läänelik nähtus. Või vähemalt on ta aastakümnetega muutunud läänelikumaks. Nii nagu islam on mõjutanud Läänt, mõjutab Lääs ka Läänes elavaid moslemikogukondi. See väljendub nii praktikates kui retoorikas. Pole siis ime, et leiame end maailmast, kus vasakäärmuslik ärklemine ning poliitiline islam moodustavad segapudru, kus on võimatu öelda, kumb oli enne ja kumb mõjutab kumba.
ISLAM.EE toimetus
