Üllar Peterson
islamiuurija

Juudid on Lähis-Idas elanud aegade hämarusest, nende päritolu pole selge, Palestiina aladele rändasid nad u 13.-12. saj eKr. Täpsemalt on juutide  ajalugu jälgitav alates  riikluse loomisest  11. sajandil eKr.
Araablaste kohta enne islami sündi on vähe teada Araabia poolsaarele rändasid nende eellased protosemiidid u 5.-4. aastatuhandel eKr semiitide sünnikohast Saharast.

Araabia ja heebrea keel on umbes sama kaugelt sugulased kui eesti ja soome keel, kuid teineteise mőistmist raskendab neil erinevate, u 10. saj eKr loodud heebrea ja u 3. saj pKr loodud araabia tähestiku kasutamine.


Judaism oli laialt levinud nii araablaste seas kui ka mujal Lähis-Idas. Esmakordselt paisati juudid laiali 722. a ekr assüürlaste poolt, nende pőhjalikuma küüditamise vőttis 588. a eKr ette Babüloonia valitseja Ne bu kadnetsar II ning seda vőib pidada juutide ülemaailmse dia-sporaa sümboolseks alguseks. Arvatavasti samal ajal tekkisid ka esimesed juutide asundused Araabia poolsaarel.

Ebaőnnestunud juutide ülestőus Palestiinas roomlaste vastu 70. ja 135. a pKr sai aluseks suuremate juudi keskuste tekkele Araabia poolsaarel, arvatavasti vőtsid ka paljud araablased ise omaks judaismi. 

 

Akltiivselt levis araablaste hulgas ka kristlus, ajaloolaste arvates oleks see ilma islami vahelesegamiseta saanud riigiusuks. Kristluse sünnile järgnenud sajanditel kujunes välja ka negatiivne suhtumine judaismisse sellega kaasnevate riiklikult koordineeritud vői rahvalike pogrommidega. Kuid ega juudidki vastust vőlgu jäänud, kui vähegi jaksasid. Kui pärslased Bütsantsiga 602628 peetud sőjas juutide abiga 614. a Jeruusalemma vallutasid, jäeti juutide otsustada 90 000 kristlase saatus need kristlased keeldusid judaismi omaks vőtmast ja nad hukati.

 

Juutide visa kinnipidamine oma usust ja laveerimine suurvőimude vahel on neile ammustest aegadest pőlistanud viienda kolonni kuulsuse. Pärsia Ahhemeniidide valitseja Cyrus vallutas nende abiga 539. a eKr toonase maailma pealinna Babüloni, Julius Caesar suutis 48.-47. aastal eKr vaid paarikümne tuhande mehega vallutada juutide toel miljonilinna Aleksandria.

 

Juutide rahulolematus bütsantslaste läbiviidava sundristimisega oli pőhjuseks, miks juudid araablasi kui vabastajaid vastu vőtsid. Islamiuurijate koolkond, keda tänapäeval halvustavalt revisjonistideks sőimataks, arvavad, et araablaste suured vallutused aastail 63050 Lähis-Idas toimusidki juutide otsesel eestvedamisel, kes lootsid seeläbi Jeruusalemma tagasi saada.

 

Islami allikate järgi tärkas muslimite ja juutide oma vaheline ebasümpaatia kohe islami sündides. Muslimite prohvet Muhamed oli alguses suures vaimustuses kristlusest, veelgi enam aga judaismist.

 

Oma prohvetikarjääri Meka perioodil (610622) arvas ta end kuulutavat sama sőnumit, mille jumal (araabia keeles Allah) oli juutidele vanas testamendis ja kristlastele uues testamendis ilmutanud.

 

Ta isegi ei teinud neil őpetustel vahet, selle ajastu muslimite pühakiri koraan kujutab endast piibli temaatikat kőverpeeglis, kus lootusetult sassis on vana testamendi tegelased ja uue testamendi dogmad.

 

622. a pőgenes Muhamed, kes oma prohvetiambitsioonidele tunnustust polnud leidnud, kodulinnast Mekast Me diinasse ja hakkas seal tasapisi aina enam vőimu omandama. Nagu kriitilised islamiuurijad ütlevad, sai tunnustamata prohvetist edukas poliitik. Mediina arvukas juudikogukond oli esialgu üsna erutatud Muhamedi väitest, et ta on ka nende messias, kuid pettusid temas pärast lähemat järelekatsumist usudispuutides.

 

623. aastast muutusid koraani ilmutused juutide suhtes negatiivseks, neid süüdistati tőelise pühakirja vőltsimises, neid vőrreldi toorat seljas kandvate eeslitega, lőpuks aga ahvide ja sigadega. 

