Lähis-Ida ja Aafrika aastal 2024. Kokkuvõte
Ukrainas toimuvat sõda on Aafrika ja Lähis-Ida rünnakute, riigipöörete ja sealsete (väike)sõdade keskel viimase 12 kuu jooksul korduvalt kippunud vajuma unustusse. Iisraeli rünnakud Hamasi vastu oli ülioluline sündmuste jada ning see kaasas ka teisi osalejaid, sealhulgas Hizbollah`i, Liibanon riiki ja Jeemeni huthisid. Lähis-Idas toimuv rivaalitsemine tähendas lõppeks ka Bashar Al-Assadi langemist ja HTS-i võimule saamist. Prantsusmaa sõjaline taganemine Aafrikas tähendas omakorda kontrolli kadumist Saheli piirkonna üle, kuid Türgi jõuline sisenemine Aafrikasse on päädinud võimuvõitlusega Aafrika Sarvel.
Poola portaal Defence24.pl võtab traditsiooniliselt aasta lõpus kokku olulisemad Aafrikas ja Lähis-Idas aset leidnud sündmused. Kuigi need piirkonnad on pingete tõusu tõttu taas ülemaailmse tähelepanu keskpunktis ja möödunud aasta ei olnud rahulik, välditi siiski täiemahulist konflikti, mis oleks võinud kaasata NATO riike. Allpool tutvustame viimase 12 kuu 10 olulisemat sündmust.
Liibanoni sõja järjekordne peatükk ja relvarahu Hezbollah’ga
Iisraeli ja Hezbollah’ vaheline sõda, mis kestab 8. oktoobrist 2023, on viimase kümne aasta jooksul üks tõsisemaid konfliktide eskalatsioone piirkonnas. Liibanonis tegutsev ši-iitide relvarühmitus Hizbollah, keda toetab Iraan, intensiivistas rünnakuid Põhja-Iisraeli vastu vastuseks Iisraeli tegevusele Gaza sektoris pärast Hamasi rünnakuid 7. oktoobril 2023. Iisrael vastas rea õhurünnakutega, mis olid suunatud Hizbollah’ positsioonidele Liibanonis ja Süüria. Konflikt arenes kiiresti korrapärasteks kokkupõrgeteks, mis viisid mõlemal pool piiri ulatusliku hävingu ja tsiviilisikute ümberasumiseni.
Algselt oli tegemist kohalikku laadi piirikokkupõrgetega, kuid need arenesid kiiresti täiemahuliseks konfliktiks, mis hõlmas õhurünnakuid, suurtükituld ja kõrgtehnoloogia kasutamist, nagu droonid ja sõjapidamine küberruumis. Hinnanguliselt sooritasid Iisraeli kaitsejõud kogu konflikti jooksul mitu tuhat raketirünnakut (~14 000). Sõjaliste operatsioonide kontekstis on oluliseks sündmuseks 17. septembri sündmused, mil toimusid Hizbollah’ võitlejate kasutatavate piiparite massilised plahvatused. Operatsioon pidi olema Cahali (Iisraeli KV) ja Mossadi koostöö tulemus. Rünnaku tagajärjel hukkus kümneid inimesi ja tuhanded said vigastada. 2024. aasta septembris korraldas Iisrael rünnaku Hizbollah’ peakorterile Beirutis, mille tulemusel suri organisatsiooni peasekretär Hasan Nasrallah.
Iisraeli maapealne pealetung algas 101OKT24 ja selle eesmärk oli hävitada Hezbollah’ sõjaline infrastruktuur. Iisraeli sõjavägi teatas varsti, et on likvideerinud 70% Hezbollah’ raketiarsenalist ja olulise osa selle lahinguvõimest, et nõrgendada organisatsiooni positsiooni “vastupanutelje” liikmena.
Konflikti humanitaarsed ja poliitilised tagajärjed on märkimisväärsed. Liibanonis on ümberasustatud üle 1,4 miljoni inimese ja suur osa tsiviilinfrastruktuurist on hävitatud, mis süvendab niigi riiki räsivat majanduskriisi. Iisraelis evakueeriti piirialadelt ligikaudu 96 000 elanikku, kuid raketirünnakute tagajärjel hukkus siiski 45 tsiviilisikut ja 75 Iisraeli kaitseväe sõdurit.
Relvarahu jõustus 27NOV24. Peamised osapooled, kelle survel vaherahu saavutati, olid USA ja Prantsusmaa. Vastavalt kokkuleppele pidi Iisrael 60 päeva jooksul oma üksused Lõuna-Liibanonist välja viima, Liibanoni relvajõud ja ÜRO Liibanoni missiooni (UNIFIL) sõdurid paigutatakse alasse tagasi ning Tel-Avivi ja Hezbollah vastastikune ründetegevus peatube. President Joe Biden nimetas lepingut “kestvaks relvarahuks”, kuigi see jätab endiselt õhku palju küsimusi rahu kestvuse kohta piirkonnas.
Nii Iisrael kui ka Hizbollah rõhutavad deklaratiivselt oma õigust end kaitsta, mis suurendab edasiste eskalatsioonide ohtu. Ebakindlust õhutavad ka lahendamata vaidlused Sheba talude üle (maariba Golani kõrgendike ja Liibanoni-Süüria piiri vahel) ning pinged Iraani rolli üle Hezbollah sponsorina. Kuigi Iisrael on võtnud sõjalise võidu, tuleb tal kanda mitmel rindel sõjapidamise humanitaar- ja poliitiline kulu. Rahvusvaheline üldsus, sealhulgas USA ja Prantsusmaa, peavad jälgima relvarahu täitmist ja toetama Liibanoni ülesehitamist, mis jääb piirkondlike poliitiliste pingete kontekstis endiselt väljakutseks.
Liibanoni olukorda kirjeldas Lähis-Ida ekspert Paweł Rakowski nii, et “2024. aastat iseloomustas Liibanonis sõda Iisraeli ja Hizbollah vahel. Riik, nagu ka suurem osa riigi mitteši-iitlikest aladest, jäid selles kriisis passiivseks. Kriis, mis oma haripunktis levis piirialadelt Beka orgu ja ši-iitide rajoonidesse Beirutis. Riik ja liibanonlased ise jäid passiivseks, et mitte riskida ühiskonna nn sisemise erosiooniga. Ainuüksi selle sõja tulemusest ei piisanud, et käivitada rohujuuretasandi katse tõrjuda Hizbollah senisest juhtrollist Liibanonis. Samas on üsna selge, et Hizbollah’ liidri Hassan Nasrallahi surm kujundab Liibanoni poliitika pikemas perspektiivis ümber. Muutused Süürias võivad aga kaasa tuua konfessionaalsete pingete suurenemise radikaalsetes islamikogukondades, millest omakorda võib kujuneda teatav tugi Hizbollah’le, kes soovib taastada (või ka säilitada) oma senist Liibanoni suveräänsuse kaitsja etendatud rolli, mis sõjas Iisraeliga murenes”.
Erdogani Aafrika poliitika AD 2024
Seda aastat iseloomustas ka Recep Tayyip Erdoğani poolt taaselustatud Türgi Vabariigi aktiivne välispoliitika ajal. Sealjuures on Aafrikast saanud Ankara jaoks väga oluline tegevussuund. 2024. aastal muutus Ankara poliitika Aafrika kontinendil intensiivsemaks ning selle eesmärk oli tugevdada majanduslikke-, poliitilisi- ja kultuurisuhteid Aafrika riikidega. Türgi suurenenud huvi musta kontinendi vastu näitab saatkondade arv, mis on alates 2002. aastast kasvanud 12-lt 44-le. Need tegevused on osa laiemast strateegiast, mille eesmärk on tugevdada Türgi globaalset positsiooni, seda eeskätt Aafrikas. Astutud sammud on juba olulist rolli Türgi positsiooni tugevdamisel nii globaalselt tasandil kui Aafrikas mänginud.
