22. märtsil Moskva lähedal Crocus City Hallis toimunud terrorirünnaku eest võttis vastutuse Wilāyat Khorāsān. Tuntud on see organisatsioon ka kui ISIS-K või Islamiriigi Khorāsāni Provints. Kuid täpsemalt millega on üldse tegu?
Iraagi ja Levandi Islamiriik
Nagu ühenduse nimigi ütleb, on Wilāyat Khorāsāni osa päris tuntud katusorganisatsioonist nimega Iraagi ja Levandi Islamiriik, mida vahel kutsutakse ka ingliskeelse lühendiga ISIL või ISIS või araabiakeelse lühendiga DAESH. See on terrorivõrgustik, mis lõi eriti laineid kümme aastat tagasi. Just siis, 2014. aasta 29. juunil kuulutas organisatsiooni toonane juht Abū Bakr al-Baghdādī välja uue kalifaadi, mille pealinnaks sai Ar-Raqqah Süürias ning nõudis, et kogu maailma moslemid talle truudust vannuksid.
Seda muidugi ei juhtunud. Juhtus see, et Islamiriik allutas endale küll märkimisväärsed alad Süürias ja Iraagis, sõdides korraga igal rindel ning löödi lõpuks puruks. Niinimetatud Islamiriigi alal kehtis muidugi karm šariaat ning sunniitlik režiim jõudis hävitada nii šiiite kui teiseusulisi – kristlasi, jeziide ja druuse.
Ühel hetkel sekkusid siiski ka lääneriigid, loodi Islamiriigi vastane rahvusvaheline koalitsioon ning Islamiriik likvideeriti 2019. aasta alguseks. Tuhanded võitlejad tapeti ning nende pered paigutati laagritesse, kus ligemale 40 000 neist viibib praeguseni. Nende hulgas on ka mitu tuhat lääneriikide kodanikku.
Kuid paljud terroristid suutsid end ka varjata ning alustada põrandaalust tegevust. ÜRO ekspertide hinnangul on praegu Iraagi ja Süüria territooriumil ligikaudu 5-7 tuhat põrandaalust Islamiriigi võitlejat. Just nemad on viinud Süürias viimastel aastatel läbi üle 200 terroriakti, milles on kannatada saanud üle 100 inimese.
Tegevus Lääne-Aafrika
Kuigi Lähis-Idas ei läinud Islamiriigil kokkuvõttes kuigi hästi, suutis organisatsioon tekitada märkimisväärse globaalse kõlapinna ning praeguseks on tal haruühendused olemas paljudes maailma kriisikolletes. Eriti Lääne-Aafrikas on islamism olnud silmapaistvalt edukas. Siin on islamistidel lausa funktsioneerivad kvaasiriigid, mis võtavad enda alla tuhandeid ruutkilomeetreid. Neist suurim ja stabiilseim on 2015. aastal Nigeeria kirdeosas loodud Islamiriigi Lääne-Aafrika Provintsi ehk Wilāyat Garb Ifrīqīyā “riik”, mille lõid Boko Haram-ist lahku löönud võitlejad.
Wilāyat Garb Ifrīqīyā on seejuures kohalike seas populaarne, mistõttu pole Nigeeria armee siiani suutnud seda riiklikku moodustist likvideerida, samas kui islamivõitlejad on oma valdusi suurendanud naaberriikide Tšaadi ja Kameruni arvelt. Ekspertide hinnangul on Nigeeria terroristide koguarv ligi 5000 meest, kuid vajadusel võib Wilāyat Garb Ifrīqīyā viia enda kontrolli all oleval territooriumil läbi mobilisatsiooni ning võitlejate arvu oluliselt suurendada. Organisatsiooni käsutuses on isegi soomustehnikat.
2022. aasta märtsis lõi Wilāyat Garb Ifrīqīyāst lahku Sahil Wilāyah ehk Islamiriigi Saheli Provints, mis opereerib Mali territooriumil ning peab sõda nii Mali, Nigeeria kui Burkina Faso relvajõudude, samuti piirkonda saabunud Wagneri palgasõduritega. Terroristide rünnakud Mali ja Burkina Faso asulate vastu lõppevad alati kohaliku elanikkonna massilise hävitamisega. Selliste rünnakute arv kasvab iga aastaga.
