Kurdid on üks maailma suurimaid riigita rahvaid ning kurdide katsetest oma riik luua on kuulnud kõik. Kuid miks on selline olukord tekkinud ja kas on lootust, et midagi muutub?
Territoriaalne killustatus
Ajalugu on kujunenud nii, et kurdidel pole kunagi oma riiki olnud. Nad on alati olnud võõrvalitsejate võimu all. Sellest ka paljud nende probleemid. Ühtlasi ei ela kurdid tänapäeval koos, vaid mitme eri riigi – peamiselt Türgi, Iraagi, Iraani ja Süüria – territooriumil. Mitmes nendest riikidest moodustavad nad olulise protsendi elanikkonnast. Et kurdide soov iseseisvuse järele on alati olnud teada, on valitsejad eri aegadel proovinud nende ohtu ühel või teisel viisil elimineerida.
Kõige tugevam on kurdide positsioon Saddam Husseini järgses Iraagis, kus nad moodustavad 15-25% riigi elanikkonnast. Kurdidel õnnestus riigi keskvõimu nõrgenedes luua riigi põhjaosas oma autonoomne piirkond. Kasutades ära üldist segadust, on kurdid võtnud oma kontrolli alla üsna suured maa-alad ning vahepeal kontrollisid nad ka Kirkuki linna juures asuvat naftamaardlat. Lisaks kõigele on Iraagi kurdidel ka Pešmergaks kutsutud relvajõud, mis on regiooni mõistes igati tegutsemisvõimelised.
Kuigi Iraagi kurdid on seega Bagdadi keskvalitsusest üsna sõltumatud, edendades muide ka välissuhtlust, on asi omariiklusest kaugel: seda näitas 2017. aasta Kurdistani piirkonnas läbi viidud iseseisvusreferendum, kus 93% osalenutest toetas piirkonna lahku löömist Iraagist, kuid Iraagi keskvõimu ja Ameerika Ühendriikide vastuseisu tõttu sellele konkreetseid samme ei järgnenud.
Ka Türgis elab märkimisväärne kogus kurde. Kui palju neid täpselt on, ei ole võimalik öelda. Türgi ametlikud allikad väidavad, et kurdid moodustavad 18 protsenti elanikkonnast, kuid reaalsuses on see arv kindlasti kõrgem. Umbmäärasuse põhjus seisneb juba üsna pikaajalises Türgi võimude poliitikas. Alates Osmanite impeeriumi lagunemisest on kurdid olnud keskvõimude assimilieerimispoliitika märklauaks. Nii ei ole Türgis võimalik saada haridust kurdi keeles, kurdide kultuuri surutakse maha ning pikka aega on isegi harrastatud kurdide ümberasustamist, kus kurde on sunnitud lahkuma riigi lõunaosast ning asemele on toodud türklastest asunikke. Tihti üritatakse ka dokumentide väljastamisel märkida kurdi rahvuseks türklane. Kurdi keel ja kultuur püsib eemal linnatsivilisatsioonist, kaugetes mägikülades.
Olukorda halvendab tavaliste türklaste vaenulik suhtumine kurdidesse. Osalt on sel põhjust: allasurutud kurdide elatustase on madalam kui türklastel, nii on ka kurdide osa kuritegevuses kõvasti suurem. Pealegi on kurdide kuritegevus tihti meelega suunatud türklaste vastu ja seda võetakse osana rahvuslikust vabadusvõitlusest. Tõsi küll, mitte alati põhjendatult.
Huvitava momendina tuleb mainida, et türgi enda ekspertide arvates võivad hiljemalt aastaks 2050 türklased ise saada oma riigis rahvusvähemuseks. Nimelt pole enamik kurde sulandunud valdavalt türgikeelsesse ja moodsasse linnakultuuri vaid nad elavad edasi traditsioonilises külakultuuris, kus laste kõrge arvukus on tavaline. Nii on keskmises türgikeelses peres kaks last, keskmises kurdi peres aga neli. Samas sõlmitakse türgi- ja kurdikeelsete vahel arvukalt segaabielusid ning võib oletada, et nende perede lapsed on pigem türgikeelsed. Iseasi, kas ka türgimeelsed.
Nagu Türgis nii on ka Süürias kurdi vähemus, mis moodustab vähemalt 10% riigi elanikkonnast, olnud pikalt tagakiusamise ohver. Eriti võikaid vorme võttis see Assadite diktatuuri ajal, mil riigi põhjaossa hakati rajama nõndanimetatud “Araabia vööd”, mis tähendas Türgi piiri äärde jääva ala arabiseerimist: ligi 140 000 kurdi asustati sunniviisiliselt ümber ja asemel toodi araablasi. Kuigi ettevõtmine soikus 1970ndate lõpus, ei ole keegi toimunud muudatusi tagasi pööranud.