Türgi ettevõtted, eriti ehitusega tegelevad, osalesid aktiivselt projektides, mida viidi ellu sellistes riikides nagu Senegal, Etioopia, Nigeeria ja Somaalia. Näiteks Somaalias haldab Türgi ettevõte Albayrak Group Mogadishu sadamat, parandades oluliselt selle efektiivsust. Ankara investeerib ka Etioopia teede ja sildade võrgustiku rajamisse, mis toetab transpordi infrastruktuuri arendamist laiemas mõttes.
Lisaks arendab Türgi kaubanduskoostööd, püüdes suurendada viimastel aastatel dünaamiliselt kasvanud kaubavahetust veelgi. Viimase kahe aastakümne jooksul on Türgi ja Aafrika vaheline kaubavahetus kasvanud 5,4 miljardilt dollarilt enam kui 40 miljardile dollarile, eesmärgiga saavutada aastatel 2025/2026 vähemalt 45 miljardi dollari piir.
Majandussuhete tihenemine Aafrika riikidega tõi 2024. aastal kaasa arvukalt Türgi korraldatud majandusfoorumeid ja kaubandusmissioone, nagu nt Türgi-Aafrika majandusfoorum Istanbulis. See platvorm annab võimaluse tugevdada suhteid piirkondlike organisatsioonidega, nagu Aafrika Liit või Lääne-Aafrika Riikide Majandusühendus (ECOWAS).
Pehme jõud on Erdoğani Aafrika-poliitika üks võtmeelemente. 2024. aastal jätkas Türgi seal ka oma haridus- ja kultuuritegevust. Sellised asutused nagu Türkiye Maarif Vakfi (Türgi Haridusfond) ja TÜRKIYE Diyanet Vakfı (Türgi Usufond) mängisid olulist rolli Türgi haridussüsteemi ja usulis-kultuurilise islami kogukonna edendamisel. Senegalis ja Sudaanis on arvukalt Türgi koole, mis meelitavad ligi tuhandeid õpilasi, sest need pakuvad stipendiume ja võimalust Türgis õppida. Selle taustal tasub mainida Türgi koostöö- ja koordineerimisagentuuri (TİKA) tegevust, mis loob abiprojekte paljudes Aafrika riikides. 2024. aastal viidi sedalaadi algatusi ellu Nigeerias, Gambias ja Guineas.
Kasvavate globaalsete pingete kontekstis püüab Türgi tugevdada Aafrika riikidega ka sõjalist koostööd. 2024. aastal intensiivistas Ankara kaasaegsete relvade, sealhulgas lahingudroonide Bayraktar TB2 eksporti sellistesse riikidesse nagu Niger, Tšaad ja Somaalia. Näiteks ostis Niamey Türgist seda tüüpi relvi, mida kasutatakse võitluses Sahelis tegutsevate moslemifundamentalistide vastu. Ostjad on põhimõtteliselt kõik AES-i alliansist (Mali, Burkina Faso ja Niger).
Ankara toetab ka sõjaliste koostööprogrammide kaudu Aafrika relvajõudude väljaõpet. Somaalias on Türgi sõjaväebaas Mogadishus, mis on ka Somaalia armee peamine väljaõppekeskus. Sellel on omakorda võtmeroll piirkonna stabiliseerimisel. Liibüas toetab Türgi rahvusliku ühtsuse valitsust, pakkudes relvi ja väljaõpet Tripoli valitsusele lojaalsetele jõududele, mis võimaldab Ankaral tugevdada oma strateegilisi huve Vahemere piirkonnas.
Türgi holistilist lähenemist Aafrikale märgib ka Türgi analüütik Aleksandra Maria Spancerska (Poola Rahvusvaheliste Suhete Instituut), kes sõnab, et Türgi on tänu oma majandussidemetele Etioopiaga ja julgeolekulepetele Somaaliaga muutunud viimaste aastate jooksul järjest olulisemaks mängijaks Aafrika Sarvel. Eelmisel aastal aitasid Türgi vahendajad kaasa Somaalia ja Etioopia suhetes kriisi ärahoidmisele, mis on seotud vaidluse piirkonnaga juurdepääsul merele. Türgi algatas selles küsimuses nn Ankara protsessi, mille tulemusena jõuti kokkuleppele Recep Tayyip Erdoğani patronaazi all. Möödunud aasta oli sümboolne läbimurre ka Türgi ja Egiptuse suhetes, sest Egiptuse president Abdel Fattah al-Sisi külastas Ankarat esimest korda pärast 2013. aastat. Pooled sõlmisid 17 koostöölepingut, kuid ei jõudnud kokkuleppele Liibüa konflikti ega Moslemivennaskonnaga seonduva osas. Türgi mõju ei piirdu Põhja-Aafrika ja Aafrika Sarvega. See riik püüab tugevdada oma kohalolekut ka Saheli piirkonnas. Selles piirkonnas kogub Türkiye endiste koloniaalvõimude, nagu Suurbritannia ja Prantsusmaa, ees üha enam populaarsust.
Aafrika on konkurentsiväli paljude globaalsete osalejate, sealhulgas Hiina, Venemaa, USA ja Prantsusmaa vahel. Erdoğani poliitika 2024. aastal sobib Türgi püüdluste laiemasse konteksti vähendada sõltuvust Läänest ja tugevdada oma iseseisvat positsiooni rahvusvahelisel areenil. Koostöö Aafrikaga võimaldab Ankaral luua liite ÜRO sees ja tugevdada oma positsiooni suhetes ülemaailmsete suurriikidega. Türgi esitleb end Aafrika alternatiivse partnerina, pakkudes vastastikusel kasul põhinevat koostööd, ilma kolonialismi ajaloolise koormata. Seda narratiivi tugevdab asjaolu, et Türgi paneb rõhku partnerlussuhete loomisele, vältides lääneriikide poliitikate puhul kohati kritiseeritavat ja patroneerivat lähenemist. Ankarast on saamas ideaalne partner Moskva, Pekingi, Washingtoni ja Pariisi vahel valides.
Saheli piirkonna riikide julgeolekuolukorra halvenemine
Viimastel aastatel on Saheli piirkond, kuhu kuuluvad sellised riigid nagu Mali, Niger, Burkina Faso ja Tšaad, olnud ülemaailmse tähelepanu keskpunktis seoses oluliselt halveneva julgeolekuolukorraga. 2024. aastal on olukord piirkonnas muutunud dramaatiliseks relvastatud rühmituste poolse vägivalla eskaleerumise, humanitaarkriiside ja poliitiliste rahutuste tõttu, mis õõnestavad Saheli piirkonna riikide ja Sahara-taguse piirkonna stabiilsust.
Saheli piirkonnast on saanud džihadistlike relvarühmituste, nagu Islamiriik Suur-Saharas (ISGS) ja Jama’at Nasr al-Islam wa-al-Muslimin (JNIM) intensiivse tegevuse areen. Need organisatsioonid, kasutades ära riiklike sõjaliste- ja haldusstruktuuride nõrkusi, laiendavad oma mõju maapiirkondades, kus keskvalitsuste võim on piiratud. 2024. aastal on tsiviilisikute ja valitsusvägede vastu suunatud rünnakute arv hüppeliselt kasvanud ning sellistes riikides nagu Burkina Faso ja Mali jäävad terved piirkonnad võimude kontrolli alt välja.
Näiteks registreeriti Malis pärast Prantsuse terrorismivastase missiooni “Barkhane” ja ÜRO kontingendi (MINUSMA) lahkumist džihadistide sagenenud rünnakud valitsusvägede ja tsiviilelanikkonna vastu. 2024. aastal on Burkina Fasos peetud suuremat osa riigi territooriumist võimude tõhusa kontrolli alt välja jäävaks või sealt väljuvaks, mistõttu tuhanded inimesed on sunnitud kaasnevate ohtude tõttu põgenema. Sahel on ka piirkond, kus poliitiline ebastabiilsus on saamas normiks. Viimastel aastatel on sellised riigid nagu Mali, Burkina Faso ja Niger kogenud sõjaväelisi riigipöördeid, mis on veelgi nõrgendanud nende riiikide haldussuutlikust ja riiklikke struktuure üldisemalt. 2024. aastal on poliitiline olukord Nigeris, kus 2023. aastal võttis võimu sõjaväehunta, jätkuvalt pingeline. Rahvusvahelised sanktsioonid ja diplomaatiline isolatsioon raskendavad riigi tõhusat juhtimist, mis on toonud kaasa majandus- ja julgeolekukriisi edasise süvenemise Nigeris. Tegemist on niigi ühemaailma vaesema riigiga. Nendes kolmes ülalmainitud riigis, kus on võimul huntad, ei kontrolli keskvõim rohkem kui 60% riigi territooriumidest.