 

Poliitilises plaanis avaldus see muslimite palvesuuna äramuutmises Jeruusalemmalt Mekale 623. aastal. Salamőrvadega hakati likvideerima tarmukamaid juutidest muslimite oponente.

 

Näiteks Muhamedi kohta halvustavaid luuletusi loonud viie lapse ema Asma bint Marwan raiuti öösel mőőgaga läbi, kui ta oma noorimat last imetas, pimeduse katte all mőrvati Muhamedi oma luuletustega naeruvääristanud saja-aastane rauk Abu Afak.

 

Järgnesid  ulatuslikud juudipogrommid, mille käigus osa juutide hőime sunniti Mediinast lahkuma, teiste mees liikmed hukati in corpore ja naised-lapsed tehti muslimite orjadeks. Islami allikad kirjeldavad detailselt vőimsaima Mediina juudihőimu Banu Quraiza likvideerimist: 700 mehe peade raiumine vőttis terve päeva ja kőik kleepus verest.

 

Umbes 627. aastal üritas üks juuditar Muhamedi mürgitada, see andis juutidele muslimite hulgas tänapäevani püsiva prohveti mürgitajate kuulsuse. Eeltoodud lood on detailselt kirjas araabia allikates ja kőlavad sageli islamimailma imaamide araabiakeelsetes jutlustes, lääne lugejatele adresseeritud muslimite akadeemilisemad kirjutised näevad aga tänapäeval suurt vaeva sellise teguviisi őigustamisega.

 

Muhamedi surma ajaks, 632. aastaks oli koraan kuulutanud juudid ja kristlased pooleuskseteks, kes on tőelisest usust (islam) kaugenenud ja oma pühakirjades Allahi sőnumit mee levaldselt moonutavad. Juudid pagendati Araabia poolsaarelt kaliif Umari ajal (63444), kiirelt hääbus ka kristlus. Mőlemad religioonid on tänapäeval islami sünni alal Saudi Araabias ametlikult keelatud, judaismi ja kristluse levitamist vői piibli omamist karistatakse seal 21. sajandi alguses surmanuhtlusega.

 

8. sajandi alguseks loodud Hispaaniast Indiani ulatuvas kalifaadis said juutidest ja kristlastest islami riigikontseptsiooni järgi dhimmid oma usku praktiseerivad, riiklikult kaits-tud, kuid őiguslikult teisejärgulised kodanikud. Nad pidid tasuma pearahamaksu, neil oli keelatud tunnistada muslimite vastu kohtus, avalikult eksponeerida ususümboolikat, ratsa sőita, relva kanda ning uusi pühakodasid rajada. Tänavapildis eristusid nad muslimitest kohustusliku eri-riietusega.

 

Kuid hoolimata juutide allasurutusest vőib nende järgnenud sajandeid araablaste vőimu all üsnagi edukaks pidada. Me ei tea, mis täpselt juhtus islami sünnile järgnenud sajanditel, revisjonistidest islamiuurijad arvavad, et islam sai oma tőelise palge judeokristlikus keskkonnas arenedes, juutide suurt panust islami vaimusalve tunnistavad ka nö mainstream-ajaloolased. 

 

Üldise arvamuse kohaselt elasid juudid keskajal islamimaailmas tunduvalt paremini kui Euroopas, kus nad olid vaimselt demoni see ritud vői osast maadest lausa füüsiliselt välja aetud. Muslimite valitsetavas Hispaanias (711 kuni 1491) oli keskaegse Euroopa juutluse kuldaeg.

 

Paljud juudid pöördusid islami usku, teised säilitasid oma usu, elades rahus ja külluses koos kristlaste ja muslimitega. Samal ajal said kristlikus Euroopas juudid pahelisuse sümboliks ka helgeimate peade (näiteks Shakespeare) arvates, lihtrahvast rääkimata. 

Pärast islami lőplikku väljaajamist Ibeeria poolsaarelt 1492 sunniti lahkuma ka u 200 000 sealset juuti; osa neist jőudis pärast pikki vintsutusi Osmanite impeeriumisse, mille sultan nad lahkelt vastu vőttis ja tänas Hispaania valitsejaid sarkastiliselt parimate ajude ärakinkimise eest.

 

Muslimid said järjekordselt juutide suurteks sőpradeks, hispaania juutide väljarändu Osmanite juurde kirjeldavad juudid ise kui uuele juudi kodumaale asumist. Osmanite maailmaimpeerium ei petnud nende lootusi juudid olid lugupeetavad sultani lähikondsetena ning neil oli väga lai autonoomia, eristaatuses juudikogukond yahudi millet.

