Üllar Petreson
Islamiuurija
2002. aasta suvel pidas Harvardi Ülikooli lőputseremoonial kőne Zayed Yasin, mille pealkiri oli Minu Džihaad Ameerikas, milles see Ameerika muslimite helgemaid päid teatas: Tőeline Ameerika unistus on universaalse iseloomuga, see on midagi enamat, kui materialistlikud püüdlused.
See on suutlikkus ja vőimalus kujundada oma elu: toita ja katta perekonda turvaliselt ja väärikalt ning praktiseerida rahus oma usku. See on meie Ameerika džihaad (Harvard still hates America. The Washington Times. June 6, 2002).
Neli aastat varem avaldas rühmitus nimega Juutide- ja Ristisődijatevastase Džihaadi Ülemaailmne Rinne, eesotsas selle juhtide Shaykh Usamah Bin-Muhammad Bin-Ladini ja Ayman al-Zawahiriga, fatwa, mis kuulutas džihaadi Ameerikale ja selle liitlastele sőnadega: Käsk tappa ameeriklasi ja nende liitlasi tsiviilisikuid ja sőjaväelasi on kohustuslik igale muslimile igal maal, kus seda vőimalik teha on… See on kooskőlas kőikvőimsa Allahi käsuga: Vőidelge nende vastu, kuni pole enam rőhumist ning usk kuulub Allahile (al-Quds al-Arabi, 23.02. 1998). Äärmusrahumeelse ja ülisőjaka džihaadi määratluse vahele jääb väga lai spekter.
PINGUTUS JUMALA TEEL
Väljend pingutus Jumala teel, mis Koraanis kőige sagedamini džihaadi märgib, omab palju avaldumisvorme ning selle teooriadki on erinevad, leides sageli praktikas vastupidise väljundi. Seega, kes arvab midagi džihaadi kui idee vői praktika kohta kas head vői halba, peab kohe olema valmis ka vastaspoole rünnakuteks ning tooma oponendi seisukohtade vastu oma seisukohta toetavad tuhat ja üks väidet.
Parim tee džihaadiga seotud probleemide ja küsimuste lahendamiseks on pöörduda islami püha raamatu Koraani poole. Islam sündis umbes aastal 610 ning praktiliselt sünnihetkest alates on islami üks suuri küsimusi olnud usu ja uskmatuse suhe, seda nii kogukondlikul kui ka üksikindiviidi tasandil.
Siiamaani on lahendamata mittemuslimitest teadlaste püstitatud intrigeeriv küsimus, et mis perioodil, 2) pärast hidrat sőjategevuse algust Mediinas muslimite kaitse eesmärgil, 3) uskmatute ründamine paganliku sunna poolt sőda lubaval ajal, 4) sőda paganatega ja ahl al-kitâbiga igal ajal (EI, djihad).
Uute käskude ilmutamine Muhamedile tühistab eelnenud käsud, kui need lähevad vastuollu uutega. Seega, rahumeelset kutsungit käskivad ilmutused tühistati muslimite kaitse eesmärgil sőda käskivate ilmutustega, mis jäid viimasteks Muhamedile Jumalalt saadetud käskudeks. Kőik need neli staadiumi avalduvad Koraanis.
VŐIDELDA ELU JA SURMA PEALE
Sőna džihaad on tuletatud araabiakeelsest verbist jahada, mille esmane tähendus on pingutama millegi nimel, endast kőike andma mingi eesmärgi nimel. Selle juriidilis-teoloogilis-poliitiline tähendus on pingutama Allahi teel, st levitama usku Allahisse ning tegema Teda vőidukaks maailma üle.
Enamus islami őpetlasi on seisukohal, et džihaad on kollektiivne kohustus islami levitamisel, see tähendab universaalse islamiriigi laiendamisel. Seega on džihaad viie personaalse usualuse kőrval kuues, mitteametlik usualus. See tähendab seda, et mitte kőik muslimid ei pea džihaadist osa vőtma, piisab, kui džihaadi teostamiseks on koos kriitiline arv mudahiide (džihaadist osavőtjaid) džihaadi edukaks läbiviimiseks.
Džihaadi läbiviimine toimub kindlate reeglite kohaselt. Klassikalise džihaaditeooria peamise teoreetiku Abul-Hasan al-Mawardi (972-1058) teose Al-Ahkm as-sultaniyyah (Valitsemise seadused) järgi jaguneb džihaad kaheks kategooriaks: I Usklike, st muslimite vastu, II uskmatute ja ahl al-kitâbi vastu (Khadduri, 74 84). Muslimite vastu on vőimalik džihaad kuulutada välja usust loobumise – riddah, ortodokssest usust kőrvalekaldumise – al- bgh ja territoriaalse lahkulöömise – al-muharibun korral. Uskmatute ja nende ahl al-kitâbi vastu, kes ei allu muslimitele, kehtib aga islami universalismist tingituna permanentne sőjaseisukord. Paganatele esitatakse vőimalus astuda islamisse vői vőidelda elu ja surma peale. Tänapäeva džihaaditeoreetikud on enamasti üksmeelel, et praeguseks on islamist kőik inimesed maailmas kuulnud ning vahetult enne sőjalisi aktsioone uue kutse esitamine mittemuslimitele astumaks islami usku pole enam vajalik.