Kasvavad konfliktid põhjustavad Saheli piirkonnas inimeste massilist rännet. Hinnanguliselt sunniti 2024. aastal vägivalla tõttu kodudest lahkuma üle 5 miljoni inimese. Naaberriikide, nagu Mauritaania ja Tšaad, põgenikelaagrid on ülerahvastatud ning humanitaarabiorganisatsioonid on hädas ressursside nappusega esmase abi osutamisel. Seda kriisi süvendab ka kõrbestumine, sest Saheli piirkond on kliimamuutuste kontekstis üks haavayavamaid piirkonda. Nimelt põhjustab kõrbestumine põllumajanduse tootlikkuse langust. Toidupuudus ja juurdepääs veele suurendab pingeid kogukondade vahel veelgi, eriti karjaste ja põllumeeste seas, millest saavad alguse järjekordsed kohalike konfliktide puhkepunktid.
Rahvusvaheline üldsus teeb küll jõupingutusi Saheli kriisi eskaleerumise vastu võitlemiseks, kuid sensed tegevused on osutunud sageli ebapiisavaks. Prantsusmaa ja teiste Euroopa riikide lahkumine piirkonnast on nõrgendanud terrorismivastast võimekust, jättes tühimiku, mida sellised riigid nagu Venemaa üritavad täita Wagneri grupi ja Aafrika korpuse kaudu. Malis ja Burkina Fasos viibivaid Vene palgasõdureid süüdistatakse aga inimõiguste rikkumises ja ebatõhusas terrorismivastases võitluses. Samuti on Saheli riikides tegutsev Türgi rühmitus PMC Sadat kogumas jõudu. Praegu konkureerib see, peale Süüria riiklike struktuuride kokkuvarisemist (mis garanteeris ressursside jagamist Venemaa eelpostidele Aafrikas), logistiliselt nõrgenenud Vene palgasõduritega. Araabia Ühendemiraatidest on aga saanud Sudaani ja Tšaadi (kust Prantsusmaa taandub ja kuhu Ungari on kolinud) oluline liitlane.
Jędrzej Czerep (Poola rahvusvaheliste suhete instituut) järeldab, et kuigi Sahelist pärit venemeelsete huntade lahutus ECOWAS-ist edeneb omasoodu, on huntade poliitiline tulevik ebaselge. Nigeri huvi on pigem normaliseerida suhteid Benini, Nigeeria ja Alžeeriaga kui end isoleerida. Pärast Venemaa lüüasaamist Süürias, mida huntad seni eriti kommenteerinud ei ole, mitmekesistavad oma julgeolekupartnerlust – sellest saavad kindlasti kasu nii Türgi kui AÜE. Burkina Faso on džihadistide surve all kõige lähemal kokkuvarisemisele. Pinge kasvab ka Beninis, Togos ja Ghanas, kus olulist rolli mängib ka nende riikide ebamõistlik etniline poliitika.
Mida muutis Iraani presidendivalimised ja Masoud Pezeškiani võit?
Möödunud aasta oli Iraani jaoks erakordselt intensiivne. Rahvuspoliitikas väärib erilist tähelepanu naasmine reformi- ja tsentristlike parteide poliitilise mängu juurde ning diskussioon naiste riietust ja avalikku moraali reguleeriva seaduse ümber. Rahvusvahelistes asjades domineerisid omakorda valusad löögid, millest võib eraldi välja tuua “vastupanu telje” tegevus ja Assadi režiimi kokkuvarisemine Süürias. Aasta algus oli Teherani jaoks positiivne, sest Iraan sai ametlikult BRICSi grupi liikmeks. Sel perioodil toimus rünnak ka Kermanis, kuid eriti rahutu oli olukord Sistani ja Belutšistani provintsides. Iraan tulistas rakette ka Iraagi sihtmärkide pihta ja vahetas lööke Pakistaniga, samuti jätkas nii rünnakuid Iisraeliga seotud laevaomanikele kuuluvate laevade vastu kui oma peamiste piirkondlike liitlaste – Hezbollah, Hamasi ja huthide – toetamist. Märtsikuu parlamendivalimistel saavutasid enamuse nn vanameelsed, kuid ennetähtaegsetel presidendivalimistel võitis Masoud Pezeškian – mõõdukas reformaator.
Dünaamiline siseolukord jäi tähelepanu alt kõrvale tänu Iraani otsesele ja ametlikule rünnakule Iisraeli territooriumi vastu, millele Tel-Aviv jõuliselt reageeris. Alates sellest hetkest iseloomustas Iraani regionaal- ja strateegilist poliitikat läbikukkumised – Hamasi juhi Ismail Haniya surm Pežeskiani ametivande andmise päeval ja sellele järgnenud Hassan Nasrallahi surm. Veelgi enam, Bashar Al-Assadi režiimi langemine nõrgendas oluliselt ka nn vastupanutelge. Aasta lõpu saldo on Teherani jaoks kindlasti negatiivne. Hamas võitleb Iisraeli vastu kogu oma allesjäänud jõuriismetega, Hizbollah on hävitatud, raketid ei suuda tagada Iraani territooriumi julgeolekut ning USA valimised võitis ettearvamatu Donald Trump. Nii tutvustas Iraani möödunud aasta seisukohta Iraani ekspert ja endine Poola konsul Kabulis Marcin Krzyżanowski (Jagelloonia Ülikool).
Iraan, mida mõjutavad aastaid kestnud majandussanktsioonid ja aastas mitmekümne protsendini küündiv inflatsioon, vajab viivitamatult majandusreforme. Masoud Pezeškian lubas majanduse uuesti üles ehitada, vähendades sõltuvust naftaekspordist ja arendades uusi sektoreid nagu taastuvenergia, infotehnoloogia ja põllumajandus. Sellise tegevuse näiteks oli 2024. aasta aprillis sõlmitud leping Hiinaga transpordi infrastruktuuri laiendamiseks ja raudteevõrgu arendamiseks. Samal ajal algatas Pezeškian Euroopa Liiduga kõnelused sanktsioonide tühistamiseks, pakkudes tuumaprogrammi piiramist vastutasuks Iraani varade järkjärgulise vabastamise eest välismaal.
Võib öelda, et Pezeskini võit tähistas muutuste algust Iraani välispoliitikas. Reformimeelne president on teatanud oma soovist vähendada pingeid lääneriikidega, eriti USA ja selle liitlastega. 2024. aasta mais tegi Pezeškian ettepaneku jätkata kõnelusi tuumaprogrammi üle JCPOA lepingu alusel, mida Euroopa Liit tervitas, kuid Washingtoni reageeris sellele ettevaatlikult. Islamivabariigi rahvusvaheliste suhete oluline aspekt oli president Pezeškani sammud leppimise suunas Saudi Araabiaga. Ta rõhutas, et Riyadhi ja Teherani vahel “pole ruumi vaenulikkusele”, kuid ta ei ilmunud Araabia ja moslemiriikide tippkohtumisele Saudi Araabia pealinnas, põhjendades oma eemalolekut liiga suurte (siseriiklike) kohustustega.
Väärib märkimist, et Iraani ja Poola suhted pole kunagi olnud halvad ning mõlemad riigid on hoidnud kontakte pikki aastakümneid. Probleemiks on koostöö Kremliga ja relvade üleandmine Venemaale sõjaks Ukrainaga. Suhete normaliseerumise korral (tulevikus) oleks kindlasti võimalus Teheraniga koostööd teha. Sellest hoolimata on kõik Iraani ja… iraanlaste kätes.