ISIS Kesk-Aafrikas
Wilāyat Wasat Ifrīqīyā ehk Islamiriigi Kesk-Aafrika Provints tegutseb Kongo Demokraatliku Vabariigi, Uganda ja Mosambiigi territooriumil. Piirkonnas on islamiterroristide käsutuses mitu tuhat relvastatud võitlejat. Eriti edukas ollakse Kongos, kus on käimas siseriiklik konflikt, kuid hästi käib islamivõitlejate käsi ka Mosambiigis, kus neist ei ole jagu saanud ei Wagneri ega Lõuna-Aafrika palgasõdurid.
Islamiriigi edusammud troopilises Aafrikas on tiivustanud ka katusorganisatsiooni juhtkonda, kes on interneti vahendusel asunud edastama üleskutset huvilistele minna võitlema mitte eelkõige Lähis-Itta nagu seni, vaid Aafrikasse.
Islamiriik Ida-Aasias
Ida-Aasia suunal on Islamiriigil mitu haruorganisatsiooni nagu Abū Sayyāf ehk Islamiriigi Ida-Aasia Provints, Anṣār al-Khilāfah ehk Kalifaadi Toetajad ning Mujahidin Indonesia Timur ehk Ida-Indoneesia Mudžahiidid.
Filipiinidel on moslemi vähemuse vastupanu katoliiklaste enamusele kestnud pikalt, mistõttu on sotsiaalne tellimus Islamiriigi tegevusele olemas ning teadaolevalt on Islamiriigi võitlejad Filipiini relvakonfliktis osalenud kohe pärast kalifaadi välja kuulutamist 2014. aastal.
Islamiriigi kõige märgilisem aktsioon Filipiinidel leidis aset 2017. aasta oktoobris, mil terroristid võtsid oma kontrolli alla 200 000 elanikuga Marawi linna Mindanao saarel. Filipiinide armeel kulus viis kuud, et linn tagasi vallutada. Lahingute käigus kandsid terroristid väga suuri kaotusi, ligemale tuhandest islamivõitlejast 978 hukkus, 12 langes vangi.
Pärast seda jäi Filipiinidele parimal juhul mõnikümmend islamivõitlejat ning tegevus soikus aastateks. Viimasel ajal on siiski näidatud endast elumärke: eelmise aasta kolmandal detsembril organiseerisid terroristid kolme hukkunu ja 72 haavatuga plahvatuse Marawi ülikooli pidulikul missal ning alates selle aasta algusest on korraldatud veel terve rida plahvatusi, milles hukkus üle kümne sõjaväelase. Eksperdid hoiatavad, et terroristid kavandavad suuremaid aktsioone 2025. aastal, mil Mindanao saarel toimuvad valimised.
Malaisias ja Indoneesias on islamiterroristide tegevus marginaalne. Esiteks ei suuda nad seal leida piisavalt toetus elanikkonna seas ning teiseks on kohalikud võimud nendega alati äärmiselt julmalt ringi käinud.
Algus ja sihid
Eelneva taustal ei ole üllatav, et Islamiriigil on oma haru Kesk-Aasias. Wilāyat Khorāsān on loodud 2015. aastal ning selle nimi viitab ajaloolisele Khorāsāni piirkonnale tänapäeva Kirde-Iraani, Lõuna-Türkmenistani ja Lääne-Afganistani alal.
Et Wilāyat Khorāsān on piirkondlik ühendus, on ka sihid regionaalsed: Wilāyat Khorāsāni eesmärk on luua kalifaat Afganistani, Pakistani, Iraani, Tadžikistani ja Usbekistani territooriumil. Vastavalt on ühenduse liikmed peamiselt Pakistani, Tadžikistani, Afganistani ja Usbekistani kodanikud. Alguse sai Wilāyat Khorāsān Afganistanist ning mõnda aega korraldati aktsioone ainult Afganistanis ja naaberriikides.
Kuid pärast Talibani võimuhaaramist on Afganistanis olukord vähemasti sõjalises mõttes mingil määral stabiliseerunud. Mis tähendab, et paljud sõdimist harrastavad ja sellega harjunud mehed on jäänud tegevuseta. Ka ei ole puštu rahva keskne Taliban kõigile vastuvõetav. Ainus lahendus selliste inimeste jaoks on liituda mõne alternatiivse liikumisega. Ning Wilāyat Khorāsān paistab olevat sobiv valik.