TAVALISE SŐJAMEHE IND SURRA
Peamises allikas, mis kirjeldab Egiptuse vallutamist aastail 640 – 642, Al-Hakami teoses Futh al-misr, toonitatakse korduvalt ka tavaliste sőjameeste indu surra Allahi eest ususőjas: Ja kui meid viimseni maha tapetakse, siis on see meile parim vőimalus jőuda Allahi palge ette ja paradiisi, ega ihale muud meie silmad ega süda… Ega pole ühteainsamatki meist, kes ei palvetaks hommikul ja őhtul, et Allah kingiks temale märtrisurma.
Samasugust džihaadi-indu vőib kogeda ka peamisest Kaukaasia vallutamist käsitlevast allikast, Al-Kufi tööst Kitâb al-futh, milles korduvad motiivid oma hinge pühendamine Allahile džihaadis, őhutused kiirustage paradiisi, kirjeldused rahva seas tekkinud usupuhangutest uute vägede kogumisel sőjakäiguks, väljendid nagu polnud kedagi, kes poleks hobuse seljas lahingusse tormanud, et surres őnne otsida jne. Huvitaval kombel ei tekitanud ristisőjad esialgu muslimites mingit usupuhangut ega džihaadipropagandat. Usuleigusest ja hetkepoliitika prevaleerimisest usuküsimuste üle ahastusse sattunud islami őpetlane Ali ibn Tahir Al-Sulami kirjutab 12. sajandi alguses esimese täielikult džihaadile pühendatud teose (Dajani-Shakeel) Kitâb-al- jihd, milles selgitab džihaadi pőhimőtteid, ärgitab muslimeid täitma oma kohust Jumala ees džihaadi näol ning kuulutab ette ristisődijate purustamist.
DŽIHAAD DŽIHAADI VASTU
Džihaad on ajaloo jooksul avaldunud ka reaalpoliitikast kauge müstilise ulmana, mis sunnib trotsima maiseid realiteete. Marco Polo jutustab, kuidas viimane Abbassiidide kaliif asetas lootuse Muhamedi vőitluslipule, ning otsustas purustada pisukese mongolite väe. Sarnast maise elu trotsi näitasid üles Sudaani mahdistid 1880. aastatel; vői 1980. aastate Iraani lapsed, kes paradiisi-plastmassvőtmed kaelas, üle miiniväljade eneseőhkimisega regulaarvägedele teed rajasid.
Islamimaailma-sisest väga erinevat džihaadist aru saamise vőimalust tänapäeval piltlikustab aga 1991. aasta Lahesőda. Saddam Hussein kuulutas välja džihaadi Lääne vastu, tuues ettekäändeks läänemaailma sőjavägede paiknemise islami aladel ning nendest lähtuvad rünnakud muslimite vastu; vastusena kuulutasid Saudi Araabia vőimud džihaadi Saddam Husseinile. Ning 20. sajandi viimastele aastakümnetele on iseloomulik, et paljud islamimaade äärmusrühmitused on poliitilisele areenile ilmumist märkinud džihaadi kuulutamisega oma riigi valitsejatele.
MILLISEKS DŽIHAAD KUJUNEB?
Vőib vaid oletada, millise sammu paganluse ja materialismi suunas on sellest ajast astunud Lääs uue pőlvkonna tőeliste allaheitjate arvates. Polegi imestada, et kuulutades 1998. aasta 23. veebruaril Lääne vastu välja džihaadi, tői Bin Laden selle aluseks lőigu äsja käsitletud suurast 9: Kiidetud olgu Allah, kes ilmutas Koraani, kes on taeva valitseja ning kes likvideerib fitnah, ning ütleb Pühakirjas: Ning kui möödunud on keelatud kuud tapke uskmatuid kus iganes te neid leiate, haarake neid, piirake neid sisse, nőrgestage neid kőikjal varitsustes.
Euroopa ja Lääne tsivilisatsioonile tervikuna peaks olema hoiatuseks aina enam allaheitjate seas leviv seisukoht, et Lääne inimese näol pole tegu mitte raamaturahvaga, kelle suhtes Koraan ilmutab teatavat austust, vaid usust ärapöördunud paganatega kellega tuleb tapelda vahendeid ja aega valimata.
Eesti on vaikne dr al-harbi nurgake, kus azan kőlab nőrgimana Euroopa maadest. Eesti on üldse üks vähestest maailma maadest, kus pole ühtegi moeed. Kas ja millist osa islam siin tulevikus etendama hakkab sellele on raske vastata. Veelgi tänamatum on aga arvata, milliseks kujuneb islami tulevik maailmas. Teisiti sőnastatuna vastata küsimusele: milline käsitlus pingutusest usu nimel (st džihaadist), aina laienevas ummahs valdavaks saab. Sest kus on islam, seal on ka džihaad.