Võistlus Aafrika Sarvel
2024. aasta Aafrika Sarvel tõi kaasa uusi pingeid ja konkurentsi jätkumise mõjuvõimu pärast ühes maailma strateegiliseimas piirkonnas. See Aafrika osa, sealhulgas Somaalia, Etioopia, Djibouti, Eritrea ja osa Sudaanist, on pikka aega olnud oluline geopoliitiline valdkond tänu oma asukohale strateegilistel mereteedel, sealhulgas Bab al-Mandabi väinal, ja rikkalikele loodusvaradele.
Viimase 12 kuu jooksul on sellised piirkondlikud suurriigid nagu Egiptus, Saudi Araabia ja Araabia Ühendemiraadid oma tegevust Somaali poolsaarel hoogustanud. Egiptus keskendub peamiselt Etioopia poolt rajatava Sinise Niiluse tammi (GERD) probleemile. Kairo diplomaatilised jõupingutused, mida toetab Riyadh, on suunatud Addis Abebale surve avaldamisele, et kindlustada Egiptuse veega (Niilusega) seotud huvid.
Araabia Ühendemiraadid aga jätkavad investeerimispoliitikat Djibouti, Somaalia ja Eritrea meresadamatesse ja logistika infrastruktuuri. Näiteks võib tuua DP Worldi tegevuse laiendamise Berbera sadamas Somaalimaa territooriumile, mida AÜE käsitleb peamise kaubanduskeskusena. See samm tugevdab nende majanduslikku mõju piirkonnas, kuid toob samal ajal kaasa pingeid Hiinaga, kes samuti investeerib sarnastesse projektidesse.
Aafrika Sarv on ka ülemaailmse konkurentsi areene. Hiina suurendas oma sõjalist ja majanduslikku kohalolekut piirkonnas 2024. aastal. Djiboutis, kus juba tegutseb Hiina sõjaväebaas, käivad väljaõpped koos kohalike relvajõududega. Samuti pakub Peking Etioopiale soodsaid laene, et tugevdada koostööd selle võtmeliitlasega piirkonnas. USA omakorda üritab Hiina mõjule vastu seista, suurendades Somaaliale antavat sõjalist abi ja toetades selle tegevust Al-Shabaabi vastu. USA administratsioon püüab Hiinaga konkureerides tugevdada liite Aafrika Sarve riikidega, pakkudes samas tuge taristu ülesehitamisel – seda oli näha Keenia presidendi William Ruto tänavuse visiidi ajal Valgesse Majja.
Piirkonnaga on seotud ka Venemaa, kuigi piiratumal viisil. Eritrea on Kremli tugipunkt Ida-Aafrikas, mida tõendab selle riigiga Assabi sadamale juurdepääsu käsitleva lepingu sõlmimine. Venemaa osalus piirkonnas ei ole suunatud mitte ainult mõjuvõimu suurendamisele, vaid ka USA ja tema liitlaste tegevuse häirimisele.
Somaalia on 2024. aastal endiselt üks piirkonna kõige ebastabiilsemaid riike, kuid samas ka võtmetähtsusega konkurentsipiirkond. Mogadishu võimud, keda toetavad USA ja Aafrika Liit, üritavad riiki üles ehitada ja lüüa Al-Shabaabi, mis kontrollib siiani suuri alasid riigis. Teisest küljest on aastaid Somaaliasse investeerinud Türgi suurendanud oma kohalolekut TURKSOMi – Mogadishus asuva sõjaväebaasi arendamise ja kohalike relvajõudude toetamise kaudu. Ankara käsitleb Somaaliat kui oma mõju laiendamise strateegia olulist elementi Ida-Aafrikas.
Võistlus Somaali poolsaarel toimub süvenevate humanitaarkriiside ja julgeolekuprobleemide taustal. 2024. aastal hoiatas ÜRO, et kliimamuutuste, relvakonfliktide ja poliitilise ebastabiilsuse tõttu on Somaalias ja Lõuna-Sudaanis näljaohus inimeste arv hüppeliselt kasvanud. Etioopiat omakorda ähvardavad Tigray piirkonnas uued pinged. Sõja lõppemisest hoolimata on piirkond endiselt ebastabiilne ja seda ähvardavad kasvavad konfliktid. Rahvusvahelisi jõupingutusi, nagu Maailma Toiduprogrammi abiprogrammid, takistavad ebakindlus ja piiratud rahalised vahendid.
Kogu võistluse regioonis võtab kokku dr Michał Lipa (Jagiellonian University): “Aafrika Sarv on geopoliitilise konkurentsi areen Lähis-Ida peamiste osalejate, s.o Egiptuse, Türgi, Araabia Ühendemiraatide ja Saudi Araabia vahel. Pinged loodusvarade (eelkõige Niiluse veevarude) pärast, kontroll strateegiliste sadamate ja transporditeede üle ning kohaliku poliitilise eliidi poolehoiu tagamine on Lähis-Ida riikide kaasamise põhiajendid selles valdkonnas. Suure Etioopia tammi (GERD) ehitamine Sinisel Niilusele (millest suurem osa veest voolab “õigesse” Niiluse) on üks peamisi nn sähvatuspunkte. Egiptuse jaoks on Niiluse jõgi strateegiline ressurss, mis määrab majanduse stabiilsuse, põllumajanduse arengu ja toiduga kindlustatuse, mis tähendab, et Egiptus käsitleb kõiki ohte, mis ähvardavad piiramatut juurdepääsu sellest jõest joogi- ja põllumajandusveele, kui eksistentsiaalse tähtsusega küsimusi. Etioopia eesmärk on omakorda tammi ehitamisega tugevdada oma piirkondlikku positsiooni, suurendades oma energiapotentsiaali ja muutudes nii sõltumatuks välismaistest energiatarnijatest, samuti stimuleerides sedaviisi majandusarengut. Etioopia sõlmis oma positsiooni tugevdamiseks 2024. aasta alguses olulise lepingu tunnustamata Somaalimaaga, mis omakorda surus Somaalia vähemalt mõneks ajaks Egiptuse sülle. Etioopia on aastaid võidelnud piirangutega, mis on seotud otsese juurdepääsu puudumisega merele, mis muudab selle riigi ekspordi ja impordi sõltuvaks Djibouti sadamast. Leping Somaalimaaga Berbera sadamale juurdepääsu kontekstis on andnud Addis Abebale uusi võimalusi, kuid on teinud murelikuks Mogadishu valitsuse, mille esmane küsimus on võitlus riigi territoriaalse terviklikkuse eest. Vahepeal on Egiptus vastuseks Etioopia ja Somaalimaa kasvavale koostööle intensiivistanud oma tegevust Somaalias, varustades Mogadishu valitsust relvadega ja toetades Somaalia sõjalise infrastruktuuri arendamist. Nii püüdis Kairo luua oma positsioonile soodsate riikide kordonit ja piirata Etioopia võimalikku kasu tema kohalolekust Somaalimaal. Kuid viimane Etioopia ja Somaalia kokkulepe, mis saavutati 2024. aasta detsembris Ankaras, muudab olukorra keerulisemaks. Pärast kuude pikkust pinget Etioopia plaanidega seoses juurdepääsuga Somaalimaa sadamale leppisid mõlemad riigid kokku koostöös, mis peaks tagama Etioopiale juurdepääsu Somaalia sadamatele.