 

Osmanite impeerium lagunes I maailmasőja lőpuks. Juba enne seda oli juutidel tekkinud liikumine oma kodumaa nimel. Mőődukamad juudid arvasid seda sobivat Ida-Aafrikasse vői Araabia poolsaare idaossa, kus asuvad tänapäevased maailma suurimad naftaleiukohad.

 

Venemaa juutide kujundatud sionismi survel vőeti lőpuks omaks arusaam Palestiinast kui juutide pőliskodust, kuhu hakati massiliselt välja rändama.

1920. aastateks moodustasid juudid u 10% Palestiina elanikkonnast, 1947. aastal aga juba 35%. Kiiresti tekkisid juutidel pinged kohalike muslimite ja ka kristlastega, kes samuti Palestiinat ja eriti Jeruusalemma pühaks ja enda omaks pidasid.

Kristlastele oli see pühim linn Jeesuse tegevuspaigana, muslimitele aga pühaduselt kolmas linn Meka ja Mediina järel. Puhkes otsene vaenutegevus.

Nagu segastele aegadele omane, oli ka toona terroristi ja vabadusvőitleja määratlus ähmane.

Palestiina muslimite juht, Jeruusalemma peamufti püüdis oma isklikult sőbralt Hitlerilt aina kasvava juudikogukonna vastu abi saada. Juudi äärmusorganisatsiooni Haganah poolt välismaalaste hotelli őhkimine Jeruusalemmas 22. juulil 1946, mille tőttu hukkus 150 inimest, annab silmad ette ka praegusele al-Qaedale Iraagis.

 

1948. aastal sündis Iisraeli riik ja sellega kaasnes suur solvumine terves islamimaailmas, tekkis islamimaailma ŤPalestiina auküsimusť. Juudid kihutasid vastloodud Iisraeli territooriumilt välja umbes pool miljonit araablast.

Tänapäevaks on neist saanud neli miljonit pőgenikku Palestiina ja Jordaania aladel, kelle kurba saatust BBC, CNN ja Reuters vähemalt kord kuus kohustuslikus korras kajastavad. 

Kuid harva kuuleb, et ka enamik Iisraeli riigi kodanikke on pőgenikud. Iisraeli riigi loomisele järgnenud repressioonides lahkus islamimaailmast u 900 000 juuti, nendelt vőőrandatud maa oli umbes neli korda suurem kui Iisraeli pindala tänapäeval. 

Islamimaailmast lahkunud juudid veetsid aastaid pőgenikelaagrites uuel kodumaal Iisraelis, ehitades lőpuks üles Lähis-Ida ainsa ühiskonna, mis vastab läänelikele inimväärikusstandarditele.

Iisraeli riigist kujunes islamimaailma vaenlane, keda süüdistati enda kőikvőimalikes probleemides, sellest kujunes oma ühiskondlik-majandusliku saamatuse pöördpilt. Araabia rahvusriikide tekkega pärast II maailmasőda hakati juute demoni seerima riiklikul tasandil.

 

Vaimseks probleemiks sai  muslimitele ka juutide kunagine dhimmi-staatus. Järsku tekkis islamimaailma südamesse vihatud prohvetimürgitajate, pühakirjamoonutajate ning ahvideks ja sigadeks muudetud tegelaste, kuid samas őigustatult maailmastandardi tippu pürgiv näidisriik. 

See oli tohutu solvang islamimaalima eneseteadvusele, mida püüti edutult lahendada 1948., 1967. ja 1973. aastal araabia-Iisraeli sődadega. Praeguseks on araabia riigid Iisraeli 1970. aastateks loodud tuumaarsenali ja modernseima armee vastu sőjaliselt üsnagi hambutud.

Kuigi juute on maailmas vaid 15 miljonit ja muslimeid sada korda enam, on omavaheline rivaliteet tuntavalt juutide kasuks tänu tuumarelvale, rahale ja poliitilisele positsioonile USAs, mida islamimaailma hiiglaslikud naftavarud üles ei kaalu.

 

Tänapäevaks on juutidel vaid mőni üksik sőber islamimaailmas. Truim neist oli 1979. aastani Iraani ahhireiim, mőődukalt on alates 1970. aastatest toetanud Iisraeli Jordaania ja Egiptus. Enamik islamiriike on tänapäevani Iisraeli vihased vaenlased, kellega ei suhelda riiklikult ja kus juute avalikult demo ni see ri tak se.

Näiteks Saudi Araabias sisendatakse juudiviha lastesse kohustusliku kooliprogrammiga, Iraanis on tavaks riiklikel paraadidel üle USA ja Iisraeli lippude marssida, Iisraeli tempel passis aga suleb tee enamikku islamiriikidesse.

 

Loodetavasti leeveneb 20. sajandi lőpuks kulmineerunud juutide-muslimite vastasseis ajapikku  ning suudetakse vőtta őppust heade suhete rikkalikust ajaloopagasist. 