Süüria kodusõja ajal on kurde korduvalt üritanud füüsiliselt hävitada nii Assadi armee kui ka Islamiriigi võitlejad. Samas on Süüria kurdid suutnud tekkinud segadust ära kasutades haarata enda kontrolli alla tüki riigi territooriumist. Põhja- ja Ida-Süüria Autonoomne Administratsioon pole siiski kurdi rahvusriik vaid mitmekeelne föderatsioon, mida ühendab võitlus keskvõimu ja Süüriasse tunginud türklaste vastu.
Kuulsust kogusid Süüria kurdid aga võitluses Islamiriigiga, sest kasutasid seal naisvõitlejaid, kes osutusid üllatavalt tegusateks. Osalt oli põhjus selles, et naise käe läbi hukkunud islamistil pole lootustki paradiisi pääseda, mistõttu islamivõitlejad eelistasid sageli naissõdalaste eest lihtsalt põgeneda.
Mainida tuleb ka Süüria kurdide patriotismi: Süüria põgenike seas on kurde üllatavalt vähe. Erinevalt oma kaaskodanikest ei soovi nad oma kodu maha jätta ning jäävad paigale raskustele vaatamata.
Iraanis märkimisväärse kurdi kogukonna elu on võrreldes Süüria ja Türgi kurdidega suhteliselt rahulik. Kurdid moodustavad riigi elanikkonnast kuni 10%, kuid nad jagunevad mitmeks eri rühmaks, kellest osa elab riigi loodeosas, väiksem osa aga kirdes, kuhu Pärsia šahhid neid 16. sajandi lõpul küüditasid.
Kuigi ka viimasel ajal on Iraan olnud teatud kurdi relvarühmituste sihikul, on valdav osa Iraani kurde leidnud ajatolladega kokkuleppe. Iraani kurdid ei ole poliitiliselt eriti aktiivsed ning vastutasuks võimud neid väga ei kimbuta. Kurdidel on oma kultuuriline autonoomia ehkki võimud üritavad seda võimalusel kärpida ja ärgitada kurde assimileeruma. Kuid seoses Islamiriigi tegevusega regioonis on Iraani kurdid saanud terve rea soodustusi ning Iraani võimud on ka katsunud kasutada kurde võitluses Islamiriigi vastu.
Seejuures mängib loomulikult Iraani kurdi-poliitikas rolli küsimus kurdide asustusalast ja selle piiridest. Ajalooliselt on riigipiirid Zagrose mägedes ja Armeenia mägismaal pidevalt nihkunud ning ka praegu ei ole kõik riigid kehtiva piiriga täielikult rahul. Samas pole ilmselt ka päris õige pidada Euroopa kolonisaatorite tõmmatud piire kurdide probleemi ürgpõhjuseks. Ehk võiks küsimuse üldse ümber pöörata ja mõelda nii: kui 20. sajandi esimesel poolel poleks eurooplaste osalusel vähemalt mingiteski piirides kokku lepitud, kestaks verised võitlused võib-olla praeguseni? Kui ka praegused piirid on kurdi rahva suhtes ebaõiglased, siis vähemalt kujutavad piirid endast kõigile teada mängureegleid. Reeglid on aga iga probleemi lahendamise eeldus.
Ideeline killustatus
Lisaks territoriaalsele killustatusele on kurdid killustatud ka ilmavaateliselt. Puudub kõiki kurde ühendav selge plaan omariikluse saavutamiseks.
Kurdide rahvuslik enesemääramine algas koos laiema rahvusriikide tekkega pärast Esimest maailmasõda. Ehk isegi pisut hiljem. Nii aktiviseerusid kurdid alles peale Osmanite impeeriumi lagunemist 1922. aastal. Enne seda identifitseeriti end vaid oma keele kandjatest moslemitena suures ühises impeeriumis.
Et aga mitte kõik kurdid ei elanud Osmani impeeriumis ning nüüd on administratiivne killustatus veelgi suurem, on raske rääkida riigipiire ületavas kurdi kultuurist ja identiteedist. Laiale üldsusele on ajaloost ehk teada vaid üks kuulus kurd – Egiptuse ja Süüria kunagine valitseja Ṣalāḥ ad-Dīn Yūsuf ibn Ayyūb ehk Saladin. Ülejäänud kuulsad kurdid on tuntud vaid oma regioonis, sageli pole teiste riikide sama rahva esindajad neist kuulnudki. Seega napib kurdidel eri regioone ühendavaid isikuid ja sümboleid.