Selliste vaidluste vahendamisega soovib Türgi astuda vastu AÜE mõjule Somaalias (ja osaliselt Somaalimaal ja Eritreas), samuti Saudi Araabia mõjule Djiboutis, mis püüab samuti kontrollida strateegilisi transpordimarsruute. Türgil on Somaalias ka sõjaväebaas. Tänu sellele lepingule on Somaalia muutunud Egiptusest sõltumatumaks, mis vähendab Kairo manööverdamisruumi Aafrika Sarvel ning laiemas kontekstis annab see eelise Türgile ja parandab Etioopia positsiooni. Mis puutub teiste Lähis-Ida osalejate poliitikasse, siis erilist tähelepanu tuleks pöörata AÜE-le ja Saudi Araabiale. Nii investeerisid Emiraadid Eritrea ja Somaalimaa strateegilise taristu arendamisse, kuid hiljem hakati arendama ka Somaaliasse sõjaväebaasi rajamise projekti, mis aitaks tõsta Emiraatide operatiivvõimekust Aafrika idarannikul. Seda tüüpi tegevuste üks eesmärke võib olla Aafrika Sarve riikide sõltuvuse vähendamine Türgist (mis on nii Egiptuse, AÜE kui ka Saudi Araabia huvides). Saudi Araabia on omakorda ellu viimas projekti oma baasi laiendamiseks Djiboutis, mille eesmärk võib olla ka Türgi ja Iraani mõju vastu võitlemine – näiteks neutraliseerides iraanimeelse Houthi liikumise Jeemenis, millel on piirkonnas destabiliseeriv potentsiaal, seda eeskätt Bab al-Mandabi väinas. Üldiselt on meil Aafrika Sarve piirkonnas tegemist paljude Lähis-Ida osalejate tegevusega, mis puudutab nii jõuprojektsiooni kui ka strateegiliste sadamate ja transporditeede kontrollimist ning Egiptuse puhul ka piiramatut juurdepääsu veele – Niiluse ressursile. Selle võistluse keskmes on Somaalia, mille strateegiline asukoht Araabia mere ja Adeni lahe rannikul muudab selle riigi strateegiliseks partneriks ja kellega suhete arendamist taotlevad võtmeisikud nii Lähis-Idast kui mujalt.
Aafrika Sarv jäi 2024. aastal endiselt tiheda konkurentsi areeniks, kus piirkondlike ja globaalsete jõudude huvid ristusid. Kuigi investeeringud taristusse ja sõjalisse abi andmisse annavad teatavat majanduslikku ja strateegilist kasu, süvendavad pinged konkureerivate poolte vahel ja lahendamata humanitaarkriisid piirkonna ebastabiilsust. Aafrika Sarve tulevik ei sõltu enam ainult piirkonna riikidest, vaid asjassepuutuvatest võimudest, eelkõige Lähis-Ida riikidest.
Demokraatia olukord Aafrikas – valimised, need, mis toimusid ja need, mida “eirati”
Demokraatia Aafrikas on alati raske teema. Ka eelmisel aastal polnud kerge. Kui mõned riigid korraldasid valimised edukalt, siis teised kogesid libisemist autoritaarsuse või poliitilise kaose suunas, mis ei võimaldanud kodanikel oma hääleõigust kasutada. Meil on olnud nii edulugusid kui ka näiteid hooletussejätmisest ja kriisidest, mis heidavad jätkuvalt varju demokraatia tulevikule kontinendil.
2024. aastal toimusid Lõuna-Aafrikas, mis on kontinendi üks stabiilsemaid demokraatiaid, parlamendivalimised. Valimisprotsess viidi läbi plaanipäraselt ning kodumaised ja rahvusvahelised vaatlejad pidasid neid vabaks ja õiglasteks, kuigi esines väiteid rikkumiste kohta valijate registreerimisel. Valitsev partei Aafrika Rahvuskongress (ANC) jäi küll võimule, kuid kahaneva toetusega, peegeldades avalikkuse kasvavat frustratsiooni selliste probleemide pärast nagu parteisisene korruptsioon, kõrge noorte tööpuudus (üle 60%) ja majanduslik ebavõrdsus.
Need olid esimesed valimised pärast 1994. aastat, kus ANK ei saavutanud tulemust üle 50%, kuid erakond säilitab endiselt kõigist parteidest kõrgeima toetuse. Nende valimiste tulemusena loodi Rahvusliku Ühtsuse Valitsus (GNU), kuhu kuuluvad ANC ja Demokraatlik Alliance. President Cyril Ramaphosa valiti Rahvusassamblee hääletusel Lõuna-Aafrika Vabariigi presidendiks tagasi.
Senegalis, mida peetakse Lääne-Aafrika üheks stabiilsemaks demokraatlikuks riigiks, toimusid 2024. aastal nii presidendi- kui ka parlamendivalimised. Poliitiliste valimiste eel iseloomustas riigi elu pingeline debatt, eriti pärast endise presidendi Macky Salli otsust mitte kolmandaks ametiajaks kandideerida, mida nii riigisiseselt kui ka rahvusvaheliselt palju kiideti. Samal ajal võttis Salli ette opositsioonivastaseid meetmeid, sealhulgas süüdistas opositsiooniparteide juhte korruptsioonis, mida paljud vaatlejad pidasid poliitiliselt motiveerituks. Mõned silmapaistvad opositsiooniaktivistid jäid ilma võimalusest kandideerida, mis tekitas vaidlusi ja küsimusi valimisprotsessi aususe kohta.
Presidendivalimised toimusid rahulikus õhkkonnas ning kõrge valimisaktiivsus viitas ühiskonna seotusele poliitilistes küsimustes. Erakonna Senegali Aafrika patrioodid töö, eetika ja vendluse eest (PASTEF) kandidaat Bassirou Diomaye Faye kogus märkimisväärse toetuse (54,28% häältest), mis ilmestas muutuste soovi Senegali poliitilisel areenil. Tema võidu tagas Senegali ühiskonna noor osa – koguni 75% elanikkonnast on alla 35-aastased. Uus president soovib keskenduda rahvusvahelise koostöö arendamisele, vähendades sõltuvust Prantsusest ja selle kohalolekust. Samuti teistest partneritest, nagu Hiina või Venemaa. Samuti soovib ta taastada dialoogi rahvusvaheliselt isoleeritud sõjaväehuntadega – Mali, Burkina Faso, Niger.
Eespool mainitud Malis oli 2024. aasta poliitiline olukord erakordselt keeruline. Sõjaväevalitsus, kes oli lubanud korraldada valimised tsiviilvõimu taastamiseks, lükkas kuupäeva taas edasi. Liidrid väitsid, et ebakindel julgeolekuolukord riigis muutis valimiste korraldamise võimatuks, kuigi paljud vaatlejad nägid seda katsena oma võimu pikendada. Ebastabiilsus, eskaleeruvad relvakonfliktid, valitsuse vähene valmisolek siseolukorda stabiliseerida ja tihenev partnerlus Venemaaga raskendavad veelgi Mali teed stabiliseeritud võimu rajale naasmisel.
Sarnaselt Maliga maadleb Burkina Faso tõsiste poliitiliste ja julgeolekuprobleemidega, mis on viinud üleminekuperioodi pikendamiseni veel 5 aasta võrra. Relvastatud rühmituste suurenenud aktiivsus ja poliitiline ebastabiilsus on jätnud demokraatlike muutuste väljavaated tagaplaanile. Ajutine valitsus, mida juhivad kapten Ibrahim Traore juhitud sõjaväelased, ei ole esitanud selget plaani valimiste korraldamiseks, mis on tekitanud muret rahvusvahelises üldsuses. Ouagadougoud, nagu ka Malit, toetab Kremli režiim, mis tagab hunta võimul püsimise. Burkina Faso on riik, kus relvastatud terrorirühmitused tegutsevad enamikus piirkondades ja võitlevad tõhusalt valitsusvägedega. Sama olukord on Nigeris, kus kukutatud president Bazoum on endiselt kinnipeetud. Võimule tulnud hunta ajas Lääne väed välja ja alustas kõnelusi Venemaaga.
Sõda Sudaanis kestab pärast riigipööret ikka veel ja ka Tšaadi olukord on väga ebakindel, parlamendivalimised olid kavandatud 29. detsembrile 2024. Algselt pidid need toimuma 2021. aastal, kuid lükati poliitilise ebastabiilsuse ja organisatsiooniliste probleemide tõttu mitu korda edasi. Need valimised on otsustava tähtsusega põhiseadusliku korra taastamiseks pärast president Idriss Déby surma 2021. aastal. Praegu on Tšaadis võim Transitional Military Councilil (TMC), mida juhib Mahamat Idriss Déby Itno.
Olukorra eskaleerumine Süürias – miks on konflikt teravnenud ja mida see piirkonna jaoks tähendab?