* * *
Kaotatud vőidujooks islamiga
Islam on maailma kőige kiiremini leviv usk. 2002. aasta Britannica Yearbook andmeil oli iga viies ilmakodanik muslim. Umbes viiekümnes riigis moodustavad muslimid üle poole rahvastikust ning umbes sajas maailma kahesajast riigist on muslimitel poliitikas, majanduses ja kultuuris arvestatav tähtsus. Islam on muutumas käesoleval sajandil maailma suurimaks usuks. Islami usku pöördumine allaheitmine araabia keeles toimub kiirenevas tempos Aasias, Euroopas, Pőhja-Ameerikas ja Austraalias. Vőidujooksu Aafrika pärast on kristlased muslimitele kaotamas. Üha enam laieneb islami kandepind ka katoliikluse kantsis Ladina-Ameerikas, kus alates 1995. aastast on tulnud teateid indiaanlaste, näiteks maiade, islami usu vastuvőtmise kohta (Reuters, 1995, 25. jaanuar).
Islamil on viis pőhialust: usk Allahisse ja Muhamedi prohvetlusse, palvetamine, palveränd, paast ning kogutud vara puhastamine usumaksu näol. Nendele viiele usualusele pühendab muslimite püha raamat Koraan umbes kolmandiku oma mahust. Teine kolmandik räägib imelistest prohvetilugudest ja tuletab meelde őigete ja eksinud rahvaste saatusi. Viimane kolmandik aga kőneleb islami kuuendast alusest pingutusest Jumala teel džihaadist ja suhetest uskmatutega ning őhutab Ainujumala ilmutatud igavest tőde kuulutama mittemuslimitele.
See tőe kuulutamine toimub pingutuse džihaadi käigus. Selle käigus allaheitjad muslimid heidavad alla, st islamistavad, tőe kuulutamise ja őigluse kehtestamise kaudu ülejäänud maailma. Et mitte-islami alade (dr al-harb sőjatallermaa) muutmine dr al-islmiks (islami ala) toimub islamis pingutuse džihaadi käigus ja abil, sellele ei vaidle vastu ka rahumeelseimad muslimid. Teravaid vaidlusi tekitab aga nii muslimite kui ka mittemuslimite seas küsimus, mida ikkagi tähendab džihaad?
Seda sőna kuuleb 21. sajandi alguses, praegu aastal 1429. islami kalendri järgi, aina sagedamini ning väga erinevates kontekstides, lausa üksteisele vastukäivate määratlustena.
* * *
Vőit ja märterlus
DŽIHAADI SAAB MŐISTA VÄGA ERINEVALT: rahumeelse suuna pooldajad on kuulutanud džihaadi vőitluseks kurjusega enda sees ja ühiskonnas, vőitluseks rassilise diskrimineerimise vastu jne.
Üks Iraani ministeeriume kannab nimetust Ministry of Jihd-e Sazandegi see valitusasutus tegeleb riikliku elamuehitusprogrammiga. Pingutada selliste eesmärkide nimel on üllas vőitlus. Islamit eristab kőige enam teistest uskudest äärmiselt praktiline suhtumine maapealse elu staadiumisse (selles suhtumises vist peitubki niivőrd suur populaarsus).
Paljud on kindlasti kuulnud ka džihaadist teises kontekstis. Näiteks liikumise Laskar Jihd näol, mille arvel lasub enam kui 10 000 Indoneesia kristlase elu. Vői rühmitusest Haraka ul- Jihd-i-Islami tegevusest Kashmiris; vői Egiptuse presidendi Anvar Sadati mőrvamisest Islamic Jihad poolt 1981. aastal; Jeemenis tegutseva Islamic Jihad poolt tapetud kristlikest misjonäridest, ning viimasel ajal kindlasti Sudaani valitsuspartei Rahvuskongress ettevőtmistest, mille loosungi all Džihaad, vőit ja märterlus on hukkunud u 2 miljonit mustanahalist kristlast ja animisti, on tekitatud uus genotsiid Darfuris ning mis miljoneid allaheitmatuid mustanahalisi hoiab orjapőlves. Poliitiliste ja sőjaliste ettevőtmistega seoses on sőna džihaad vägagi pahaendeline. Islamimaailma targad on 19. 20. sajandil avaldanud väga vastukäivaid seisukohti džihaadi kohta nii äärmusrahumeelse kui äärmussőjaka seisukoha kaitseks ning need seisukohad on vägagi tuntavad olnud reaalsete tagajärgedena poliitikas. Väljapaistvaimad rahuparteilased on läbi ajaloo sellised suurkujud nagu Rashid Rida, Jamal al-Din al-Afghani ning Ahmadiyyah liikumine; nende tuliseimad vastased on äärmuslased Hasan al-Banna, Sayyid Qutb, Abu Ala Mawdudi, Ruhollah Khomeini ning uue pőlvkonna vőitlejad Bin Laden, al-Zarkawi jt.