Ühtsust ei paista ka maailmavaatelisel pinnal. Nii kipuvad paremal majanduslikul järjel olevad Iraagi kurdid olema pigem parempoolsed. See on muidugi tingitud aastatepikkusest võitlusega islamistliku sotsialismi ehk Saddam Husseini Baa’thi partei vastu. Samas kalduvad Süüria kurdid jällegi vasakpoolsuse suunas. Mis on jällegi piirkondlik eripära: Süüria moslemid on reeglina vasakpoolsed, samas kui maroniidid ja õigeusklikud armeenlased on jällegi parempoolse maailmavaate esindajad.
Erinevad on ka kurdi keeled või murded ning nad kõik pole omavahel arusaadavad. Ja kuigi umbes kolm neljandikku kurdidest on sunni moslemid, leidub eelkõige Iraanis ka šiiitidest kurde, Iraani ja Iraagi piirialal aga ka jarsanismi tunnistavaid kurde.
Ülalmainitu paneb kahtlema kurdi rahva võimekuses koos tegutseda. Ning peaks kurdidel kunagi tõesti õnnestuma omariiklus saavutada, võib siin aimata ka võimaliku sisevõitluse endeid.
Välismõjud
Kurdi probleem poleks nii keerukas ilma välismõjudeta, mis on alati suunanud, määranud ja mõjutanud arenguid kogu Lähis-Idas.
Ehk kõige kurikuulsam on Kurdi Töölispartei näide. See praeguseks paljudes riikides terroristlikuks kuulutatud organisatsioon on NSV Liidu kätetöö. Nii sai korraga lahendada mitut probleemi. Esiteks aitas see nõrgendada NATO-sse kuuluvat Türgit. Lisaks aitas Kurdi Töölispartei loomine ja toetamine levitada kommunistlike ideid piirkonnas. Kolmandaks said Nõukogude eriteenistused Abdullah Öcalani juhitud liikumise näol endale kuuleka tööriista.
Ka tänapäeval vaatlevad suurriigid kurde tööriistana, mida saab kasutada kohalike konfliktide tekitamiseks või mõjutamiseks. USA näiteks on korduvalt kasutanud kurde võitluses Islamiriigi ja Assadi Süüria vastu. Kurdidega on ju lihtne manipuleerida – iseseisvuse lubamine on alati hea motiiv. Ning kuigi piirkondlikult piisavalt tugevad, et olla kasulikud liitlased, pole kurdid piisavalt võimsad, et midagi tõeliselt ebameeldivat ette võtta, kui lubadusi andnud suurriik neid ei täida.
Selge, et suurvõimud soovivad eelkõige hoida häid suhteid eksisteerivate riikidega. Tegu on siiski reaalpoliitika, mitte idealistliku maailma parandamisega. Ilmselgelt ei soovi ei USA ega EL minna kurdide pärast tülli Türgiga. On ju Türgi siiski NATO liige ja Lähis-Ida kontekstis üsna adekvaatne partner. Nõrga keskvõimuga Süürias ja Iraagis kurdi autonoomiaga lepitakse, kuid samas ei soovi keegi, et see areneks millekski suuremaks.
Enam-vähem samadel põhjustel pole ka rahvusvahelised organisatsioonid valmis kurdi omariiklust toetama.
Võimalikud arengud
Kõike eelnevat arvesse võttes tuleb tõdeda, et mingigi eeldus sõltumatu kurdi riigi tekkeks kujuneb ainult siis, kui korraga peaks keskvõim varisema kokku nii Süürias kui Iraagis. Olgu selle põhjuseks mis iganes. Et midagi võrreldavat juhtuks ühtlasi Türgis või Iraanis, on aga välistatud.
Samas on kindlasti vähemalt osaliselt kurdide enda süü, et nende riigi tekkimise eeldused on kinni ainult jõupoliitikas ja vägivallas. Nimelt on kurdid ise kasutanud oma huvide edendamiseks peaasjalikult jõumeetodeid. Need omakorda on toonud kaasa samasuguseid vastuseid.
Kurdidest oleks mõistlik tõstatada oma probleeme senisest enam rahvusvahelistes organisatsioonides ning olla diplomaatiliselt aktiivsemad. Eriti käib see Türgi kurdida pihta, kelle positsiooni võib nimetada suisa asotsiaalseks: nad keskenduvad pea eranditult terrorile.
Õnneks on ka teistsuguseid näiteid ning üha enam kasutavad kurdid oma asukohamaades kätte võideldud autonoomiat järgmiste eesmärkide saavutamiseks. Kas see lähiajal just iseseisva kurdi riigi tekkeni viib, on raske öelda, kuid ettevaatlikult võib loota, et lähema kümnendi jooksul toimub kurdide enesemääramise küsimuses positiivseid arenguid.
Tekst valmis ISLAM.EE toimetuses