Afganistanis on organisatsioon üsna aktiivne ning selle minimaalne eesmärk on regioon destabiliseerida. Maksimaalne eesmärk on aga riikliku moodustise loomine, nagu seda kunagi tegi Islamiriik Iraagi ja Süüria territooriumil.
Wilāyat Khorāsāni peavaenlased praegu on Taliban ja Pakistani armee. Et tegu on ülekaalukalt võimsate vastastega, püüab Wilāyat Khorāsān pigem rünnata piirkonna nõrgemaid jõudusid – Usbekistani ja Tadžikistani. Kuid siingi suunal piirdub ekspansioon tulelöökide andmisega nende riikide valitsusvägede positsioonidele.
Üks Wilāyat Khorāsāni sõnastatud eesmärke on tegelikult ka Hiina uiguuride kaitse. Selle poolest erinetakse taliibidest, kes on valinud liidu Hiinaga. USA Pentagoni spetsialistid prognoosivad Wilāyat Khorāsāni terroriaktide aktiviseerumist Hiina suunal juba sel aastal.
Ohud Kesk Aasiale
Kuigi hinnanguliselt kuulub Wilāyat Khorāsāni maksimaalselt paar tuhat inimest, on vaatlejad tähendanud ohtlikke trende. Esimesena võib välja tuua organisatsiooni kasvava populaarsuse eelkõige tadžikkide seas. Viimased moodustavad eri hinnangutel neljandiku kuni kolmandiku Afganistani elanikest ning paljud neist tunnevad ennast puudutatuna Talibani režiimi puštu-kesksusest. Ja see pole ainult võimu, vaid ka traditsiooni küsimus.
Nimelt valitseb tadžikkide ja puštude seas üsna erinev arusaam islamist ning islami õigusest, šariaadist. See on üsna tõsine lõhe. Taliban on küll püüdnud seda ületada ja kujuneda senisest enam islami internatsionaaliks, kuid kõiki sellesuunalised žestid siiski ei veena ning Wilāyat Khorāsān püüab seda ära kasutada tehes kihutustööd nii tadžikkide kui Afganistani keskosa asustavate hazarade seas. Ehkki ka tadžikkide ja hazarade vahel pole alati üksmeelt, võib siiski juhtuda, et nad ühendavad oma jõud.
Kesk-Aasia arengute seisukohalt on oluline jälgida ka Venemaa sündmusi. Ehkki Crocuse terroriaktis süüdistavad Vene võimud Ukraina riiki, siis niinimetatud süvarahva seisukohalt on süüdi tadžikid, kes selle terroriakti toime panid. Venemaalt ongi juba lahkunud suur hulk sellest rahvusest võõrtöölisi, mis on tõsine hoop Tadžikistani julgeolekule.
Nimelt moodustavad märkimisväärse osa riigi elanike sissetulekutest rahasummad, mille võõrtöölised koju saatsid. Sissetulekute kadu koos üleöö töötuks jäänud majandusmigrantide naasmisega koju võib tekitada ühiskonnas tõsise lainetuse. Tadžikistani diktaatorist president Emomali Rahmon pole oma kolmekümneaastase valitsusaja jooksul suutnud majanduse heaks suurt midagi ära teha ning põhjust rahulolematuseks riigis seega jagub.
Peaks Tadžikistanis laiemalt levima soov õiglasema ühiskonna ja muudatuste järele, vaadatakse tõenäoliselt šariaadi poole, sest keskmiselt väheharitud moslemi jaoks tundub see kõige loomulikuma lahendusena. Teisisõnu: Tadžikistanis võib vabalt tekkida tõsine ühiskondlik tellimus poliitilise islami järele.
Püsib Tadžikistan aga stabiilne, võib suur hulk töö ja sissetulekuta mehi lihtsalt siirduda üle halvasti valvatud piiri Afganistani, et liituda Wilāyat Khorāsāniga. Selle organisatsiooni edasine tugevnemine on aga oht kogu regioonile.
Populaarsust kogub Wilāyat Khorāsān ka Usbekistanis, mille territooriumil on varem tegutsenud ka Usbekistani Islamiliikumise nimeline organisatsioon, mis kuulutas end 2015. aastal Islamiriigi haruks. Kuigi Wilāyat Khorāsāni tegevus Usbekistanis on olnud üsna piiratud ulatusega, on see siiski märk sellest, et Kesk-Aasia riikide kodanike seast on võimalik värvata terrorile kalduvaid ja poliitilisest islamist huvitatud võitlejaid.