1990. aastatel Iisraeli peaministri Yitzhak Rabini alustatud rahuprotsess, arglikud läbirääkimiskatsed Süüriaga vői viimaste aastate Iisraelis korraldatud juutide ja araablaste ühised őppe- ja töölaagrid annavad alust loota olukorra muutumisele.

Araabia poolsaarelt liikusid protosemiidid edasi tänapäevase Süüria, Iraagi, Palestiina, Iisraeli, Liibanoni ja Jordaania aladele, jagunedes lääne-, väljasurnud idasemiidi (akkadi keel), lőunasemiidi (jeemeni ja etioopia keeled) ning läänesemiidi rühmaks, kuhu kuuluvad nii väljasurnud kultuurkeeled (nt aramea) kui ka tänapäeval kőneldavad araabia ja heebrea keel. 

 

Teised loevad

Täna 20.06.2017 kaitses doktorant Helen Geršman Tallinna Ülikoolis oma doktoritöö  teemal "Teekond juhtivterroristist džihaadi eestkõnelejaks. Usāma ibn Lādini sõnumite retooriline analüüs" ("From Terrorist Leader to Voice of Ǧihād. A Rhetorical Analysis of Usāma ibn Lādin's Messages") 

  • 19.04.17. orientalistika seminaris Peeter Espak ja Andreas Johandi Liibanoni minevikust ja tänapäevast

    ORIENTALISTIKA SEMINAR   Kolmapäeval, 19. aprillil 2017, kell 18:15 Ülikooli 18-228   Peeter Espak (TÜ võrdleva usuteaduse vanemteadur) ja Andreas Johandi (TÜ usuteaduse doktorant)

  • ISIS – islamistide minevikufetiš

    Tavaline pühendunud moslem saab aru, et  tema religioon käsib seda, mis hea, ilus ja halastav ning keelab kõik kurja, inetu ja õela. 

  • Euroislamist 10 aastat tagasi. Täna veelgi aktuaalsem!

    Islamiuurija Üllar Petersoni aastatetagune hinnang toonasele olukorrale ning ennustused tulevikuks. Kas täna on midagi muutunud ja kas stsenaariumid rakendusid? Toona meile kõrvalise ja kauge teemana tundunu on nüüd iga päevaga aina lähemale tulnud ja enam ei räägi sellest vaid üksikud huvilised vaid see on oluliselt laiema põhjaga diskussioon ühiskonnas. 

  • Vladimir Sazonov: ISIS - kas Saddam Husseini režiimi produkt?

    Viimasel ajal on palju räägitud põhjustest, miks ISIS tekkis Lähis-Ida maastikule. Põhjusi on nimetatud mitmeid. Nende põhjuste seas võib loetleda kasvõi USA invasiooni Iraaki, Al-Qaeda tegevust Iraagi pinnal, Iraagi sisemisi arenguid ja pingeid (sh etnilisi ja usulisi konflikte), kuid ka mitmeid muid sise- ja välisfaktoreid jne. Nende kõikide tegurite üheks kõige hapumaks viljaks oli ISIS-e teke.  

  • Eesti peaimaam «Radaris»: Kui inimesed tahavad valida kellegi teise, siis lahkun rõõmuga

    Eesti moslemi kogukonnas käärib korralikult. Kuigi islamiusu teema on maailmas pingetest nagunii laetud, siis Eesti moslemid tekitavad neid endale juurde. «Radar» rääkis loo Eesti moslemite juhtide võimuvõitlusest ja mis on selle tagajärjed.

  • Taanis avati feministlik mošee

    Skandinaavia esimesele naiste juhitud mošeele aluse pannud imaam on pahandanud konservatiive oma vaadetega abielust, kuid leidub ka neid, kelle sõnul ei ole tema projekt siiski piisavalt progressiivne, vahendab The Local.

  • Seksiorjus on islami ametlik traditsioon prohvet Muhammedi eeskujul (ajaloolase kommentaaridega)

    Pildil on rõõmsameelne Walesis (UK) tegutsev imaam Ali Hammuda, kes õpetab muu hulgas ka seda, et islami usk lubab pidada naisi seksiorjadena.

  • Peeter Espak: Kas islam ja kristlus mahuvad koos Euroopasse ära?

    „Kui Euroopa tsivilisatsioon ei suuda leida üles vahepeal justkui kaduma läinud uhkust enda juurte ja saavutuste vastu, pole lootust, et keegi teine seda tsivilisatsiooni austab ja tõsiselt võtab," kirjutab Tartu ülikooli usuteaduskonna võrdleva usundiloo vanemteadur Peeter Espak Õpetajate Lehes.