Assadi dünastia on Süüriat valitsenud üle 50 aasta. Režiimi langemist ei põhjustanud Iisraeli-Araabia sõjad, noore Bashari võimuletulek, araabia kevad ega pikaajaline rahvusvaheline isolatsioon. Eelmise kuu sündmused on aga tähendanud, et 2012. aasta keskpaigast peale veninud kodusõda on Assadi Süüria jaoks osutunud ületamatuks tagajärjeks.
Organisatsiooni Hayat Tahrir Al-Sham 27. novembril alanud pealetung ja sõjalise olukorra eskaleerumine Süürias initsieeris riigi poliitilise korra kiire kokkuvarisemise ning linnakeskuste nagu Aleppo, Homsi ja Damaskus ülevõtmise. 8. detsembril teatasid HTS-i võitlejad “Süüria vabastamisest Assadi režiimi alt”, viimane aga leidis varjupaiga oma endise käendaja ja liitlase Vladimir Putini juures.
Süüria ekspert ja doktorant (Łódźi ülikool) Jacek Małecki otsustas Süüria olukorda kommenteerida. Ta järeldab, et konflikt on jõudnud uude faasi. 2020. aastaks said Süüria valitsusväed Venemaa ja Iraani toetusel tagasi kontrolli enamiku varem relvastatud opositsioonirühmituste poolt okupeeritud alade üle, kuid selle aasta novembri ja detsembri sündmused tõid esile valitsuse ja tema liitlaste nõrkused. Kremli ja Teherani tõhusa toetuse puudumise tõttu põgenes president Bashar al-Assad riigist, lõpetades sellega oma 24-aastase valitsusaja.
Kuid režiimi langemine ei lõpetanud konflikti. Süüria põhjaosas on Türgi toetatud relvarühmitused intensiivistanud rünnakuid kurdide domineeritud SDF-i koalitsiooni vastu, püüdes saada kontrolli riigi idaosa üle. Vahepeal kartis Iisrael, hoolimata Iraani mõju nõrgenemisest, et HTS-i (Hamasile lähedase islamistliku ideoloogiaga rühmituse) tähtsus hakkab kiiresti suurenema. Iisraeli kaitsejõud (IDF) alustasid seetõttu intensiivse õhurünnakukampaaniaga, kõrvaldades suurema osa Süüriasse allesjäänud nn kaitsepotentsiaalist.
USA jääb ilmselt passiivseks (seni on suhteliselt passiivseks jäänud), säilitades vaid kurdide võitlusvõime. Praegused sündmused Süürias tõstavad esile kasvavat võimu polütsentriseerumist Lähis-Idas, kus piirkondlikud jõud, nagu Türgi ja Iisrael, suurendavad oma osalust konkurentsis mõjuvõimu pärast. Konflikt pole kaugeltki lõppenud ning selle kulg 2025. aastal on Süüria ja kogu ebastabiilse Lähis-Ida piirkonna tuleviku jaoks ülioluline.
Kus on Iisrael aasta pärast sõja algust Hamasiga?
Aasta pärast sõja puhkemist Hamasiga leiab Iisrael end kohast, mis on täis vastuolusid ja väljakutseid, mis hõlmavad julgeoleku, sisepoliitika ja rahvusvaheliste suhete küsimusi. Algselt sõjalise iseloomuga konflikt mõjutas oluliselt riigi sotsiaalset, poliitilist ja majanduslikku elu. Kuigi Iisraeli valitsus väidab edu võitluses Hamasi vastu, on tegelikkus palju keerulisem.
Sõjalisest vaatenurgast saavutas Iisrael märkimisväärset edu, kõrvaldades paljud Hamasi juhid ning hävitades organisatsiooni maa-alused tunnelid ja raketivõimekuse. Viimase aasta jooksul teatatud vähematest raketirünnakutest Iisraeli territooriumi vastu. See rahu on aga näiline. Kuigi Hamas on nõrgenenud, ehitab see organisatsioon Iraanilt ja teistelt sponsoritelt saadava rahalise ja logistilise toetuse abil uuesti üles oma struktuure Gaza sektoris. Veelgi enam, sõja tagajärjel on Palestiina noorte seas kasvanud radikaalsemate rühmituste populaarsus, mis on viinud pingete eskaleerumiseni ka Läänekaldal.
Sõda Hamasiga avaldas märkimisväärset mõju Iisraeli sisepoliitikale. Peaminister Benjamin Netanyahu, kes saavutas konflikti ajal rahva poolehoiu tänu otsustavale sõjalisele tegevusele, on nüüd hädas tõsise poliitilise kriisiga. Tema valitsuse algatatud kohtureformid kutsusid esile riigi ajaloo suurimad protestid, mis nõrgendasid rahvuslikku ühtsust. Kriitikud süüdistavad Netanyahut selles, et ta kasutas Hamasi vastast sõda vahendina, et juhtida tähelepanu kodustelt probleemidelt kõrvale.
Sõda tõi kaasa ka sotsiaalse ühtekuuluvuse mõranemise, mis süvendab Iisraeli sisemist destabiliseerumist. Õigeusklikud juudid ja ilmalikud iisraellased, parem- ja vasakpoolsed, araablased ja juudid – kõik need rühmitused seisavad üha enam üksteisega vastamisi, mistõttu on stabiilse tuleviku ülesehitamine raske. Küsimus on selles, kas Iisrael on aasta pärast sõda ühtsem või lõhenenum kui kunagi varem.
Sõja kulud on nähtavad mitte ainult inim-, vaid ka majanduslikes kaotustes. Pikaajalised pinged heidutavad välisinvestoreid. Gaza sektori lähedal asuvate Iisraeli alade elanikel, kuigi nad saavad riigilt toetust, tuleb siiski kannatada tagajärgi, mis on seotud töökohtade kaotuse ja inimeste väljavooluga turvalisematesse piirkondadesse.
Konflikti majanduslike tagajärgede näide on turismisektori stagnatsioon. Kuigi COVID-19 pandeemia ei ole enam domineeriv probleem, väldivad paljud inimesed endiselt Iisraeli reisimist konflikti eskaleerumise kartuses. Vaatamata valitsuse jõupingutustele turismi edendamisel jääb külastajate arv alla sõjaeelse taseme (Saudi Araabia sai sellest palju kasu).
Sõda Hamasiga mõjutas oluliselt ka Iisraeli suhteid teiste riikidega. Kuigi juutidel on õnnestunud säilitada USA toetus, on Joe Bideni administratsioon Netanyahule üha enam survet avaldanud, nõudes samme Iisraeli-Palestiina konflikti lahendamise suunas. Araabia riigid, kes on sõlminud Iisraeliga normaliseerimislepingud nn Aabrahami kokkulepped, nagu Araabia Ühendemiraadid ja Bahrein, väljendavad samuti kasvavat muret Iisraeli tegevuse jõhkruse pärast Gaza sektoris.
Iisraeli olukorda 2024. aastal kirjeldab Iisraeli ja Palestiina analüütik Michał Wojnarowicz (Poola rahvusvaheliste suhete instituut), kes esitas ka prognoosi aastaks 2025. Eksperdi sõnul on Iisraeli olukord 2024. aastal põhjalikult muutunud. Ühelt poolt suutis Iisrael edukalt nõrgestada oma peamist strateegilist vastast Iraani ja nn vastupanu telge. Teisest küljest ollakse endiselt Gaza sektoris ja sealses segaduses – Iisraelil ei õnnestunud oma pantvange vabastada ja Hamasi alistuma sundida ning tema sõjapidamise meetodid on toonud Tel-Avivile tõsiseid süüdistusi. See oli ka tohutu sisekriisi aasta, kuid sellest hoolimata suutis peaminister Benjamin Netanyahu võimule jääda. 2025. aastal soovivad Iisraeli võimud maksimaalselt ära kasutada Donald Trumpi USA presidendi ametisse naasmisega seotud soodsat poliitilist olukorda.
Prantsusmaa lahkumine Aafrikast
Prantsusmaa lahkumine Aafrikast 2024. aastal on üks viimaste aastate märkimisväärsemaid geopoliitilisi protsesse selles piirkonnas, peegeldades endiste koloniaaljõudude ja Aafrika riikide vahelisi suhteid. Selle protsessi juured on kasvavates poliitilistes pingetes, kasvavas Prantsuse-vastases meeleolus ja muutustes rahvusvahelises regionaalpoliitikas.