Olgu veelkord rõhutatud, et kuna nende riikide majandused sõltuvad Venemaal töötavate migrantide koju saadetavast rahast, võivad Kesk-Aasia päritolu võitlejad olukorras, kus majandusmigrandid Venemaalt lahkuvad või seal levib laiemalt nende vastane vägivald, olla huvitatud Venema destabiliseerimisest.
Tegevus
Viimased neli aastat on Wilāyat Khorāsāni juhtinud afgaan Shahab al-Muhajir. Juba paar aastat levivad küll kuulujutud, nagu oleks ta tapetud, kuid taliibidega seotud allikad väidavad siiski, et ta on endiselt elus ning varjab end Pakistanis Belutšistani provintsis. Seal asuvat hetkel ka liikumise staap.
Kui palju tegevust reaalselt koordineeritakse, on raske öelda. See väide kehtib nii Wilāyat Khorāsāni kui laiemalt kogu Islamiriigi kohta. Viimane hõlmab üle kogu maailma ligi paarkümmend piirkondlikku rühmitust, millest enamik on väikesearvulised ega ole kuigi aktiivsed. Kuid vajaduse korral võivad nad siiski muutuda ohtlikuks, nagu tõestab ka Wilāyat Khorāsāni näide. Eriti hästi läheb neil riikides, kus on märkimisväärne moslemikogukond, riigi keskvõim on nõrk ning lisaks on käimas kohalikud relvakonfliktid.
Ka Wilāyat Khorāsān alustas oma tegevust kõigepealt Afganistani ja selle nõrga keskvõimuga põhjanaabrite vastu ning on alles järk-järgult, organisatsiooni tugevnedes, võtnud ette julgemaid sihte.
Nii sooritas Wilāyat Khorāsāni 2024. aasta 3. jaanuaril sooritas esimese terrorirünnaku Iraani vastu. Plahvatus toimus Kermani linna surnuaia läheduses. Sinna on maetud USA droonirünnakus hukkunud kindral Qāsem Soleymānī ning igal aastal tähistatakse seal tema surma-aastapäeva. Kolmanda jaanuari plahvatuses sai surma umbes 90 ja haavata ligemale 285 inimest.
See oli ka ühe suurima ohvrite arvuga rünnak, mille Wilāyat Khorāsān on toime pannud. Üheksa tegutsemisaasta jooksul on Wilāyat korraldanud ligi 200 terrorirünnakut, neist enamiku Pakistani ja Afganistani territooriumil. Ainult kaheksal korral on hukkunute arv ületanud 90 inimest.
Suurimate hukkunute arvuga terroriaktid olid 13. juulil 2018 Pakistanis valimisüritusel toimunud enesetapurünnak, kus plahvatuse tagajärjel hukkus 131 inimest ning 2021. aasta 26. augustil 2021 Kabuli lennujaamas toimunud enesetapurünnak, kus plahvatuses sai muuhulgas surma 13 USA merejalaväelast, kokku hukkus aga üle 170 inimese. Siia lisandub nüüd ka Venemaa Crocuse aktsioon vähemalt 145 ohvriga, mis ühtlasi märgib Wilāyat Khorāsāni tegevuse kandumist üsna kaugele oma harjumuspärasest “tööpiirkonnast”.
Lõpetuseks
Ka Eestist vaadates on näha, et maailm on muutumas. Pole selge, mis suunas ja see tekitab ebakindlust. Sama tunnevad inimesed üle maailma. Islamikultuuriga maades kutsub üleüldine ebakindlus pea alati esile idee, et vaja on pöörduda tagasi vanade heade aegade ja prohveti õpetuse juurde. Üsna otsekoheses vormis lähtuvad sellest arusaamast erinevad islamistlikud rühmitused, kelle sõnumit võtavadki kuulda ebakindlusest enim mõjutatud inimesed.
Ning kui veel hiljuti tundus, et Islamiriik on hävitatud, siis kahjuks pole see nii. Ta on küll veidi aega viibinud varjusurmas, kuid näib, et see aeg hakkab mööda saama. Mida ebasoodsamad on olud teiste jaoks, seda soodsamad on nad Islamiriigile.
ISLAM.EE toimetus