Pariis otsustas vähendada Aafrika riikides sõdurite arvu. Pärast väga ulatuslikku lahkumist Barkhane’i missioonilt (üle 5000 sõduri) ja seejärel riigipöördeid Malis, Burkina Fasos ja Nigeris, viiakse ellu Prantsusmaa kohaloleku muutmise järgmine etapp. Prantsusmaa kavatseb oma missioone säilitada väikese arvu väljaõppeüksustega, kuid seda enamasti Lääne-Aafrika riikides. 2300 sõdurist jääb alles ligikaudu 600.
2024. aastal vähendas Prantsusmaa oluliselt oma sõjalist kohalolekut Aafrikas, mis mõjutas eriti Saheli piirkonda. See oli Malis, Burkina Fasos ja Nigeris aastatel 2021–2023 toimunud riigipöörete otsene tagajärg, kus uued sõjaväevalitsused seadsid avalikult kahtluse alla Prantsusmaa rolli terrorismivastases võitluses võtmepartnerina. Nigeri puhul toimus Prantsuse vägede väljaviimine pärast ulatuslikke avalikke proteste ja riigipöördevalitsuse ultimaatumit. Kuigi Prantsusmaa oli alguses tagasitõmbumisotsusele vastu, oli ta lõpuks sunnitud evakueerima oma väed Niameys asuvatest baasidest ja teistest piirkonna strateegilistest punktidest.
Teine näide oli olukord Senegalis ja Tšaadis, kus Prantsusmaa roll samuti muutus. Vaatamata suhteliselt stabiilsete suhete säilitamisele Prantsusmaaga, kasvab Senegalis sotsiaalne rahulolematus, kuna Prantsusmaa kohalolu peetakse neokoloniaalseks. Protestid, kuigi väikesed, keskenduvad Pariisi majandusliku mõju piiramisele ning Hiina ja Türgi investeeringute edendamisele, viimased ehitavad ka riigi võtmeinfrastruktuuri. Tšaadis sai aga sümboolseks pöördepunktiks Prantsuse vägede väljaviimine pärast aastakümneid kestnud sõjalist domineerimist. Prantsuse sõjaväebaas N’Djamenas suleti ja selle asemel alustas Tšaadi valitsus koostööd teiste rahvusvaheliste osalejatega, sealhulgas Venemaa, Ungari ja naaberriikidega Aafrikast. Prantsusmaa valitsust on kritiseeritud antava arenguabi ebaefektiivsuse ja kohalike vajaduste eiramise pärast, mis on nõrgestanud tema positsiooni piirkonnas.
2024. aastal tõmbusid Aafrika peamistest majandussektoritest välja ka Prantsuse ettevõtted. Näiteks Malis ja Nigeris, kus sellised ettevõtted nagu TotalEnergies ja Areva (praegu Orano) on aastakümneid valitsenud energiatööstust, on täheldatud nende sektorite järkjärgulist ülevõtmist Hiina ja Venemaa ettevõtete poolt. Nigeris, kus asub üks maailma suurimaid uraanimaardlaid, otsustas uus administratsioon rahvusvaheliste ettevõtetega lepingute üle uuesti läbi rääkida, mis tõi kaasa Prantsusmaa ettevõtete aktsiate vähenemise selles sektoris.
Prantsusmaa taganemisel oli ka kultuuriline ja sümboolne mõõde. Paljud Aafrika riigid on alustanud prantsuse keele eemaldamise protsessi avalikust ruumist ja haridusest. Burkina Faso ja Mali algatasid programmid, mis tutvustasid koolides prantsuse keele asemel kohalikke keeli, näiteks bambara keelt, mida on peetud sammuks vaimse dekoloniseerimise suunas.
Prantsusmaa lahkumine Aafrikast on osa laiemast trendist, mis hõlmab Aafrika riikide kasvavat poliitilist ja majanduslikku sõltumatust ning nende pöördumist uute partnerite poole rahvusvahelisel areenil. Hoolimata toimuvatest muutustest püüab Prantsusmaa oma suhteid Aafrikaga uuesti määratleda, keskendudes majandus- ja kultuurikoostööle, ehk praegune rõhuasetus sõjalisele kohalolekule väheneb veelgi. Praktikas oli 2024. aasta aga pöördepunkt, mis tähistas ühe ajastu lõppu Prantsuse-Aafrika suhetes.
Kindlasti tuleb aga ümber lükata müüt Prantsusmaa põgenemisest Aafrikast ja Venemaast võidust. Sahel ei hõlma kogu Aafrikat. Samal ajal mõistis Pariis ise ka, et sõjaväebaasidest ei piisa oma mõjusfääri säilitamiseks. Praegu kohalolevast 2300 sõdurist jääb alles 600, kuigi neid võib veelgi vähem jääda. Seega lõppeb juhtimise ajastu ja algab koolituse aeg.
Wagneri rivaalitsemine Ukrainaga Aafrikas
2024. aastal on Wagneri grupi ja Ukraina eriteenistuste (peamiselt HUR) konkurents Aafrikas muutunud selgelt märgatavaks globaalsete konfliktide elemendiks sellel mandril. Mõlemad pooled intensiivistasid oma tegevust, kasutades erinevaid vahendeid: poliitilisi, sõjalisi, majanduslikke ja propagandat, mis tõestab Aafrika kasvavat tähtsust maailmapoliitikas.
Rivaalitsemise ulatust rõhutab rahvusvaheliste suhete ekspert Wojciech Kozioł (Defence24). Ta nendib, et Ukraina tegevus väljaspool riiki või isegi Euroopa mandrit on olnud midagi äärmiselt iseloomulikku alates Venemaa täiemahulise sissetungi algusest Ukrainasse. See oli ka nähtus, mis aja jooksul tugevnes ehk Ukraina väed tegutsevad nüüd nii Aafrikas kui ka Lähis-Idas. Aafrika mandril pälvisid enim tähelepanu kokkupõrked Wagneri grupi ja venemeelsete võitlejatega. Kyiv Independent ise kinnitas 2023. aastal, et Sudaanis tegutses SOF (Special Operations Forces), samuti on teada, et operatsioone viidi läbi Saheli piirkonnas, sealhulgas Malis.
Seda tüüpi käigud võivad esmapilgul tunduda veidi ebaloogilised, sest võitlus venelaste vastu käib peamiselt Ukrainas, kuid seda tuleks vaadata laiemas kontekstis. Venemaa jaoks on kontaktid ja mõjuvõimu saavutamine Aafrikas äärmiselt olulised ja kõik sedalaadi teod (st ukrainlaste vastutegevus Aafrikas) näitab, et Venemaa ei saa end turvaliselt tunda ja igasugune lüüasaamine (isegi väike) õõnestab tema positsiooni piirkonnas.
Wagneri rühmitus, kuigi formaalselt nõrgenenud pärast Jevgeni Prigožini ebaõnnestunud mässu 2023. aastal, mängib endiselt võtmerolli Venemaa välisoperatsioonides, eriti Aafrikas. 2024. aastal keskendus selle tegevus peamiselt autoritaarsete režiimidega sõlmitud lepingute säilitamisele ja arendamisele ning loodusvarade kasutamisele. Võtmenäide oli tegevus Kesk-Aafrika Vabariigis, kus Wagneri palgasõdurid kaitsesid kohalikku valitsust kulla ja teemandi kaevandamise kontsessioonide eest.
Nagu Stanisław Sadkiewicz (reservohvitser, endine 6. BPD sõdur) märgib: enim avalikustatud uudis Ukraina kohaloleku kohta Aafrikas oli aga pärast juulikuist Tin Zaoutine’i lahingut Malis. Selle Alžeeria piiril asuva väikese küla lähedal alistasid separatistliku Azawadi piirkonna tuareegi mässulised koostöös džihaadiorganisatsiooniga JNIM kolm päeva kestnud lahingus täielikult Wagneri grupi kolonni ja Mali armee üksused. Wagneri grupi ajaloo ühes suurimas lüüasaamises mängis oma osa ka HUR, pakkudes tuareegidele instruktoreid ja luureandmeid. “Kahtlemata mõistavad Kiievi võimud, et globaalne lõuna on Venemaa ja laialt mõistetud lääne vastasseisu üks rinnetest ning vaatamata kurnavale sõjale oma territooriumil püüavad nad Kremli keiserlikke ambitsioone torpedeerida ka teistel. mandritel.”
Wagner keskendub ka oma maine tugevdamisele konfliktipiirkondade stabiliseerimisel, püüdes näidata end asendamatu partnerina. Malis tegi rühmitus koostööd kohalike vägedega, pakkudes nii sõjalist väljaõpet kui ka tuge võitluses mässuliste vastu. Samal ajal tõi selle organisatsiooni kohalolek sageli kaasa konfliktide ägenemise ja tsiviilelanikkonna vastu suunatud repressioonide tugevnemise. Näiteks Malis süüdistati Wagneri rühmitust arvukates inimõiguste rikkumistes Mopti piirkonnas relvastatud rühmituste vastaste operatsioonide käigus.
Ukraina, kes oli sunnitud oma strateegilised prioriteedid ümber määratlema alates Venemaa sissetungi algusest 2022. aastal, intensiivistas 2024. aastal oma diplomaatilist ja majanduslikku tegevust Aafrikas. Kiievi peamine eesmärk on olnud piirata Venemaa mõju mandril alternatiivsete koostöömudelite edendamise kaudu.
Kiievi üks olulisemaid tegusid oli arvukate kaubanduslepingute sõlmimine Keeniaga. Pärast Venemaa taganemist Musta mere teraviljaleppest korraldas Ukraina edukalt uusi tarneteid, sealhulgas Doonau ja Vahemere sadamate kaudu. See koostöö on võimaldanud paljudel Aafrika riikidel mitmekesistada oma toiduainete tarneallikaid, vähendades nende sõltuvust Venemaast.
Ukraina ja Wagneri grupi konkurents Aafrikas toimub lisaks otsestele tegudele ka narratiivi ja propaganda tasandil. Venemaa kasutab riigi kontrolli all olevat meediat, et edendada Wagneri grupi mainet kui asendamatut partnerit terrorismivastases võitluses ja piirkonna stabiliseerimises. Desinformatsioonikampaaniates kujutatakse Ukrainat sageli lääne marionetina, mille eesmärk on heidutada Aafrika liidreid Kiieviga koostööd tegemast.
Ukraina on omakorda saanud toetust Lääne meediaagentuuridelt ja rahvusvahelistelt organisatsioonidelt, et luua narratiivi endast kui suveräänsust ja rahvusvahelist õigust kaitsvast riigist. Olulist rolli mängisid Ukraina ministrite diplomaatilised visiidid Aafrika riikidesse, kus rõhutati võrdsusel ja vastastikusel kasul põhineva koostöö olulisust.
Wagneri ja Ukraina võistlus Aafrikas 2024. aastal peegeldab laiemat konflikti Venemaa ja Lääne vahel, milles Aafrikast on saamas üks võtmetähtsusega operatsiooniteatreid. Vaatamata keerulistele tingimustele püüab Ukraina, kuigi väga piiratud määral, oma mõjuvõimu Mustal Mandril kasvatada, keskendudes infrastruktuuri arendamisele, diplomaatiale ja tehnoloogilisele toele. Vahepeal on Wagneri rühmitus (mis on tegelikult juba Aafrika korpuse osa), vaatamata oma jõhkrale taktikale, jätkuvalt Venemaa poliitika põhisammas Aafrikas, eriti poliitilise ebastabiilsusega maades.
Tulevikus on oodata konkurentsi edasist teravnemist, seda eelkõige kontekstis loodusvarade ja toiduga kindlustatuse pärast. Mõlema poole peamine väljakutse on võita kohalike juhtide ja kogukondade usaldus, mis võib määrata nende strateegia pikaajalise edu Aafrika mandril. Praegu kardavad paljud riigid koostööd Ukrainaga, sest nad on Venemaaga aastakümneid koostööd teinud, kartes Vene-Ukraina konflikti ülekandmist oma territooriumile. Kiievi jaoks on peamine eesmärk Venemaa olemuse paljastamine Aafrikas. Praegu napib selleks jõudu ja potentsiaali, kuid on tehtud tegusid, mis võivad olla Kiievi soovitud muutuste edasiviiv jõud.
Rahu on teekond, mitte sihtkoht
2024. aastal pannakse Aafrika ja Lähis-Ida tõsisele proovile. Liibanoni sõja järjekordne etapp on viinud relvarahu sõlmimiseni Hezbollah’ga, kuigi püsiv kokkulepe on endiselt ebakindel. Saheli piirkonnas on julgeolekuolukorra halvenemine, riigipöörded ja Prantsusmaa väljumine süvendanud destabiliseerumist. Samal ajal on Türgi tugevdanud oma kohalolekut Aafrikas, suurendades majanduslikku ja sõjalist mõju. Pärast sunnitud presidendivalimisi võitles Iraan sisepingete ja liitlaste kaotusega Lähis-Idas. Süürias käib (ümber)ehitusprotsess, Ukraina võitleb endiselt Venemaaga – ka Aafrikas ning kõik vaatavad Valge Maja administratsiooni poole ning püüavad aimata nende plaane Musta Mandri ja Lähis-Idaga.
Ränne on samuti oluline, kuna see on osa Poola Vabariigi julgeoleku peamistest väljakutsetest. Rünnakud piiril, hübriidsõda, massilised sissevoolud on kõik, millega Poola teenistused eesotsas piirivalvega iga päev silmitsi seisavad. Klara Sołtan (migratsiooniekspert, Poola Vabariigi esindus Palestiinas) juhib tähelepanu: möödunud aasta oli ebaseadusliku rände osas järjekordne rändeprotseduuride, sh pagulasprotseduuride instrumentaliseerimise etapp. Seda kontseptsiooni tuleks mõista kui inimsmugeldajate seadusliku rände protseduuride kaasamist oma tegevuse üksikutesse etappidesse. Tuntud näide selle kohta on Venemaa ja Valgevene institutsioonide poolt välja antud “üliõpilasviisad” ning varem või hiljem leitakse kohalike ülikoolide “tudengeid” ebaseaduslikel marsruutidel, mis sageli viivad läbi Poola. Levinud näiteks pagulasprotseduuride instrumentaliseerimisest on pagulaskandidaatide poolt aastaid räägitud “pagulaslood”, mis on dokumenteeritud võltspaberite ja telefonis olevate fotodega.
Seda kõike loomulikult selleks, et saada rahvusvaheline kaitse, kui selleks pole seaduslikku õigust. Veel üks näide on valitud riiki sisenemine võltsitud või võltsitud dokumendiga (“palestiina ja ukraina passid” on saadaval mustal turul) või turistiviisaga, kuigi reisi eesmärk ei ole turism, vaid elama asumine valitud riiki. Kinnitust seda tüüpi tavade laialdasele kasutamisele inimsmugeldajate ja migrantide endi poolt võib leida migrantide foorumitest ja vestlustest, mida erinevates sõnumitoojates ja sotsiaalmeedias on sadu. Rändeprotseduuride instrumentaliseerimise peamine mõju süsteemses mõõtmes on seadusliku ja illegaalse rände piiride hägustumine.
Aastal 2025 ei saa miski kindel olla, kuid terrorism ja konfliktid on Aafrika ja Lähis-Ida kaasaegse maastiku lahutamatud elemendid. Loodame, et järgmised 12 kuud on vähemalt veidi rahulikumad. Nende piirkondade riikidel on suured tooraineressursid ja nad otsivad koostöövõimalusi. Potentsiaal on kindlasti olemas, tuleb vaid tahta ja osata seda kasutada. Euroopa jaoks on mitmeid võimalusi ja väljakutseid, millest esmatähtis on loomulikult ränne, eriti kunstlikult juhitud ja kontrollimatu ränne.
